Jäta menüü vahele

Kuperjanovi jalaväepataljon

Kuperjanovi jalaväepataljon on 2. jalaväebrigaadi allüksus, kus viiakse läbi sõjaväelist väljaõpet. Aega saab teenida staabi-, jalaväe- ja tagalakompaniides ning miinipildujapatareis.

Ülesanded

  • Õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused vastavalt formeerimisülesandele.
  • Vastavalt väljaõppeplaanile valmistada õppeaasta jooksul ajateenijatest sõjaaja allüksused: 3 jalaväekompaniid, miinipildujapatarei, tagalakompanii, staabikompanii. Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga-aastase väljaõppeplaaniga.
  • Viia vastavalt väljaõppeplaanile läbi õppekogunemised pataljoni baasil moodustatavate üksuste ja neid komplekteeritavate reservväelastega.
  • Hoida ja hooldada pataljoni rahu- ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat, relvastust, laskemoona, riide- ja muud varustust.

Kontaktid

Pressi- ja meediakontakt

Nooremleitnant Sander Mändoja

2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

Juhtkond

Major Indrek Sarap

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem

Staabiveebel Tõnu Tuul

Kuperjanovi jalaväepataljoni veebel

Olmetingimused on väeosas head. Pataljon asub Taara linnakus Võrus, kus on muuhulgas raamatukogu, sõdurikodu, spordirajatised (jõusaal, staadion, takistusriba jne), siselasketiir, saunad, meditsiinikeskus, söökla.

Tsiviilkoostööd tehakse koolide ja lasteaedadega (väeosa tutvustused), erinevate koolitusfirmade, seltside, metskondade ja kohalike omavalitsustega.

Asutamine

Julius Kuperjanov, 1917. Foto: Vikipeedia
Julius Kuperjanov, 1917. Foto: Vikipeedia

Kuperjanovi partisanide pataljoni ametlik sünnipäev on 23. detsember 1918, mil leitnant Julius Kuperjanov sai tollaselt 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt loa moodustada eriline partisanide salk. Maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi just partisanisõja vastu ning ristis seepärast oma väeosa partisanide pataljoniks ja alustas vastavalt oma salga nimetusele sissisõda punastega.

Kuperjanovi partisanide pataljoni sünnipäevaks oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanov jõudnud oma väikese, 37-mehelise salgaga Vabadussõja keerises Puurmanni mõisani. Kuperjanovil tekkis partisanide salga loomise mõte seoses üldise peataoleku ja korralagedusega, mis valitses 1918. aasta detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel.

Vabatahtlike rohkearvulise juurdevooluga muutus see salk peatselt iseseisvaks pataljoniks kõikide selle juurde kuuluvate komandodega ning nimetati hiljem, pärast juhi surma tema mälestuseks ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Kuperjanovi pataljoni võitlejate hulk kasvas koos väeosa populaarsusega kiiresti. Lühikese ajaga suurenes võitlejate hulk 600-ni ja pataljonist kujunes üks Vabadussõja vapramaid väeosi. Oma jõudu tunnetades vabastati Tartu ja jätkati liikumist Valga suunas, eesmärgiga ka see linn vabastada.

Paju lahing. M. Maksolly akvarell postkaardil.
Paju lahing. M. Maksolly akvarell postkaardil.

Jõudes 30. jaanuaril 1919 Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ja oli sunnitud peatuma. Leitnant Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.

Julius Kuperjanovi haud Raadi kalmistul Tartus. Foto: Olev Liivik
Julius Kuperjanovi haud Raadi kalmistul Tartus. Foto: Olev Liivik

Pärast Kuperjanovi surma nimetas vägede ülemjuhataja kindral Laidoner pataljoni Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Novembris formeeriti pataljon ümber samanimeliseks polguks.

1919. aasta 25. mais, Landeswehri sõja kõige kriitilisemal hetkel, paiskas pataljon tagasi sakslaste eduka läbimurde Läti Võnnu (Cēsis) polgu positsioonidel Rauna jõel ja sellega algas Landeswehri taganemine.

Juuli esimestel päevadel jättis pataljon protesti märgiks Riia linna ilma veeta, kuna sinna ei lastud sisse marssida
eestlaste vägedel, vaid eelnenud lahingus end mitte just paremast küljest näidanud lätlastel.

30.09.1919 võttis pataljon osa ka Krasnaja Gorka operatsioonist.

Pataljoni II maailmasõja eelse tegevuse lõpuks võib pidada 21. juunit 1940, mil koliti kasarmutest välja Tartus Riia tänaval paiknevatesse Õhtugümnaasiumi ruumidesse. Umbes poolteist kuud hiljem transporditi pataljon Tartust Otepää rajooni ning sealt Venemaale.

Taasasutamine

Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taasasutati 18. märtsil 1992 Võrus Meegomäel.

Pataljoniülemaks määrati kindralleitnant Johannes Kert (sel ajal kapteni auastmes), kes oli samas kohas toimunud allohvitseride kursuse ülem.

1992. aasta jõulureedel anti väeosale pidulikult üle lipp, mille kangast ehib surnupealuu selle all ristatud säärekontidega – väeosa ajalooline sümboolika.

Alates 2009. aasta 1. jaanuarist kannab pataljon Kuperjanovi jalaväepataljoni nime.

Kuperjanovi jalaväepataljoni lipp paraadil Pärnus.
Kuperjanovi jalaväepataljoni lipp paraadil Pärnus.

6. jaanuaril 1919 kehtestas Julius Kuperjanov partisanide tunnuseks Vene surmapataljonide eeskujul tema enese kujundatud käiseembleemi ja mütsimärgi. Selleks oli hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Käisemärgina paiknes see mustal hõbetikandiga kilbil. Esimesed käiseembleemid õmbles leitnant Kuperjanovi naine Alice.

Varrukamärk saab ühtluse ja lahutamatuse sümboliks neile, kes kord selle varrukale asetanud. Välimärk kohustab kõiki võitlusele ning ohverdama isamaa kasuks kõik isiklikud hüved ja elu.

Kuperjanovi jalaväepataljon on suutnud hoida ajaloolist traditsiooni ja kannab kaitseväe üksustest ainsana oma embleemi vasakul käisel. Samuti on pataljon ainulaadne selle poolest, et selle embleem on kaheastmeline. Nimelt saavad kõik ajateenijad teenistusse tulles esimese astme käiseembleemi, nn „musta märgi“, millelt puuduvad pealuu ja säärekondid. Alles pärast sõduri baaskursuse läbimist ja kõikide eksamite vähemalt hindele rahuldav sooritamist saavad sõdurid õiguse kanda teise astme käiseembleemi hõbedase kolba ja säärekontidega.

Viimati uuendatud: 25. august 2020, 09:52

Keri üles