Pioneeripataljon on üks esimesi Eesti väeüksusi, mis loodi 1917. aasta detsembris. 2002. aastal loodi Tapal pioneerialase väljaõppe andmiseks pioneerikool, mis kaks aastat hiljem formeeriti ümber pioneeripataljoniks.
Asutamine
Pioneeripataljoni asutamise kuupäevaks loetakse 1917. aasta 15. detsembrit, kui Eesti diviisi koosseisus formeeriti diviisiülema kohusetäitja alampolkovnik Jaan Sootsi määrusega insenerirood. Roodu ülemaks määrati leitnant A. Normak. Säilinud on ka vastav venekeelne määrus 15. detsembrist, millega on määratud teenistuskohtadele ülemad.
21. novembril 1918 moodustati Eesti rahvaväe koosseisus insenerpataljon, mille ülemaks määrati kapten Voldemar Riiberg. Insenerpataljoni koosseisus formeeriti üks (1.) sapöörirood ja seejärel ka 2. sapöörirood.
1. sapööriroodu poolrood võttis lahingutest osa juba jaanuaris-veebruaris 1919 Viru rindel taandumise ajal. 1. sapöörirood tegutses kogu Vabadussõja aja Narva rindel 1. diviisi koosseisus. Sapööriroodu esimene ülesanne oli purustada Pljussa jõe sild, et Nõukogude soomusrongid ei pääseks üle jõe. Samuti valmistati ette oma vägede kaitsepositsioonid. Lisaks nendele tegevustele osaleti ka otsestes lahingutes. 2. sapöörirood tegutses Vabadussõja ajal 2. diviisi koosseisus lõunarindel, kus kindlustati peamiselt tulevast Tartu rahu järgset riigipiiri.
Pärast Vabadussõja lõppu koondati sapööriroodud taas inseneripataljonina Nõmmele. Algselt kuulusid inseneripataljoni koosseisu ka sidevägede allüksused, mis eraldati pataljonist 1924. aastal, moodustades neist omaette sideväeosa. Inseneripataljon nimetati aga ümber pioneeripataljoniks.
1940. aastal Eesti okupeerimise järel arvati pioneeripataljon Punaarmee koosseisu ja likvideeriti senisel kujul.
Taasasutamine
2002. aasta 2. jaanuaril loodi Tapal suurtükiväegrupi koosseisus pioneerikool, kuhu koondati Kaitseväe pioneeriala spetsialiste, kes hakkasid peatselt esimesi ajateenijaid välja õpetama. 1. jaanuaril 2004 formeeriti pioneerikool ümber Tapa väljaõppekeskuse koosseisus olevaks pioneeripataljoniks.