Jäta menüü vahele

Traditsioonid

Veteranid on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab.

Veteranus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud.

Eriti lugupidavalt suhtus oma veteranidesse Napoleon, kelle armees olid eraldi veteranide üksused, nagu kuulus vana kaardivägi, mis koosnes eriti kogenud sõjameestest.

Ajateenistust rakendavates maades, näiteks Norras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes konkreetselt isegi ainult 1939–1944 sõdinuid.

Palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USA-s, on veteran teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur.

Tänapäeval on tõenäoliselt kõige tuntum veteranidega seotud sümbol punane moon. Paberist mooniõit on tavaks kanda 11. novembril kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, kui seal on veteranide ja langenute mälestuspäev (Remembrance Day).

Ameerika Ühendriikides peetakse oma mälestuspäeva (Memorial Day) igal aastal maikuu viimasel esmaspäeval. Eraldi veteranide päeva (Veterans Day) peetakse 11. novembril ja seda tähistatakse alates 1947. aastast.

Prantslastele ei sümboliseeri langenuid ja nende mälestamist moon, vaid rukkilill.

Enne II maailmasõda kehtisid Eesti Vabariigis Vabadussõja veteranidele konkreetsed hüved, nagu Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suur soodustus oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.

Eesti kõige esimene veteranidega tegelev organisatsioon oli Vigastatud Sõjameeste Ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles I maailmasõjas vigastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega.

Eesti Vabariigis eraldi veteranidepäeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast lihavõtteid).

Tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere. Vabadusrist oli tunnistus Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest, eriti Vabadusristi II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku ei väljastatud kordagi.

Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid. Tänapäevases Eestis lähevad veteranina arvesse kõik kodanikud, kelle puhul on täidetud vähemalt üks neist tunnustest:

  • on osalenud kaitseväe koosseisus ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel kas rahvusvahelisel või kollektiivse enesekaitse operatsioonil,
  • kaitsnud kaitseväe koosseisus Eesti riiki sõjaliselt,
  • kaotanud püsivalt töövõime kas teenistusülesannete täitmisel kaitseväes või sõjaväelisel väljaõppel Kaitseliidu tegevliikmena.

2020. aasta seisuga on Eestis üle 3100 veterani. Teenistuskohustuste täitmisel on viga saanud 300 inimest, missioonidel on vigastuse saanud 160 inimest. Püsivalt vigastatuid on 40. Teenistusülesannete täitmisel on hukkunud 35 kaitseväelast, neist 11 missioonipiirkondades.

Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ning lugupidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kaugele, on tegu Eesti huvide eest seismisega.

Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka oma solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase maailmarahu tagamisel.

Viimati uuendatud: 22. september 2020, 11:53

Keri üles