Jäta menüü vahele

Kaitseväe peastaap

Kaitseväe peastaap on väeliikide ühendstaap, mis tegeleb Kaitseväe operatiivjuhtimise, väljaõppe ja arendusega.

Kaitseväe peastaabi põhiülesanded on:

  • toetada kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhataja asetäitja tegevust ning tagada nende käskude täitmine;
  • planeerida Kaitseväe tegevust;
  • nõustada, juhendada, koordineerida ja kontrollida Kaitseväe üksuste tegevust.

Juhtkond

Kaitseväe peastaabi ülema asetäitja

Peastaapi juhib peastaabi ülem. Peastaabi ülem annab oma ülesannete täitmiseks käskkirju, käske ning kirjalikke ja suulisi teenistusalaseid korraldusi.

Kaitseväe Peastaabi koosseisu kuuluvad:

  • kaitseväe juhataja administratsioon
  • siseauditi osakond
  • peainspektoriteenistus
  • Kaitseväe Peastaabi ülema administratsioon
  • personaliosakond (J1)
  • luureosakond (J2)
  • operatiivosakond (J3/5)
  • logistikaosakond (J4)
  • analüüsi- ja planeerimisosakond (APO)
  • küberosakond (J6)
  • väljaõppeosakond (J7)
  • rahandus- ja eelarveosakond (J8)
  • strateegilise kommunikatsiooni osakond (SKO)
  • üldosakond (ÜO)

Hoone ehitati Tallinnasse Ülemiste järve lähedusse 1925. aastal sõjaväe hospitaliks. Projekti autor oli arhitekt Aleksander Vladovski. Nagu mitmed teised Vladovski hooned, nii on ka aadressil Juhkentali 58 asuv ehitis lahendatud väheste hilisjuugendlike elementidega neoklassitsistlikus stiilis.

Plaanilahendus koosneb kolmest tiibhoonest. Nõukogude ajal asus hoones samuti sõjaväehaigla. Eesti Vabariigi riigikaitse käsutusse anti krunt 1990. aastatel. Maja restaureeris AS Merko.

Kaitseväe peastaabi hoone

Peastaabi ajalugu algab 1917. aastal, mil tsaaririigi kokkuvarisemise järel moodustati Vene Ajutise Valitsuse loal I Eesti Diviisi Staap. Selle loojateks olid kindralstaabi akadeemia haridusega kogenud ohvitserid Andres Larka ja Jaan Soots.

1929. a loodi Kaitsevägede Staap, mis võttis üle likvideeritud Kindralstaabi ja Korraldusvalitsuse funktsioonid ning sai 1937. aastal nimeks Sõjavägede Staap. Eesti okupeerimisel järel 1940. aastal staap likvideeriti.

Iseseisvusaastail juhtis staapi kõige pikemat aega kindralmajor Juhan Tõrvand (1925-1934).
Pärast 51 aastat kestnud vaheaega alustati taasiseseisvumise järel Eesti Kaitsejõudude taastamist. Otsuse selleks langetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 3. septembril 1991.

31. oktoobril 1991 moodustati Vabariigi Valitsuse korraldusega nr. 404-k Kaitsejõudude Peastaap. Peastaabi töö aluseks said ajutine põhimäärus, mis kinnitati 2. detsembril 1991, riigikaitselised seadused, riigikogu ning vabariigi valitsuse otsused, mille väljatöötamine ja vastuvõtmine toimus aastail 1992-1998.

1992. aastast alates, ehk peaaegu kohe pärast Peastaabi loomist, võeti kasutusele NATO staapidele vastavad osakondade nimetused, struktuur ja tööprotseduurid. 1994. aastal loodi Peastaabi mere- ja õhuväeosakonna baasil iseseisvatena Mereväe Staap ja Õhuväe Staap.

Alates 2009. aastast kannab peastaap nime Kaitseväe peastaap.

  • 1917-1920 Eesti Diviisi Staap
  • 1920-1924 Eesti Sõjavägede Staap
  • 1924-1929 Kindralstaap
  • 1929-1937 Kaitsevägede Staap
  • 1937-1940 Sõjavägede Staap
  • 1991-2008 Kaitsejõudude Peastaap
  • alates 2009 Kaitseväe peastaap
  • 1917-1920 Jaan Soots
  • 1920 Jaan Rink
  • 1920-1925 Paul-Adolf Lill
  • 1925-1934 Juhan Tõrvand
  • 1937-1939 Nikolai Reek
  • 1939-1940 Aleksander Jaakson
  • 1991-1994 Ants Laaneots
  • 1994-1995 Arvo Sirel (kt)
  • 1995-1997 Vello Loemaa (kt)
  • 1997-1999 Ants Laaneots
  • 1999-2002 Aarne Ermus
  • 2002-2007 Alar Laneman
  • 2007-2011 Neeme Väli
  • 2011 Riho Terras
  • 2011-2013 Peeter Hoppe
  • 2013-2016 Igor Schvede
  • 2016-2018 Martin Herem
  • alates 2018 Veiko-Vello Palm

Viimati uuendatud: 17. august 2020, 14:32

Keri üles