Jäta menüü vahele

Kaitseväe peastaap

Kaitseväe peastaap on väeliikide ühendstaap, mis tegeleb Kaitseväe operatiivjuhtimise, väljaõppe ja arendusega.

Kaitseväe peastaabi põhiülesanded on:

  • toetada kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhataja asetäitja tegevust ning tagada nende käskude täitmine;
  • planeerida Kaitseväe tegevust;
  • nõustada, juhendada, koordineerida ja kontrollida Kaitseväe üksuste tegevust.

Juhtkond

Kaitseväe peastaabi ülema asetäitja

Peastaapi juhib peastaabi ülem. Peastaabi ülem annab oma ülesannete täitmiseks käskkirju, käske ning kirjalikke ja suulisi teenistusalaseid korraldusi.

Kaitseväe Peastaabi koosseisu kuuluvad:

  • kaitseväe juhataja administratsioon
  • siseauditi osakond
  • peainspektoriteenistus
  • Kaitseväe Peastaabi ülema administratsioon
  • personaliosakond (J1)
  • luureosakond (J2)
  • operatiivosakond (J3/5)
  • logistikaosakond (J4)
  • analüüsi- ja planeerimisosakond (APO)
  • küberosakond (J6)
  • väljaõppeosakond (J7)
  • rahandus- ja eelarveosakond (J8)
  • strateegilise kommunikatsiooni osakond (SKO)
  • üldosakond (ÜO)

Hoone ehitati Tallinnasse Ülemiste järve lähedusse 1925. aastal sõjaväe hospitaliks. Projekti autor oli arhitekt Aleksander Vladovski. Nagu mitmed teised Vladovski hooned, nii on ka aadressil Juhkentali 58 asuv ehitis lahendatud väheste hilisjuugendlike elementidega neoklassitsistlikus stiilis.

Plaanilahendus koosneb kolmest tiibhoonest. Nõukogude ajal asus hoones samuti sõjaväehaigla. Eesti Vabariigi riigikaitse käsutusse anti krunt 1990. aastatel. Maja restaureeris AS Merko.

Kaitseväe peastaabi hoone

Kaitseväe peastaabi sünnipäev on 26. november 1918, kui sõjavägede peastaap alustas järjepidevat tegevust.

Üheksa kuud varem, 24. veebruaril 1918, oli välja kuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvus. 1917. aasta kevadtalvel algas Vene armees teenivate eestlaste koondamine eesti rahvusväeosadesse ja aasta lõpuks koondati need 1. Eesti diviisiks. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist andis Eesti Ajutise Valitsuse sõjaminister, kindralstaabi ooberst (polkovnik) Andres Larka 28. veebruaril 1918 päevakäsu nr 1, millega 1. Eesti diviisi staabi baasil tööd alustanud Eesti sõjaväe staabi ülemaks määrati kindralstaabi kapten (märtsist 1918 alamooberst, s.o alampolkovnik) Nikolai Reek. Staap paiknes Tallinnas Narva mnt 50a. Kuid juba veebruari viimasel nädalal oli Saksamaa Eesti okupeerinud ning rahvusväeosad ja nende staap saadeti 5. aprillil 1918 Saksa okupatsioonivõimude korraldusel laiali.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris hakati Eesti riiki üles ehitama. Riigikaitse kõrgeima juhina nähti ette sõjaminister, kellele allutati peastaap, Kaitseliit ja 1. diviis. Peastaabi ülema ametikohale asus 26. novembril 1918 kindralmajor Andres Larka. Nii sõjaministeerium kui ka peastaap alustasid tegevust Tallinnas Pagari tn 1. 14. detsembril 1918 kutsuti Eesti sõjaväe operatiivstaabi ülemaks polkovnik Johan Laidoner. 23. detsembril 1918 määrati ta sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati jaanuaris 1919 kindralmajoriks. Operatiivstaabi ülemaks nimetati alates 24. detsembrist 1918 alampolkovnik Jaan Soots.

Eesti sõjaministeeriumi hoone Tallinnas Pagari tn 1, kus asus ka tänase kaitseväe peastaabi eelkäija sõjavägede peastaap. Foto on pärit Eesti sõjamuuseumi kindral Laidoneri muuseumi fotokogust (allikas: MUIS)

23. veebruaril 1919 moodustati operatiivstaabi põhjal sõjavägede ülemjuhataja staap, mille ülemana jätkas polkovnik (septembrist 1919 kindralmajor) Jaan Soots. Senine peastaap nimetati ümber korraldusvalitsuseks, operatiivstaap aga kindralstaabi valitsuseks.

Pärast Vabadussõja lõppu läks Laidoner 26. märtsil 1920 kindralleitnandina erru. Rahuajal oli sõjaväe juhtimine sõjaministri pädevuses, kelle määras ametisse Asutav Kogu, pärast põhiseaduse jõustumist ja I riigikogu ametisse astumist 1920. aastal aga riigikogu. Igapäevast tegevust juhtis sõjavägede staap, mille ülem 1920. aastal oli polkovnik Jaan Rink, 1920–1925 polkovnik (a-st 1921 kindralmajor) Paul Lill ja 1925–1926 kindralmajor Juhan Tõrvand.

Sõjavägede ülemjuhataja institutsioon oli ette nähtud sõjaolukorraks. Kommunistliku riigipöördekatse tõrjumiseks oli 1. detsembrist 1924 kuni 8. jaanuarini 1925 selles ametis jälle kindralleitnant Johan Laidoner, kes pärast sõjaseisukorra lõppu tsiviilellu naasis. Sõjavägede staap likvideeriti 27. oktoobril 1926 ja selle ülesanded anti kindralstaabile, mida juhtis kindralmajor Juhan Tõrvand.

1929–1937 kandis sõjaministeerium nime kaitseministeerium. Loodi kaitsevägede staap, mis võttis üle kindralstaabi ja korraldusvalitsuse funktsioonid. Staabi ülemana jätkas 1934. aastani kindralmajor Juhan Tõrvand (veebruarist märtsini 1934 täitis tema kohuseid sisekaitseülem kindralmajor Gustav Jonson). 1929. aastaks väljakujunenud kaitsevägede staabi struktuur oli järgmine:

  • I (operatiiv-) osakond
  • II (luure-) osakond
  • III (liikumise-) osakond
  • IV (kantselei-) osakond
  • V (mobilisatsiooni-) osakond
  • VI (väljaõppe-) osakond

12. märtsil 1934 kehtestas riigivanem Konstantin Päts kaitseseisukorra ning kutsus kaitsevägede (a-st 1937 sõjavägede) ülemjuhatajaks ja sisekaitseülemaks kindralleitnant (a-st 1939 kindral) Johan Laidoneri. Kindral Laidoner oli sõjavägede ülemjuhataja kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal, talle allus ka kaitsevägede (a-st 1937 sõjavägede) staap. Staabiülem oli 1934–1939 kindralmajor (a-st 1938 kindralleitnant) Nikolai Reek ja 1939–1940 kolonel (a-st 1940 kindralmajor) Aleksander Jaakson.

1940. aasta 17. juunil okupeeris NSV Liit Eesti. Ametisse seatud marionettvalitsus kaotas mõne päeva pärast sõjavägede ülemjuhataja ametikoha ja tagandas kindral Laidoneri. Sõjavägede juhatajaks nimetati kindralmajor Gustav Jonson. Eestimeelsed ohvitserid saadeti erru, paljud vangistati juba 1940. aastal. Sama aasta augustis reorganiseeriti Eesti sõjavägi (mis oli rahvaväeks ümber nimetatud) Nõukogude Liidu Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. 1940–1941 arreteeriti enamik Eesti kindraleid ja suurem osa vanemohvitsere, kes saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist suri või hukati.

Septembris 1944, kui Tallinnas üritati Eesti Vabariiki taastada, määrati kindralmajor Jaan Maide sõjavägede ülemjuhatajaks, aga peastaabi taastamiseni ei jõutud.

Teine algus

Pärast 51 aastat kestnud vaheaega alustati Eesti iseseisvuse taastamise järel ka Eesti kaitsejõudude taastamist. Otsuse selleks langetas Eesti Vabariigi ülemnõukogu 3. septembril 1991.

Vabariigi Valitsuse korraldusega moodustati 31. oktoobril 1991 kaitsejõudude peastaap (alates 2009. aastast kannab nime kaitseväe peastaap) ja selle ülemaks on olnud:

  • 1991–1994 polkovnik (a-st 1992 kolonel) Ants Laaneots
  • 1994–1995 kolonel Arvo Sirel
  • 1995–1997 kolonel Vello Loemaa
  • 1997–1999 kolonel (a-st 1998 kindralmajor) Ants Laaneots
  • 1999–2002 kolonelleitnant Aarne Ermus
  • 2002–2007 kolonel (a-st 2005 brigaadikindral) Alar Laneman
  • 2007–2011 kolonel (a-st 2009 brigaadikindral) Neeme Väli
  • 2011–2011 kolonel (a-st 2011 brigaadikindral) Riho Terras
  • 2011–2013 kolonel (a-st 2013 brigaadikindral) Peeter Hoppe
  • 2013–2016 mereväekapten (a-st 2015 kommodoor) Igor Schvede
  • 2016–2018 kolonel (a-st 2018 kindralmajor) Martin Herem
  • 2018–kolonel (a-st 2019 brigaadikindral) Veiko-Vello Palm

1991. aasta lõpus alustas peastaap tegevust endise Eesti NSV sõjakomissariaadi hoones Tallinnas Narva mnt 6. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taastamiseni allus peastaap Eesti Vabariigi Kaitsenõukogule, esimene kaitseväe juhataja Aleksander Einseln nimetati ametisse 4. mail 1993.

2001. aasta lõpus kolis peastaap omaaegse kaitseväe haigla renoveeritud hoonesse Tallinnas Juhkentali tn 58.

  • 1917-1918 1. Eesti Diviisi Staap
  • 1918 Eesti Sõjaväe Staap
  • 1918-1919 Sõjavägede Peastaap
  • 1919-1920 Sõjavägede Ülemjuhataja Staap
  • 1920-1926 Sõjavägede Staap
  • 1926-1929 Kindralstaap
  • 1929-1937 Kaitsevägede Staap
  • 1937-1940 Sõjavägede Staap
  • 1991-2008 Kaitsejõudude Peastaap
  • alates 2009 Kaitseväe peastaap
  • 1917-1918 1. Eesti Diviisi Staabi ülem alampolkovnik Jaan Soots
  • 1918 Eesti Sõjaväe Staabi ülem alampolkovnik Nikolai Reek
  • 1918-1919 Peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka
  • 1918 Sõjaväe Operatiivstaabi ülem polkovnik Johan Laidoner
  • 1918-1919 Sõjaväe Operatiivstaabi ülem, 1919-1920 Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülem alampolkovnik (1919 polkovnik, a-st 1919 kindralmajor) Jaan Soots
  • 1919-1920 Kindralstaabi Valitsuse ülem, 1920 Sõjavägede Staabi ülem alampolkovnik (a-st 1919 polkovnik) Jaan Rink
  • 1920-1925 Sõjavägede Staabi ülem polkovnik (a-st 1921 kindralmajor) Paul Adolf Lill
  • 1925-1926 Sõjavägede Staabi ülem, 1926-1929 Kindralstaabi ülem, 1929-1934 Kaitsevägede Staabi ülem kindralmajor Juhan Tõrvand
  • 1934 Kaitsevägede Staabi ülema kohusetäitja kindralmajor Gustav Jonson
  • 1934-1937 Kaitsevägede Staabi ülem, 1937-1939 Sõjavägede Staabi ülem kindralmajor (a-st 1938 kindralleitnant) Nikolai Reek
  • 1939-1940 Sõjavägede Staabi ülem kolonel (a-st 1940 kindralmajor) Aleksander Jaakson
  • 1991–1994 Kaitsejõudude Peastaabi ülem polkovnik (a-st 1992 kolonel) Ants Laaneots
  • 1994–1995 Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel Arvo Sirel
  • 1995–1997 Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel Vello Loemaa
  • 1997–1999 Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel (a-st 1998 kindralmajor) Ants Laaneots
  • 1999–2002 Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonelleitnant Aarne Ermus
  • 2002–2007 Kaitsejõudude Peastaabi ülem kolonel (a-st 2005 brigaadikindral) Alar Laneman
  • 2007–2008 Kaitsejõudude Peastaabi ülem, 2009-2011 Kaitseväe Peastaabi ülem kolonel (a-st 2009 brigaadikindral) Neeme Väli
  • 2011–2011 Kaitseväe Peastaabi ülem kolonel (a-st 2011 brigaadikindral) Riho Terras
  • 2011–2013 Kaitseväe Peastaabi ülem kolonel (a-st 2013 brigaadikindral) Peeter Hoppe
  • 2013–2016 Kaitseväe Peastaabi ülem mereväekapten (a-st 2015 kommodoor) Igor Schvede
  • 2016–2018 Kaitseväe Peastaabi ülem kolonel (a-st 2018 kindralmajor) Martin Herem
  • 2018– Kaitseväe Peastaabi ülem kolonel (a-st 2019 brigaadikindral) Veiko-Vello Palm

Viimati uuendatud: 24. november 2020, 10:19

Keri üles