Kaitseväe peastaabi põhiülesanded on:
- toetada kaitseväe juhataja ja kaitseväe juhataja asetäitja tegevust ning tagada nende käskude täitmine
- planeerida kaitseväe tegevust
- nõustada, juhendada, koordineerida ja kontrollida kaitseväe üksuste tegevust
Kaitseväe peastaabi põhiülesanded on:
Peastaapi juhib peastaabi ülem. Peastaabi ülem annab oma ülesannete täitmiseks käskkirju, käske ning kirjalikke ja suulisi teenistusalaseid korraldusi.
Kaitseväe peastaabi koosseisu kuuluvad:
Hoone ehitati Tallinnasse Ülemiste järve lähedusse 1925. aastal sõjaväe hospitaliks. Projekti autor oli arhitekt Aleksander Vladovski. Nagu mitmed teised Vladovski hooned, nii on ka aadressil Juhkentali 58 asuv ehitis lahendatud väheste hilisjuugendlike elementidega neoklassitsistlikus stiilis.
Plaanilahendus koosneb kolmest tiibhoonest. Nõukogude ajal asus hoones samuti sõjaväehaigla. Eesti Vabariigi riigikaitse käsutusse anti krunt 1990. aastatel. Maja restaureeris AS Merko.
Kaitseväe peastaabi sünnipäev on 26. november 1918, kui sõjavägede peastaap alustas järjepidevat tegevust.
Üheksa kuud varem, 24. veebruaril 1918, oli välja kuulutatud Eesti Vabariigi iseseisvus. 1917. aasta kevadtalvel algas Vene armees teenivate eestlaste koondamine eesti rahvusväeosadesse ja aasta lõpuks koondati need 1. Eesti diviisiks. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist andis Eesti Ajutise Valitsuse sõjaminister, kindralstaabi ooberst (polkovnik) Andres Larka 28. veebruaril 1918 päevakäsu nr 1, millega 1. Eesti diviisi staabi baasil tööd alustanud Eesti sõjaväe staabi ülemaks määrati kindralstaabi kapten (märtsist 1918 alamooberst, s.o alampolkovnik) Nikolai Reek. Staap paiknes Tallinnas Narva mnt 50a. Kuid juba veebruari viimasel nädalal oli Saksamaa Eesti okupeerinud ning rahvusväeosad ja nende staap saadeti 5. aprillil 1918 Saksa okupatsioonivõimude korraldusel laiali.
Pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta novembris hakati Eesti riiki üles ehitama. Riigikaitse kõrgeima juhina nähti ette sõjaminister, kellele allutati peastaap, Kaitseliit ja 1. diviis. Peastaabi ülema ametikohale asus 26. novembril 1918 kindralmajor Andres Larka. Nii sõjaministeerium kui ka peastaap alustasid tegevust Tallinnas Pagari tn 1. 14. detsembril 1918 kutsuti Eesti sõjaväe operatiivstaabi ülemaks polkovnik Johan Laidoner. 23. detsembril 1918 määrati ta sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati jaanuaris 1919 kindralmajoriks. Operatiivstaabi ülemaks nimetati alates 24. detsembrist 1918 alampolkovnik Jaan Soots.
23. veebruaril 1919 moodustati operatiivstaabi põhjal sõjavägede ülemjuhataja staap, mille ülemana jätkas polkovnik (septembrist 1919 kindralmajor) Jaan Soots. Senine peastaap nimetati ümber korraldusvalitsuseks, operatiivstaap aga kindralstaabi valitsuseks.
Pärast Vabadussõja lõppu läks Laidoner 26. märtsil 1920 kindralleitnandina erru. Rahuajal oli sõjaväe juhtimine sõjaministri pädevuses, kelle määras ametisse Asutav Kogu, pärast põhiseaduse jõustumist ja I riigikogu ametisse astumist 1920. aastal aga riigikogu. Igapäevast tegevust juhtis sõjavägede staap, mille ülem 1920. aastal oli polkovnik Jaan Rink, 1920–1925 polkovnik (a-st 1921 kindralmajor) Paul Lill ja 1925–1926 kindralmajor Juhan Tõrvand.
Sõjavägede ülemjuhataja institutsioon oli ette nähtud sõjaolukorraks. Kommunistliku riigipöördekatse tõrjumiseks oli 1. detsembrist 1924 kuni 8. jaanuarini 1925 selles ametis jälle kindralleitnant Johan Laidoner, kes pärast sõjaseisukorra lõppu tsiviilellu naasis. Sõjavägede staap likvideeriti 27. oktoobril 1926 ja selle ülesanded anti kindralstaabile, mida juhtis kindralmajor Juhan Tõrvand.
1929–1937 kandis sõjaministeerium nime kaitseministeerium. Loodi kaitsevägede staap, mis võttis üle kindralstaabi ja korraldusvalitsuse funktsioonid. Staabi ülemana jätkas 1934. aastani kindralmajor Juhan Tõrvand (veebruarist märtsini 1934 täitis tema kohuseid sisekaitseülem kindralmajor Gustav Jonson). 1929. aastaks väljakujunenud kaitsevägede staabi struktuur oli järgmine:
12. märtsil 1934 kehtestas riigivanem Konstantin Päts kaitseseisukorra ning kutsus kaitsevägede (a-st 1937 sõjavägede) ülemjuhatajaks ja sisekaitseülemaks kindralleitnant (a-st 1939 kindral) Johan Laidoneri. Kindral Laidoner oli sõjavägede ülemjuhataja kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal, talle allus ka kaitsevägede (a-st 1937 sõjavägede) staap. Staabiülem oli 1934–1939 kindralmajor (a-st 1938 kindralleitnant) Nikolai Reek ja 1939–1940 kolonel (a-st 1940 kindralmajor) Aleksander Jaakson.
1940. aasta 17. juunil okupeeris NSV Liit Eesti. Ametisse seatud marionettvalitsus kaotas mõne päeva pärast sõjavägede ülemjuhataja ametikoha ja tagandas kindral Laidoneri. Sõjavägede juhatajaks nimetati kindralmajor Gustav Jonson. Eestimeelsed ohvitserid saadeti erru, paljud vangistati juba 1940. aastal. Sama aasta augustis reorganiseeriti Eesti sõjavägi (mis oli rahvaväeks ümber nimetatud) Nõukogude Liidu Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. 1940–1941 arreteeriti enamik Eesti kindraleid ja suurem osa vanemohvitsere, kes saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist suri või hukati.
Septembris 1944, kui Tallinnas üritati Eesti Vabariiki taastada, määrati kindralmajor Jaan Maide sõjavägede ülemjuhatajaks, aga peastaabi taastamiseni ei jõutud.
Pärast 51 aastat kestnud vaheaega alustati Eesti iseseisvuse taastamise järel ka Eesti kaitsejõudude taastamist. Otsuse selleks langetas Eesti Vabariigi ülemnõukogu 3. septembril 1991.
Vabariigi Valitsuse korraldusega moodustati 31. oktoobril 1991 kaitsejõudude peastaap (alates 2009. aastast kannab nime kaitseväe peastaap) ja selle ülemaks on olnud:
1991. aasta lõpus alustas peastaap tegevust endise Eesti NSV sõjakomissariaadi hoones Tallinnas Narva mnt 6. Kuni põhiseadusliku riigivõimu taastamiseni allus peastaap Eesti Vabariigi Kaitsenõukogule, esimene kaitseväe juhataja Aleksander Einseln nimetati ametisse 4. mail 1993.
2001. aasta lõpus kolis peastaap omaaegse kaitseväe haigla renoveeritud hoonesse Tallinnas Juhkentali tn 58.
Viimati uuendatud: 8. jaanuar 2025, 14:03