Mereväe põhiülesanne on riigi sõjaline kaitse merel. Põhiülesande täitmiseks osaleb merevägi tegevuskeskkonna põhiselt kollektiivses enesekaitses ning rahvusvahelises sõjalises koostöös riigikaitseseaduses sätestatud korras.
Mereväe laevade kodusadam on Põhja-Tallinnas asuv Miinisadam, mis on võimeline vastu võtma ka NATO ja teiste liitlasriikide sõjalaevu ning tagama vajalikud sadamateenused.
Mereväe ülesandeks on riigipiiri valvamine merel, mis saavutatakse läbi mereolukorrateadlikkuse loomise. Lisaks:
Mereväe koosseisu kuuluvad:
Eesti merevägi taasloodi 1993. aastal. Mereväe peamine kompetents on miinitõrje merel. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud üle 1300 lõhkekeha, milleks on peamiselt osutunud maailmasõdade vältel veesatud meremiinid ning teised veepõhja sattunud lõhkekehad. Iga-aastaste demineerimisoperatsioonidega vähendatakse ajalooliste lõhkekehadega kaasnevaid võimalikke riske, muutes sellega mereteed ohutumaks nii tsiviil- kui ka sõjalaevastikule.
Merevägi on osalenud NATO miinitõrjegrupis üle kümne aasta, panustades iga poolaasta vältel üksuse koosseisu ühe alusega. Eestlaste järjekestev osalus miinitõrjeoperatsioonidel ning nende planeerimisel on liitlaste seas kõrgelt hinnatud, meeskonnad on näidanud end koostöövõimeliste ja võrdsete partneritena.
NATO 1. alalist miinitõrjegruppi (SNMCMG1) juhtis alates 2016. aasta 22. juunist kuni 2017. aasta 29. juunini esmakordselt ajaloos Eesti mereväeohvitser. 2017. aasta esimesel poolaastal olid ka NATO üksuse juhtstaabi liikmed Eesti mereväelased. Ühena neljast NATO merelise väejuhatuse alluvuses olevast laevade grupist on NATO 1. alaline miinitõrjegrupp valmidusüksus, mis pakub miinitõrjealast kompetentsi ning keda allianss võib viiepäevase etteteatamisajaga saata erinevatesse maailma paikadesse.
Merevägi korraldab liitlastega miinitõrjeoperatsioone, õppuseid ja valdkondlikke koostöökohtumisi. Nende läbi tõstetakse liitlaste miinitõrjekompetentsi ning puhastatakse Eesti- ja liitlasriikide territoriaalvett ajaloolistest lõhkekehadest.
Ajateenistus mereväes kestab 11 kuud. Esimestel kuudel läbivad kõik mereväe ajateenijad sõduri baaskursuse (SBK). Sõduri baasteadmiste omandamisele järgnevalt õpivad mereväe ajateenijad ära merel olemise põhitõed, millel on oluline osa madrusena mereväe sõjalaevadel teenimisel. Mereväelase baaskursuse (MBK) lõppedes alustavad ajateenijad teenistust mereväe laevadel. Laevapere sekka arvatuna on igaühel neist oma vastutusrikas ülesanne.
Merevägi otsib oma ridadesse relvastus-, mehaanika-, side- ja elektri valdkondade spetsialiste. Ühtlasi on võimalik õppida mereväetuukriks. Aktiivsed teenistuskohad on kajastatud Kaitseressursside Ameti lehelt
Mereväe ülemale alluvad mereväe divisjonid, staap ja mereväekool. Kõik väeüksused paiknevad Põhja-Tallinnas asuvas Miinisadamas. Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning koosneb peamiselt tegevväelastest.
Miinisadama linnakus on kaks jõusaali. Tegevväelastel ning ametnikel on võimalik osaleda väeosas toimuvatel rühmatreeningutel ning käia tasuta erinevates spordiklubides. Alates 2016. aastast toimuvad Miinisadamas sportmängude neliküritused. Miinisadama sportmängude korraldamise eesmärgiks on linnakus asuvate mereväe ja sõjaväepolitsei Vahipataljoni kaitseväeliste sõprussidemete tugevdamine.
Mereväelased võtavad aktiivselt osa kaitseväes toimuvatest spordivõistlustest. 2017. ja 2018. aastal tuli mereväe võistkond kaitseväe meistriks sangpommispordis.
Taasloomisest alates on merevägi olnud mitme eduka rahvusvahelise koostööprojekti elluviija. Eesti oli esimene Balti riik, kes andis oma sõjalaeva NATO reageerimisjõudude NATO Response Force (NRF) koosseisu. Ühtlasi oli staabi- ja varustuslaev Admiral Pitka esimene Eesti kaitseväe üksus, mis osales NRF-i tegevuses. 2006. aasta sügisel kuulus eskaadrisse ka esimene Balti riikide miinitõrjelaev – Eesti miinijahtija Sulev.
2017. aastal korraldas merevägi Euroopa merevägede nooremohvitseridele suunatud seminari ESYO (European Seminar for Young Officers), mille eesmärgiks on edendada liikmeksolevate merevägede üksteisemõistmist ja suurendada mereteadlikust oma liikmesriikides. Tegemist oli esimese korraga, mil 1999. aastal alguse saanud iga-aastane liikmesriikide vahel roteeruv üritus toimus Eestis.
2017. aastal korraldas merevägi miinitõrjevõimekust käsitleva NATO koostöökohtumise (TTEP). Töögrupi kohtumisel fikseeriti liitlaste ettepanekud valdkonnas toimuvatel õppustel ja operatsioonidel rakendatava metoodika, taktika ning toetavate protseduuride parendamise osas. Lisaks mereväelastele Eestist võtsid töökohtumisest osa 16 liitlast eri riikidest.
Merevägi panustab Euroopa Liidu sõjalisse Vahemere missiooni EUNAVFOR Med/Sophia, mis sai alguse 2015. aasta 22. juunil. Missiooni eesmärgiks on piirata Liibüa rannikul tegutsevate inimsmuugeldajate liikumisvabadust ja teha jõupingutusi selleks, et tuvastada, hõivata ja hävitada alused ja muu vara, mida kasutatakse isikute ebaseaduslikult üle piiri toimetamiseks või inimkaubanduseks.
2013. aastal osales merevägi sõjalaeva julgestusmeeskonnaga NATO terrorismivastasel mereoperatsioonil Active Endeavour, eesmärgiga tagada sõjalaeva ning pardumisoperatsioonide kaitse.
Lisaks NATO üksuste tegevuses osalemisele on merevägi andnud oma panuse ÜRO ja Euroopa Liidu julgeoleku- ja humanitaarabiprogrammidesse. Koostöös Prantsusmaa ja Saksamaaga osaleti alates 2010. aastast 2013. aasta kevadeni Euroopa Liidu piraatluse vastasel operatsioonil Atalanta, mille ülesanne on kaitsta ÜRO Maailma Toiduabiprogrammi (WFP) raames Somaaliasse toiduabi transportivaid ning teisi Adeni lahes ja Somaalia ranniku lähistel liikuvaid aluseid.
Merevägi esindab Eestit 2009. aastal loodud Läänemere-äärsete riikide lepinguorganisatsioonis Sea Surveillance Co-operation Baltic Sea (SUCBAS).
Merevägi teeb aktiivselt koostööd mitmete kohalike omavalitsustega. Igal mereväe laeval on sõlmitud sõprusleping ühe Eesti linnaga, mille alusel kannab laev oma sõpruslinna vappi. Mereväe laevade meeskonnad külastavad perioodiliselt oma sõpruslinnu ja võimaldavad sealsetel elanikel tutvuda oma riigi sõjalaevadega. Koostöö sõpruslinnadega on hõlmanud ka mitmeid koostöökohtumisi ning haridusalaseid projekte.
Koostöös Eesti Meremuuseumiga on läbi viidud mitmeid avalikke üritusi ning mereväeteemalisi näitusi. Koos avati ka Miiniladu – erinevate meremiinide püsiekspositsioon. Lennusadamas on võimalik tutvuda mitme taasloodud Eesti mereväes teenistuses olnud sõjalaevaga. Eesti Sõjamuuseumi kindral Laidoneri muuseumiga tähistatakse Briti eskaadri Vabadussõja ajal Tallinna reidile saabumise aastapäeva.
Esimesed merejõudude üksused, Eesti sõjavägede staabi mereväe jaoskond ja mereväe pataljon, tegutsesid 28.02.–05.04.1918. Uuesti hakati merekaitset korraldama Kaitseliidu raames 1918. aasta novembris. Eesti merejõudude loomise päevaks loetakse kokkuleppeliselt 21. novembrit 1918, kui sõjaministri käskkirjaga nimetati ametisse Sõjaväe Staabi mereväe valitsuse ülem. Esimeseks Eesti sõjavägede staabi mereväe valitsuse ülemaks sai 2. järgu kapten (kaptenleitnant) Rudolf Schiller. 21. detsembrist määrati merejõudude juhatajaks kaugsõidukapten Johan Pitka, kellele oli Vabadussõja ajal allutatud kogu tegevus merel ja Peipsi järvel ning 1919. aasta maist merekindlused.
Merevägi – 21.11.1918 ja 01.07.1993
Mereväe staap – 01.02.1919 ja 13.04.1994-01.08.2014
Mereväebaas – 13.5.1925 ja 15.05.1997
Laevastik (varasemalt Miinilaevade divisjon) – 15.05.1997
Läänemere laevastiku divisjon – 02.12.1919
Traalerite divisjon – 05.03.1919
Läänemere laevastiku divisjon – 02.12.1919
Vabadussõja ajal (28.11.1918-02.02.1920) saavutasid merejõud oma maksimaalse suuruse läbi aegade, kui selle koosseisu kuulusid Saksa mereväe käest saadud laevad, Läänemerel tegutsenud Briti laevastiku poolt üle võetud ja Eestile antud punalaevastiku sõjalaevad ning kõik ujuvvahendid, mida noorel Eesti riigil oli vajalik ja võimalik enda omandisse rekvireerida. Nii kuulusid Eesti sõjalaevastikku hävitajad, suurtükipaadid, soomuskaatrid, miinitraalerid, rannavalvelaevad ja -kaatrid. Lisaks veel kümneid abilaevu, -kaatreid, praame jt toetavaid ülesandeid täitvaid ujuvabinõusid. Kokku oli Vabadussõja ajal merejõudude koosseisu üle 150 erineva laeva ja muu veesõiduki.
Esimeseks relvastatud vahilaevaks sai 13.11.1918 sakslastelt üle võetud Laine (endine Lauterbach). Esimese sõjalaevana heisati Eesti lipp suurtükilaeval Lembit (endine Bobr). 18. novembril ja 23. detsembril väljus ta koos Laine ning hüdrograafialaevaga Lood esimesse merejõudude dessanti Kunda alla. Maaväe toetuseks korraldati meredessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Daugava jõele, miine käidi panemas ka Kroonlinna laevateedele.
Merejõud osalesid Vabadussõja käigus nii Nõukogude Venemaa vastases sõjategevuses Narva rindel kui ka lõunarindel, samuti anti oma panus võitlustes Saksa Landeswehr’i vastu. Eesti sõjalaevad opereerisid Läänemerel, Soome lahes, Liivi lahes ning Peipsi ja Pihkva järvega seotud sisevetel. Olulisimad ettevõtmised sõjategevuses olid merejõudude jaoks Narva rindel dessandid Punaarmee tagalasse ja maavägede toetamine maismaasihtmärkide pommitamisel Põhja-Eestis ja Ingerimaal. Lõunarindel osales lahingutes dessantpataljon, mis toetas maavägesid Pihkva vallutamisel ning Landeswehr’i vastase operatsiooni käigus teostati dessante Liivi lahel ja Daugaval. Peamiselt mereväelastest moodustatud karistussalk täitis tähtsat rolli sisejulgeoleku tagamisel surudes maha kommunistliku mässukatse Saaremaal.
Vabadussõja ajal kuulusid merejõudude juhataja alla merejõudude staap, Läänemere laevastiku-, Peipsi laevastiku-, traalerite divisjon; rannavalve-, side ja päästejaamade, sadamate, hüdrograafia, lootside ja tuletornide valitsused, mereside-, uppunud varanduse päästmise, rannapatareide ning piirivalve ujuvate abinõude osakonnad, sadamatehased, mereobservatoorium, mereväe ekipaaž, välistellimiste amet, 7. piirikütipataljon ning mitmed majandusasutused. 5. märtsil 1919 formeeriti Tallinnas baseeruvate sõjalaevade meeskondadest 400-meheline meredessantpataljon, mis osales ka lahingutes lõunarindel.
1918. aasta detsembrist läks merejõudude alla ka Miinisadam, mida nimetati Uueks või Sõjasadamaks. Seal baseerus kogu arvukas sadama (abi)laevastik, sh ka näiteks jäälõhkujad.
Pärast Vabadussõja lõppu merejõud kui ainus riiklik laevastik reorganiseeriti. 1920. aastal moodustati kaubandus-tööstusministeeriumis mereasjade peavalitsus, millega võeti merejõududelt sadamate, veeteede, lootside, tuletornide ja laevasõiduga seotud ülesanded.
1921. aastast oli merejõudude koosseisus merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. 2. detsembril 1919 formeeritud Läänemere laevastiku divisjoni (1925 nimetati ümber merelaevastiku divisjoniks) alla kuulusid esialgu miiniristlejad V(W)ambola, Lennuk, suurtükilaevad Lembit (kanti maha 1927), Meeme (hukkus miinitraalimisel 1924), Naftalaev nr 1 ja alates 1923. aastast Laine ning suurtükilaev Mardus.
1922. aastal moodustati siseministeeriumis piirivalve valitsus, mille alluvusse anti merejõududest valvelaevad ja -kaatrid. Eraomanikelt sõja ajal võõrandatud ujuvvahendid kas tagastati või anti tsiviilametkondade käsutusse.
1924. aastal tõsteti Väinamere põhjast üles ja remonditi endine Saksa torpeedopaat, mis sai nimeks Sulev. 1920. aastal osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks, 1927. aastast seadistati miiniveeskjateks.
1933. aastal müüdi hävitajad Lennuk ja Vambola, sügisel läksid Sõjasadama alluvusest merelaevastiku divisjoni alluvusse traalerid Kalev ja Olev (mis 1936 said uuteks nimedeks Keri ja Vaindlo), ning Tahkona ja Lehtma. 1937. aastal jõudsid Eestisse Suurbritannias ehitatud allveelaevad Kalev ja Lembit, mis ehituselt ja varustuselt olid tolleaegse tehnika viimane sõna.
Peipsi laevastiku divisjoni laevad olid Ahti, Tartu ja Uku.
Kuni 1922. aastani pidi merejõudude piirivalve ujuvate abinõude osakond hoolitsema piirivalve veesõidukite eest; neid oli 9 valvelaeva ja 29 kaatrit.
Lisaks sellel oli veel abilaevu ja paate, mida kasutati erinevateks vedudeks, saartel asuvate merekindluste varustamiseks, suurtükimärklaudade vedamiseks jms. Mereväele allus ka mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega Eesti rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, tegeldi ka veealuste sidekaablite paigaldamise ja korrashoiuga.
Peale laevastiku kuulusid merejõude alla merekindlused. Rannakaitse loomiseks taastati osa Esimese maailmasõja ajal Tallinna ümbruses ehitatud Peeter Suure merekindluse rannapatareisid, samuti ehitati uusi. 1940. aastal oli kolmes, Aegna, Naissaare ja Suurupi komandantuuris 9 ranna-, 3 dessanditõrje- ja 2 õhutõrjepatareid.
Mereväe ekipaažis (1931. aastal reorganiseeriti õppekompaniiks) õpetati noori välja. Mereväe kadettide koolis (asutatud 1919. aasta novembris, likvideeritud 1923. aastal) valmistati ette mereväeohvitsere. 1922. aastal alustati kaadriallohvitseride koolitamist nn jungide kursustel.
1918–1927 oli mereväel ka oma orkester, mida juhatas Raimond Kull.
1930-ndate aastate keskpaigast hakati arendama merekaitseliitu, mis tähendas vabatahtlikke mereväe toetusüksusi piirkondlikult organiseeritud Kaitseliidu malevate juures. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegi Eesti ametliku sõjalise liidu tasandil riigikaitselist koostööd ainult Lätiga. Mõlema väikeriigi mereväed korraldasid ühisõppusi ja toimusid vastastikused laevastikuvisiidid. Varjatum sõjaline koostöö toimus Soomega, mille praktiliseks meresõjaliseks väljundiks oli Tallinna ja Porkkala neeme vahelise Soome lahe sulu tekitamise plaan eesmärgiga takistada Nõukogude Liidu Balti laevastiku tegevusvabadust, ning mida pidi tagama mõlema riigi merejõudude mereväe ja merekindluste koostegevus.
Eesti inkorporeeriti vägivaldselt Nõukogude Liitu 1940. aasta suvel. Vastavalt valitsustevahelisele kokkuleppele hakkasid 11.10.1939 NSVLi sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sh sõjasadamas.
14. juunist 1940 algas Nõukogude mere- ja õhublokaad ning pärast võimu ülevõtmist anti peamiselt NSVLi Punalipulise Baltimere Laevastiku (PBL) käsutusse tuletornid, merekindlused, mereside osakonna postid, edasi juba ka kõik muu.
Septembrist kehtestati juba NSVL-i määrustikud, laevad määrati PBLi koondistesse, kuigi üleandmisaktidele kirjutati alla alles 28. oktoobril. Sõjalaevad ja ohvitserid arvati Punalipulise Balti laevastiku koosseisu.
30. septembril 1940 kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla viimasele päevakäsule, mida võib lugeda iseseisva mereväe formaalseks lõpudaatumiks.
Ainuüksi 1940. aastal merejõududes teeninud sajakonnast ohvitserist represseeriti 43.
Eesti päritolu sõjalaevadest väärib äramärkimist 1936. aastal Suurbritannias ehitatud allveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ saatus, millest esimene jäi 1941. aastal kadunuks Soome lahel, teine on aga tänapäeval Eesti Meremuuseumis Lennusadamas eksponeeritud kui üks peamisi vaatamisväärsusi. Kolmas allveedivisjoni laev – 1939. aastal Tallinnas ehitatud valvelaev „Pikker“, mis oli mõeldud ühtlasi kasutamiseks Eesti riigipea välisvisiitide korral, oli pärast II maailmasõda Mustal merel kasutusel Nõukogude tippjuhtkonna luksusjahina. 1956. aastal leidis tema pardal aset Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia riigipeade kohtumine.
Eesti riiklike merendusametkondade taastamine algas 1990. aastal, kui teede- ja sideministeeriumi alluvuses moodustati Eesti Veeteede Amet. Samal aastal hakati siseministeeriumi haldusalas moodustama majanduspiiri valvamisega tegelevaid allüksusi. 1991. aastal moodustati Eesti Riigi Piirikaitseamet, mis 1992. aastal sai merepiiri valvamiseks esimesed kaatrid. Piirivalveametiks ümbernimetatud asutuses moodustati mereosakond ja merepiiri valvamisega tegelev struktuuriüksus – piirivalvelaevade üksikdivisjon. Kaitseministeeriumi koosseisus oleva mereväe taasloomise esimeseks tähiseks võib pidada 01. juulit 1993, kui Kaitsejõudude peastaabis moodustati mereosakond, mis hakkas taastama Eesti mereväge.
Esimene ujuvvahend, abilaevaks mõeldud Laine, anti mereväele üle 1993. aasta sügisel. Esimene sõjajärgne mereväeülem mereväekapten Roland Leit nimetati kohale 10. jaanuaril 1994. Samal aastal võttis merevägi vastu veel kaks laeva – Taani laeva Mallemukkeni, millele anti nimeks Ahti ja endise Ida-Saksa Kondor-klassi laeva Komet, millele anti nimeks Sulev.
31. augustil 1994 lahkus viimane Vene föderatsiooni sõjalaev Eestist. Eesti merevägi võttis üle oma ajaloolise baasi Tallinnas – Miinisadama, kus asub praegugi mereväebaas ja miinilaevadivisjon.
Võib väita, et mereväge on vähemalt 21. sajandi algusest arendatud teadlikult kui peamiselt miinitõrjele pühendunud organisatsiooni, kuigi 1990-ndatel oli laevastiku koosseisu arvatud ka Nõukogude päritolu patrullkaatrid (Zhuk klass) P401 „Grif“ ja P402 „Leopard“ ning Soomest saadud patrullkaatrid (Rihtniemi klass) P421 „Suurop“ ja P422 „Ristna“.
Taasloodud mereväe algusaastatel saadi lääneriikidelt sõjalise abi korras laevu peamiselt Saksamaalt ja Taanist. Saksamaalt saadi endise Saksa DV laevastikust (Kondor II klass) M411 „Vambola“ ja M412 „Sulev“, Lääne-Saksa miinitraalerid (Frauenlob klass) M413 „Olev“, M414 „Kalev“ ja M415 „Vaindlo“ ning miinijahtijad/traalerid (Lindau klass) M311 „Wambola“ ja M312 „Sulev“.
Viimased Saksamaalt pärit miinitõrjelaevad arvati teenistusest välja ajavahemikus 2007-2009, kui kasutusele võeti Suurbritanniast hangitud Sandown klassi miinijahtijad M313 „Admiral Cowan“, M314 „Sakala“ ja M315 „Ugandi“.
Miinitõrjeoperatsioonide toetusega tegeles aastatel 2000-2008 staabi- ja toetuslaev (endine Beskytteren klassi ookeani patrull-laev) A230 „Admiral Pitka“ ning alates 2006. aastast täidab samu ülesandeid tuukri- ja toetuslaev (endine Lindormen klassi kaabelmiiniveeskja) A320 „Tasuja“.
Muudest toetava ülesannetega laevadest on 2012. aastast kasutusel endine patrullkaater P422 „Ristna“ ja abilaev A530 „Lood“ (endine Veeteede Ameti „EVA-321“).
Mereväe miinituukreid koondav tuukrigrupp tegutseb kas iseseisva sihtüksusena või laevastikuüksuse koosseisus miinitõrjeoperatsioonidel ning osutab vajadusel ametialast abi ka tsiviilametkondadele. Lisaks korraldab tuukrigrupp tuukri- ja sukeldumistöid kogu kaitseväes.
Eesti merevägi on taasloomisest alates olnud rahvusvahelisele koostööle orienteeritud. 1994. aastal liitus Eesti esimeste riikide seas NATO ja tema partnerite sõjalise koostöö programmiga „Partnerlus rahu nimel“ (Partnership for Peace).
Oma merevägede NATO-ga koostöövõimelisemaks muutmiseks ja Läänemere puhastamiseks seal leiduvatest rohketest lõhkekehadest asutasid Balti riigid 1998. aastal ühise miinitõrjeüksuse BALTRON (Baltic Naval Squadron). Balti riikide mereväelise koostöö raames on Eesti vastutusalas ühise sidealase väljaõppe korraldamise projekt (Baltic Naval Communications School) ja Tallinnas mereväebaasis on asunud ka BALTRONi staabi alalised tööruumid.
Eesti liitus NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal ning osaleb aktiivselt mõlema organisatsiooni sõjalises koostöös. Eesti panustab regulaarselt igal aastal ühe miinijahtija või staabilaevaga NATO esimesse alalisse miinitõrjegruppi (NATO Standing Mine Countermeasures Group 1). Igal aastal toimub Eesti vetes vähemalt üks rahvusvaheline miinitõrjeoperatsioon, puhastamaks mereala I ja II maailmasõja ajast sinna jäänud lõhkekehadest.
Aastatel 2010-2012 osales Eesti Euroopa Liidu Aafrika sarve piirkonna piraatlusevastasel operatsioonil Atalanta, saates sinna oma laevakaitsemeeskondi. Eesti pardumismeeskond on osalenud ka NATO Vahemere terrorismivastasel operatsioonil Active Endeavour.
Kui avastad või põhjustad merereostuse, siis teavita sellest esimesel võimalusel järgnevatele kontaktidele:
Lennu- ja merepääste koordinatsioonikeskus (JRCC Tallinn)
+372 619 1224,
Raadiosagedused:
VHF-DSC 70 CH
VHF 16 CH
VHF 69 CH
MF-DSC 2187,5 kHz
2182 kHz
Raadiokutsungid
Merevalvekeskuse kutsung (VHF 16 ja 69) TALLINN MEREVALVEKESKUS (inglise keeles: Tallinn RESCUE)
Kui märkad õliga määrdunud linde ja/või õlireostust sadamas või rannal, siis teavita sellest riigiinfo telefonil 1247. Samuti saab teated edastada e-postiga aadressil [email protected]
Viimati uuendatud: 20. aprill 2026, 15:37
