Õhuvägi

Asutamine ja aastad kuni II maailmasõjani

Eesti õhuväe ajalugu sai alguse juba enne Eesti riigi ametlikku sündi. 1917. aastal sai võimalikuks Vene armees luua eesti rahvusväeosi. Esimese maailmasõja ajal oli Vene armees mitu eestlasest lendurit ning osa nendest otsustas 1918. talvel moodustatava 1. Eesti diviisi koosseisus rahvuslikku lennuüksust formeerima. Lennuüksust siiski luua ei õnnestunud, sest üsna pea saatsid Saksa okupatsioonivõimud rahvusüksused laiali.

Esimene püsivam Eesti õhuväe üksus formeeriti nädal enne Vabadussõja ametlikku algust. 21. novembril 1918. aastal moodustati samal päeval rajatud insenerpataljoni koosseisus lennupoolrood, millel polnud ühtegi lennukit. Lahkuvatelt sakslastelt saadi küll mõned rusud, aga neist pandi kokku lendav õhusõiduk alles aastate pärast. Varsti saadi punastelt sõjasaagiks täiesti korras lennuk – Prantsuse päritolu Farman HF-30. 1919. aasta 30. jaanuaril tegi see esimese proovilennu ning 15. veebruaril tehti esimene lahingulend. Aja jooksul saadi teisigi lennukeid – osa sõjasaagiks, suurem osa tuli aga osta võlgu. Sõja lõpus oli Eesti õhuväel arvel 44 lennukit, lennukõlblikud neist vähem kui pooled.

Pärast sõda kandis õhuvägi mitmeid nimesid. 1924.–1930. aastani nimetati seda lennuväerügemendiks. Sellel ajal oli rügemendi ülemaks energiline ohvitser August Steinberg. Aja jooksul rügemendi koosseis küll muutus, aga üldjoontes koosnes see kahest või kolmest lennuväe allüksusest, mis paiknesid Tallinnas, Tartus ja hiljem ka Rakveres, Tallinnas Lasnamäel asuvast lennubaasist ja samuti seal asunud lennukoolist. Mõnel perioodil oli olemas ka merelennuväe allüksus.

Kahe sõja vahel tegutses peaaegu pidevalt lennukool. Enamik instruktoreid ja õppejõude olid eestlased, kuid käidi õpetamas ka näiteks Suurbritanniast. Sõdadevahelise aja esimese kümnendi jooksu muretseti ligi 80 lennukit. Nende päritolu oli üsna kirju – siin oli Saksamaal, Prantsusmaal ning Suurbritannias valmistatud lennumasinaid. Oma kõrghetke lennukite arvu poolest saavutas õhuvägi 1932. aastal, kui arvel oli 77 enamjaolt ajakohast lennukit. Teisel kümnendil tervikuna muretseti siiski märgatavalt vähem lennuvahendeid kui eelmisel kümnendil. Vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist tehti küll suuri tellimusi nii Saksamaalt kui ka Suurbritanniast, kuid sellega oldi hiljaks jäädud ning enamik tellitud lennukeist ei jõudnudki Eestisse.

Uue ajastu alguseks Eesti õhuväe ajaloos võib pidada 1930. aasta 1. juulit, mil kaotati lennuväerügement, ning selle asemel moodustati õhukaitse staap ja kolm üksikut lennuväedivisjoni Rakveres, Tartus ning Tallinnas. Tallinnas asusid veel lennukool, lennubaas ja õhukaitse suurtükiväegrupp. Tolle ajani peamiselt paberil eksisteerinud suurtükiväegrupp hakkas nüüd ilmet võtma. Õhukaitsevägi rajas ühtse õhuvaatluspostide võrgustiku ning selle toimimiseks vajaliku sidesüsteemi.

Õhukaitse ülemaks määrati 1930. aastal kolonelleitnant Tomberg, kelle amet võrdsustati õiguste poolest diviisiülemaga. 24. veebruaril 1940. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Sõja ajal kasutas Nõukogude Liit teda sõjaväeakadeemia lektorina. 1944.–1956. aastani oli ta vangistatud.

Eesti õhuväelased pärast Eesti Vabariigi okupeerimist võõrriikide teenistuses

Eesti vabariigiga kadus ka Eesti õhuvägi. Ometi ei kadunud eesti õhuväelased. Teise maailmasõja käigus teenis eesti päritoluga õhuväelasi märkimisväärsel hulgal just Saksa õhuväes. Kõigepealt tuleks rääkida aga õhuväelastest esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. 1940. aastal moodustati Eesti kaitseväest punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Selle koosseisus oli ka üksik lennueskadrill. Enamik lendureid ja tehnilist personali, samuti kogu tehniline baas ja lennupark, oli pärit Eesti õhuväest. Reaalne võim eskadrillis kuulus aga punaarmeest tulnutele.

Kui 1941. aastal Teine maailmasõda Nõukogude Liitu jõudis, otsustas suur osa lendureid Venemaale evakueerimise ja Nõukogude Liidu kaitsmise asemel metsa põgeneda. Üks 23-meheline ja teine 13-meheline grupp asusid Ida-Harjumaa metsadesse 27. juunil. Lisaks sellele lahkusid mõned mehed veel üksikult. Metsades end varjates tuli võidelda neid jahtivate NKVD üksustega. Nii mõnedki eesti õhuväelased langesid neis võitlustes.

Sõjaaegse Saksa õhuväe puhul saame rääkida kahest üsna suurest eestlaste koondumiskohast – lennuväest ning lennuväe abiteenistusest. Saksa lennuväes tohtisid alguses teenida vaid saksa rahvusest lendurid. 1942. aasta veebruaris suudeti siiski luua esimene eestlastest koosnev lennusalk, mille ülesanne oli tegeleda mereluurega ning mis formaalselt allus politseile. Selle tegevus oli edukas ning 1943. aasta kevadel moodustati selle baasil õhuväe koosseisus 127. luurelennugrupp, hilisema nimega 127. mereluurelennugrupp. Teadaolevalt oli see esimene välismaalastest koosnev lennuüksus Saksa lennuväes. Üksus tegeles mereluure ja allveelaevade vastase võitlusega Soome lahel.

Osa selle lennugrupi allüksusi muudeti aga öisteks pommituslennusalkadeks. Esialgu olid lenduriteks iseseisvusaja lendurid. 1943. aastal rajati Lätis Liibavis (nüüdne Liepāja) lennukool, kus koolitati eesti ja läti rahvusest lendureid ning lennumotoriste. 1943. aasta sügisel moodustati eestlastega mehitatud öiste pommituslennusalkade baasil eraldi 11. öölahingulennugrupp. Merelennugrupi merelennukid jäid edaspidi tegutsema üksiku merelennusalgana.

Esialgu tegutsesid eesti öölendurid Venemaal, aga 1944. aasta veebruaris toodi üksus Eestisse. Esialgu oli öölennugrupis kaks lennusalka. 1944. aasta juunis aga formeeriti värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lendurite ja tehnikute baasil grupi kolmas lennusalk. Terve öölahingulennugrupp võttis aktiivselt osa Eesti territooriumi kaitsmisest. Kõige lahinguvõimelisem oli lennugrupp 1944. aasta suvel ning sügise algul. Siis oli grupi koosseisus keskmiselt 45 õhusõidukit ning lendurite arv oli veidi suurem. Septembri lõpus oli grupp aga sunnitud Eestist lahkuma. Saksamaale jõudnud lennuüksused likvideeriti. Põhjus oli nii sakslaste usalduse vähenemine eesti lendurite suhtes kui ka suur kütusenappus Saksamaal.

Teine koht Saksa õhuväes, kus teenis palju eestlasi, oli õhutõrje. Need olid alaealised koolipoisid, kes olid 1944. aastal kas mobiliseeritult või vabatahtlikena ise lennuväe abiteenistusse läinud. Esialgsete kavade kohaselt ei pidanudki nad „päris“ sõdurid olema, aga sõja kulgedes paljude abiteenistuslaste jaoks erinevus pärissõduritest kadus. Neid oli nii erinevate õhutõrjekahurite (88 mm, 37 mm, 20 mm) kui ka prožektorite meeskondades. Osa tegutses ka õhutõrje sidemeestena. On arvatud, et kokku oli Saksa õhuväe abiteenistuses umbes 3000 eestlast.

Ka Nõukogude Liidu alluvuses sõdinud 8. eesti laskurkorpuse käsutuses oli lennuüksus. Nimelt moodustati 1944. aasta suvel Tšuvassias Tasuja-nimeline 87. üksik öine pommituseskadrill. See varustati Nõukogude Liidu tagalas ja laskurkorpuses viibinud eestlastelt korjatud raha eest ehitatud U-2 tüüpi lennukitega. Esimene eestlasest piloot asus eskadrilli koosseisu alles pärast Tallinna vallutamist. Eskadrill likvideeriti 1946. aasta suvel.

Kuigi pärast Teist maailmasõda ja enne Eesti taasiseseisvumist teenis nii Nõukogude Liidu, USA kui ka mõne teise riigi õhuväes eestlasi, ei saa me sel ajal rääkida Eesti õhuväest. Uuesti saame rääkida õhuväest alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Õhuvägi taasisesesvunud Eestis

Eesti õhuväe taastegutsemise alguseks võib lugeda 16. detsembrit 1991. aastal, mil loodi kaitseväe peastaapi lennuväe peaspetsialisti koht. Esimene õhuväe ülem määrati ametisse 7. veebruaril 1994. aastal. Selleks sai tollane kolonel, praegu erukindralmajor Vello Loemaa. Sama aasta 13. aprillil välja antud kaitseväe juhataja käskkirjaga loodi õhuväe staap. Lennubaas asutati 15. mail 1997. aastal ning õhuseiredivisjon 1. jaanuaril 1998. aastal.

Lennutegevusega alustati juba enne lennubaasi ametlikku asutamist. 1997. aastal oli lennubaasil kaks lennukit An-2, kolm kopterit Mi-2, üks lennuk Wilga 35A ja viis purilennukit. Baasi käsutuses oli nõukogudeaegne Ämari lennuväli.

Aastail 2008–2012 renoveeriti lennubaas pea täielikult, millest märkimisväärsemaks võib pidada uue lennuliiklusala avamist 2010. aasta sügisel. 2002. aastal sai lennubaas helikopterid Robinson 44. Aastal 2006 alustati õppereaktiivlennukite L-39 kasutamise projektiga.

Õhuseiredivisjon alustas Eesti õhuruumi seiret nõukogude päritolu radaritega P-37. 2003. aastal avati aga Kellaveres moodne radarpost radariga TPS-77. Järgmisel aastal alustas tegevust Ämari radarpost radariga ASR-8. 2013. aasta kevadest töötab Muhus radar GM-403. 2015. aastal avati Otepää lähistel Tõikamäe radaripost.

Aastal 2000 avati Ämaris õhusuveräänsuskeskus,praegune õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. Järgmisel aastal oli keskus võimeline juba ööpäevaringselt lahinguvalves olema, s.t Eesti õhuruumi jälgima. 2006. aastal saavutati sihitamisvõime.

Oluline samm õhuseiredivisjoni arengus oli Eesti ühinemine NATO-ga ning seeläbi divisjoni liitumine alliansi integreeritud õhukaitsesüsteemiga NATINAMDS. Ka lennubaasi arengut on NATO-ga ühinemine märgatavalt mõjutanud. Tänu sellele on meil moodne lennubaas, kus ikka ja jälle võib märgata NATO liikmesmaade õhusõidukeid.

Õhuväe paarikümneaastase uuema ajaloo jooksul on eriti märgatava arengu läbi teinud just kaader. Kui õhuväe algaastail tuli pea kogu õhuväe-alane väljaõpe läbida välismaal, siis nüüd toimub suurem osa koolitusest juba Eestis. Eesti õhuvägi on saanud palju abi NATO liitlastelt. Nüüd on meie õhuvägi võimeline teatud valdkondades ise teisi aitama.

• 07.2025 –  brigaadikindral Riivo Valge
• 07.2022 – 07.2025 brigaadikindral Toomas Susi
• 08.2019 – 07.2022 brigaadikindral Rauno Sirk
• 02.2018 – 08.2019 kolonel Riivo Valge
• 08.2012 – 08.2018 kolonel Jaak Tarien
• 03.2007 – 08.2012 brigaadikindral Valeri Saar
• 08.2006 – 03.2007 major Rauno Sirk
• 05.2005 – 08.2006 brigaadikindral Valeri Saar
• 07.2004 – 05.2005 major Mart Vendla
• 02.2000 – 07.2004 kindralmajor Teo Krüüner
• 08.1999 – 02.2000 kolonel Valeri Saar
• 02.1998 – 08.1999 kolonel Teo Krüüner
• 02.1997 – 02.1998 kolonel Vello Loemaa
• 01.1996 – 02.1997 kolonel Teo Krüüner
• 02.1994 – 01.1996 kolonel Vello Loemaa

Madallennuprotseduurid on välja töötatud Eesti Kaitseväe õhuväe staabi poolt ning kooskõlastatud Lennuameti ja Lennuliiklusteeninduse AS-ga. Protseduurid reguleerivad militaarreaktiivlennukite liikumist Eesti õhuruumis 500 kuni 2000 jala kõrgusel maapinnast, kiirusel üle 250 sõlme.

Kaitselennundusmäärustik

Eesti lennundusteabe kogumik ehk AIP

• Eesti eAIP

Ingliskeelsed dokumendid / Documents in English

Military Flight Procedures in Estonian Airspace

Estonian National Technical Annex between Estonian Transport Administration and Estonian Defence Forces (Version 2.5 Effective from 23MAR2023) | 526 KB | pdf

Tapa Air-to-Ground Range Regulation

Ämari Tower (TWR) Local Operation Procedures

Ämari military ATC Procedures (Effective from 28 May 2025)  | 6 MB | docx

Estonian Airspace Management at Levels 2 and 3

Regulation on Diplomatic Clearances

Õhuväe Ohvitseride Kogu (ÕVOK) loodi 12. veebruaril 2021. Kogu eesmärkideks on:

• aidata kaasa Eesti kaitsevõime tugevdamisele ning osaleda rahva kaitsetahte kasvatamises ja süvendamises
• koondada õhuväe reserv- ja tegevteenistuses olevaid ohvitsere ning tugevdada ohvitseride ühtekuuluvustunnet
• arendada õhuväelaste sõjanduslikku professionaalsust ning edendada õhuväe valdkondliku teadmise taset Kaitseväes
• kaitsta Kaitseväe põhiväärtusi ning arendada õhuväe ohvitseride sotsiaalse lävimise oskusi
• esindada ja kaitsta oma liikmete huve ning luua oma liikmetele vaba aja veetmise võimalusi, korraldada spordi- ja meelelahutusüritusi
• heategevuslik hariduse ja riigikaitselise tegevuse toetamine avalikes huvides.

Kui soovid panustada Kogu eesmärkide elluviimisele, saada oma liitumise avaldus e-mailile: [email protected]. Tegevliikmete liikmemaks on 5€ kuus.
Õhuväe Ohvitseride Kogu tegevuste kohta saab infot Facebooki lehelt.

Õhuväe ohvitseride kogu juhatus:
major Tõnis Pärn (esimees)
major (reservis) Anneli Liister (peasekretär)
major Maarek Kallas
kpt Marko Heinloo
ltn Ave Uusleer

ÕVOK põhikiri | 236 KB | pdf

Alla laetav ÕVOK liikmeks astumise avaldus.docx