Jäta menüü vahele

Õhuvägi

Õhuväe peamine ülesanne on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi kontrollib riigi õhuruumi ning tagab strateegiliste objektide õhukaitse.

Struktuur

Õhuväge juhib õhuväe ülem, kellele alluvad:

  • õhuväe staap
  • õhuseiredivisjon
  • lennubaas

Rahvusvaheline- ja tsiviilkoostöö

NATO liikmena panustab õhuvägi erinevatesse rahvusvahelistesse õppustesse ja harjutustesse. Näiteks on õhuseiredivisjoni sihitajad korduvalt osalenud Islandi õhuturbemissioonil. Mitmed õhuväelased on töötanud või töötavad rahvusvahelistes staapides ja juhtimiskeskustes.

Õhuväelased on osalenud järgmistel rahvusvahelistel õppustel: Saber Strike, Ramstein Guard, Baltic Warrior, Udem Awakening, Rammstein Alloy, Baltic Bikini, Terminal Strike, Adriatic Strike, Ample Strike, Northern Strike jpt.

Õhuväel on pikaajalised koostöösuhted Lennuameti, EANS-i, Politsei- ja Piirivalveametiga ja Eesti Lennuakadeemiaga. Samuti tehakse tihedat koostööd Lääne-Harju valla ja erinevate kohalike koolide ja lasteaedadega.

Pressi- ja meediakontakt

Sigrid Paula Pukk

Õhuväe teavitusspetsialist

Juhtkond

Kolonel Rauno Sirk

Õhuväe ülem

Õhuväe staap asub Tallinnas kaitseväe peastaabis. Staabi peamine ülesanne on abistada õhuväe ülemat tema ülesannete täitmisel.

Õhuseiredivisjon on õhuväe koosseisu kuuluv struktuuriüksus, mille juhtkond asub Ämaris õhuväe lennubaasi territooriumil, kuid selle allüksused asuvad mitmel pool Eesti eri piirkondades. 

Õhuväe üks struktuuriüksus on Harjumaal Ämaris asuv lennubaas. Baasi keskne osa on lennuväli, aga lisaks kuulub siia terve hulk muid elemente.

Kaitseväe Akadeemias saab õppida rakenduskõrgharidusõppes sõjaväelise juhtimise erialal õhuväe suunal. Õpe toimub koostöös Eesti Lennuakadeemiaga ning õppeaeg on kolm aastat. Võimalik on spetsialiseeruda lennuvälja, õhuseire või õhuoperatsioonide erialale. Lõpetajad saavad sõjaväelise juhtimise rakenduskõrghariduse ja nooremleitnandi auastme.

  • Lennuväljaohvitseri teenistus on seotud Ämari lennuvälja igapäevase tegevusega. Lennuväljaohvitser toetab lennuoperatsioonide läbiviimist ning vastutab lennuväljal ohutu õhusõidukite maapealse teenindamise ning lennuoperatsioonide ettevalmistamise eest. Tema tegevus tagab nii Eesti lennuüksuste toetuse, teiste riikide vägede vastuvõtu kui ka õhuturbe läbiviimise.
  • Õhuseire erialal omandab tulevane ohvitser teadmised töötamaks õhuväe radareid ning sidesüsteeme opereerivates allüksustes. Õhuseireohvitser vastutab nende süsteemide tõrgeteta toimimise eest. Tema töö tagab ülevaate Eesti Vabariigi õhuruumis toimuvast ning võimaldab sihitajatel hävitajate lennutegevust juhatada.
  • Õhuoperatsioonide erialal omandab tulevane ohvitser teadmised töötamaks õhuopeatsioonide juhtimiskeskuses sihitajana ehk hävitajate sihtmärgile suunajana või õhuseireohvitserina, kes vastutab Eesti Vabariigi õhuruumis ning selle lähiümbruses lendavate objektide avastamise ja identifitseerimise ning Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse järelevalve eest. Õhuoperatsioonide ohvitser on ka lähiõhutoetuse spetsialist, kelle ülesanne on maastikul paikevate üksuste toetuseks lahingulennukeid sihitada.
  • Õhuväe põhikursuste missioon on õpetada erialaselt haritud, seesmiselt motiveeritud, koostöövalmis ja positiivse ellusuhtumisega õhuväe nooremohvitsere. Õhuväes pole kohta passiivselt rivis seisjatele – õhuväe ohvitser töötab meeskonnas, kus igal liikmel on oma roll ühise ülesande täitmiseks. Meeskonnatöö, erialane tegevus ja rahvusvaheline koostöö on olulised juba õpingute ajal kõrgemas sõjakoolis. Nimetatud oskuste arendamiseks tegeletakse näiteks purilennundusega, külastatakse liitlaste lennubaase ning samuti käivad välislektorid õhuväe kadettidele loenguid pidamas.

Sisseastumisinfo ning elu-olu kohta vaata lisaks Kaitseväe Akadeemia koduleheküljelt. Samuti saab infot õhuväe põhikursuse kohta telefonil 717 6303 või e-posti aadressil oppeinfo@mil.ee. Lisaks vaata Kaitseväe Akadeemia tegemisi Facebookis ja Instagramis.

Asutamine ja aastad kuni II maailmasõjani

Eesti õhuväe ajalugu sai alguse juba enne Eesti riigi ametlikku sündi. 1917. aastal sai võimalikuks Vene armees luua eesti rahvusväeosi. Esimese maailmasõja ajal oli Vene armees mitu eestlasest lendurit ning osa nendest otsustas 1918. talvel moodustatava 1. Eesti diviisi koosseisus rahvuslikku lennuüksust formeerima. Lennuüksust siiski luua ei õnnestunud, sest üsna pea saatsid Saksa okupatsioonivõimud rahvusüksused laiali.

Lennuk

Esimene püsivam Eesti õhuväe üksus formeeriti nädal enne Vabadussõja ametlikku algust. 21. novembril 1918. aastal moodustati samal päeval rajatud insenerpataljoni koosseisus lennupoolrood, millel polnud ühtegi lennukit. Lahkuvatelt sakslastelt saadi küll mõned rusud, aga neist pandi kokku lendav õhusõiduk alles aastate pärast. Varsti saadi punastelt sõjasaagiks täiesti korras lennuk – Prantsuse päritolu Farman HF-30. 1919. aasta 30. jaanuaril tegi see esimese proovilennu ning 15. veebruaril tehti esimene lahingulend. Aja jooksul saadi teisigi lennukeid – osa sõjasaagiks, suurem osa tuli aga osta võlgu. Sõja lõpus oli Eesti õhuväel arvel 44 lennukit, lennukõlblikud neist vähem kui pooled.

Lennubaas Lasnamäel
Lennubaas Lasnamäel

Pärast sõda kandis õhuvägi mitmeid nimesid. 1924.–1930. aastani nimetati seda lennuväerügemendiks. Sellel ajal oli rügemendi ülemaks energiline ohvitser August Steinberg. Aja jooksul rügemendi koosseis küll muutus, aga üldjoontes koosnes see kahest või kolmest lennuväe allüksusest, mis paiknesid Tallinnas, Tartus ja hiljem ka Rakveres, Tallinnas Lasnamäel asuvast lennubaasist ja samuti seal asunud lennukoolist. Mõnel perioodil oli olemas ka merelennuväe allüksus.

Kahe sõja vahel tegutses peaaegu pidevalt lennukool. Enamik instruktoreid ja õppejõude olid eestlased, kuid käidi õpetamas ka näiteks Suurbritanniast. Sõdadevahelise aja esimese kümnendi jooksu muretseti ligi 80 lennukit. Nende päritolu oli üsna kirju – siin oli Saksamaal, Prantsusmaal ning Suurbritannias valmistatud lennumasinaid. Oma kõrghetke lennukite arvu poolest saavutas õhuvägi 1932. aastal, kui arvel oli 77 enamjaolt ajakohast lennukit. Teisel kümnendil tervikuna muretseti siiski märgatavalt vähem lennuvahendeid kui eelmisel kümnendil. Vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist tehti küll suuri tellimusi nii Saksamaalt kui ka Suurbritanniast, kuid sellega oldi hiljaks jäädud ning enamik tellitud lennukeist ei jõudnudki Eestisse.

Uue ajastu alguseks Eesti õhuväe ajaloos võib pidada 1930. aasta 1. juulit, mil kaotati lennuväerügement, ning selle asemel moodustati õhukaitse staap ja kolm üksikut lennuväedivisjoni Rakveres, Tartus ning Tallinnas. Tallinnas asusid veel lennukool, lennubaas ja õhukaitse suurtükiväegrupp. Tolle ajani peamiselt paberil eksisteerinud suurtükiväegrupp hakkas nüüd ilmet võtma. Õhukaitsevägi rajas ühtse õhuvaatluspostide võrgustiku ning selle toimimiseks vajaliku sidesüsteemi.

Prantsuse päritolu hävitaja-pommitaja Potez 25 Tartu kohal
Prantsuse päritolu hävitaja-pommitaja Potez 25 Tartu kohal

Õhukaitse ülemaks määrati 1930. aastal kolonelleitnant Tomberg, kelle amet võrdsustati õiguste poolest diviisiülemaga. 24. veebruaril 1940. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Sõja ajal kasutas Nõukogude Liit teda sõjaväeakadeemia lektorina. 1944.–1956. aastani oli ta vangistatud.

Eesti õhuväelased pärast Eesti Vabariigi okupeerimist võõrriikide teenistuses

Eesti vabariigiga kadus ka Eesti õhuvägi. Ometi ei kadunud eesti õhuväelased. Teise maailmasõja käigus teenis eesti päritoluga õhuväelasi märkimisväärsel hulgal just Saksa õhuväes. Kõigepealt tuleks rääkida aga õhuväelastest esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. 1940. aastal moodustati Eesti kaitseväest punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus. Selle koosseisus oli ka üksik lennueskadrill. Enamik lendureid ja tehnilist personali, samuti kogu tehniline baas ja lennupark, oli pärit Eesti õhuväest. Reaalne võim eskadrillis kuulus aga punaarmeest tulnutele.

Kui 1941. aastal Teine maailmasõda Nõukogude Liitu jõudis, otsustas suur osa lendureid Venemaale evakueerimise ja Nõukogude Liidu kaitsmise asemel metsa põgeneda. Üks 23-meheline ja teine 13-meheline grupp asusid Ida-Harjumaa metsadesse 27. juunil. Lisaks sellele lahkusid mõned mehed veel üksikult. Metsades end varjates tuli võidelda neid jahtivate NKVD üksustega. Nii mõnedki eesti õhuväelased langesid neis võitlustes.

Sõjaaegse Saksa õhuväe puhul same rääkida kahest üsna suurest eestlaste koondumiskohast – lennuväest ning lennuväe abiteenistusest. Saksa lennuväes tohtisid alguses teenida vaid saksa rahvusest lendurid. 1942. aasta veebruaris suudeti siiski luua esimene eestlastest koosnev lennusalk, mille ülesanne oli tegeleda mereluurega ning mis formaalselt allus politseile. Selle tegevus oli edukas ning 1943. aasta kevadel moodustati selle baasil õhuväe koosseisus 127. luurelennugrupp, hilisema nimega 127. mereluurelennugrupp. Teadaolevalt oli see esimene välismaalastest koosnev lennuüksus Saksa lennuväes. Üksus tegeles mereluure ja allveelaevade vastase võitlusega Soome lahel.

Osa selle lennugrupi allüksusi muudeti aga öisteks pommituslennusalkadeks. Esialgu olid lenduriteks iseseisvusaja lendurid. 1943. aastal rajati Lätis Liibavis (nüüdne Liepāja) lennukool, kus koolitati eesti ja läti rahvusest lendureid ning lennumotoriste. 1943. aasta sügisel moodustati eestlastega mehitatud öiste pommituslennusalkade baasil eraldi 11. öölahingulennugrupp. Merelennugrupi merelennukid jäid edaspidi tegutsema üksiku merelennusalgana.

Esialgu tegutsesid eesti öölendurid Venemaal, aga 1944. aasta veebruaris toodi üksus Eestisse. Esialgu oli öölennugrupis kaks lennusalka. 1944. aasta juunis aga formeeriti värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lendurite ja tehnikute baasil grupi kolmas lennusalk. Terve öölahingulennugrupp võttis aktiivselt osa Eesti territooriumi kaitsmisest. Kõige lahinguvõimelisem oli lennugrupp 1944. aasta suvel ning sügise algul. Siis oli grupi koosseisus keskmiselt 45 õhusõidukit ning lendurite arv oli veidi suurem. Septembri lõpus oli grupp aga sunnitud Eestist lahkuma. Saksamaale jõudnud lennuüksused likvideeriti. Põhjus oli nii sakslaste usalduse vähenemine eesti lendurite suhtes kui ka suur kütusenappus Saksamaal.

Teine koht Saksa õhuväes, kus teenis palju eestlasi, oli õhutõrje. Need olid alaealised koolipoisid, kes olid 1944. aastal kas mobiliseeritult või vabatahtlikena ise lennuväe abiteenistusse läinud. Esialgsete kavade kohaselt ei pidanudki nad „päris“ sõdurid olema, aga sõja kulgedes paljude abiteenistuslaste jaoks erinevus pärissõduritest kadus. Neid oli nii erinevate õhutõrjekahurite (88 mm, 37 mm, 20 mm) kui ka prožektorite meeskondades. Osa tegutses ka õhutõrje sidemeestena. On arvatud, et kokku oli Saksa õhuväe abiteenistuses umbes 3000 eestlast.

Ka Nõukogude Liidu alluvuses sõdinud 8. eesti laskurkorpuse käsutuses oli lennuüksus. Nimelt moodustati 1944. aasta suvel Tšuvassias Tasuja-nimeline 87. üksik öine pommituseskadrill. See varustati Nõukogude Liidu tagalas ja laskurkorpuses viibinud eestlastelt korjatud raha eest ehitatud U-2 tüüpi lennukitega. Esimene eestlasest piloot asus eskadrilli koosseisu alles pärast Tallinna vallutamist. Eskadrill likvideeriti 1946. aasta suvel.

Kuigi pärast Teist maailmasõda ja enne Eesti taasiseseisvumist teenis nii Nõukogude Liidu, USA kui ka mõne teise riigi õhuväes eestlasi, ei saa me sel ajal rääkida Eesti õhuväest. Uuesti saame rääkida õhuväest alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Õhuvägi taasisesesvunud Eestis

Eesti õhuväe taastegutsemise alguseks võib lugeda 16. detsembrit 1991. aastal, mil loodi kaitseväe peastaapi lennuväe peaspetsialisti koht. Esimene õhuväe ülem määrati ametisse 7. veebruaril 1994. aastal. Selleks sai tollane kolonel, praegu erukindralmajor Vello Loemaa. Sama aasta 13. aprillil välja antud kaitseväe juhataja käskkirjaga loodi õhuväe staap. Lennubaas asutati 15. mail 1997. aastal ning õhuseiredivisjon 1. jaanuaril 1998. aastal.

Lennutegevusega alustati juba enne lennubaasi ametlikku asutamist. 1997. aastal oli lennubaasil kaks lennukit An-2, kolm kopterit Mi-2, üks lennuk Wilga 35A ja viis purilennukit. Baasi käsutuses oli nõukogudeaegne Ämari lennuväli.

Aastail 2008–2012 renoveeriti lennubaas pea täielikult, millest märkimisväärsemaks võib pidada uue lennuliiklusala avamist 2010. aasta sügisel. 2002. aastal sai lennubaas helikopterid Robinson 44. Aastal 2006 alustati õppereaktiivlennukite L-39 kasutamise projektiga.

Lennujuhtimistornid
Lennujuhtimistornid

Õhuseiredivisjon alustas Eesti õhuruumi seiret nõukogude päritolu radaritega P-37. 2003. aastal avati aga Kellaveres moodne radarpost radariga TPS-77. Järgmisel aastal alustas tegevust Ämari radarpost radariga ASR-8. 2013. aasta kevadest töötab Muhus radar GM-403. 2015. aastal avati Otepää lähistel Tõikamäe radaripost.

Aastal 2000 avati Ämaris õhusuveräänsuskeskus,praegune õhuoperatsioonide juhtimiskeskus. Järgmisel aastal oli keskus võimeline juba ööpäevaringselt lahinguvalves olema, s.t Eesti õhuruumi jälgima. 2006. aastal saavutati sihitamisvõime.

Oluline samm õhuseiredivisjoni arengus oli Eesti ühinemine NATO-ga ning seeläbi divisjoni liitumine alliansi integreeritud õhukaitsesüsteemiga NATINAMDS. Ka lennubaasi arengut on NATO-ga ühinemine märgatavalt mõjutanud. Tänu sellele on meil moodne lennubaas, kus ikka ja jälle võib märgata NATO liikmesmaade õhusõidukeid.

Radarpostid
Radarpostid

Õhuväe paarikümneaastase uuema ajaloo jooksul on eriti märgatava arengu läbi teinud just kaader. Kui õhuväe algaastail tuli pea kogu õhuväe-alane väljaõpe läbida välismaal, siis nüüd toimub suurem osa koolitusest juba Eestis. Eesti õhuvägi on saanud palju abi NATO liitlastelt. Nüüd on meie õhuvägi võimeline teatud valdkondades ise teisi aitama.

08.2019 – kolonel Rauno Sirk
02.2018 – 08.2019 kolonel Riivo Valge
08.2012 – 08.2018 kolonel Jaak Tarien
03.2007 – 08.2012 brigaadikindral Valeri Saar
08.2006 – 03.2007 major Rauno Sirk
05.2005 – 08.2006 brigaadikindral Valeri Saar
07.2004 – 05.2005 major Mart Vendla
02.2000 – 07.2004 kindralmajor Teo Krüüner
08.1999 – 02.2000 kolonel Valeri Saar
02.1998 – 08.1999 kolonel Teo Krüüner
02.1997 – 02.1998 kolonel Vello Loemaa
01.1996 – 02.1997 kolonel Teo Krüüner
02.1994 – 01.1996 kolonel Vello Loemaa

Madallennuprotseduurid on välja töötatud Kaitseväe õhuväe staabi poolt ning kooskõlastatud Lennuameti ja Lennuliiklusteeninduse AS-ga. Protseduurid reguleerivad militaarreaktiivlennukite liikumist Eesti õhuruumis 500 kuni 2000 jala kõrgusel maapinnast, kiirusel üle 250 sõlme.

Viimati uuendatud: 11. august 2020, 10:33

Keri üles