“Loomulikult on Eesti “tiibade” saamine meile suur au,” ütles Ameerika Ühendriikide 173. õhudessantbrigaadi Eestis paiknevas kompaniis tuletoetusohvitserina teeniv leitnant Kirk Van Everen, kellel lisaks värskelt saadud Eesti langevarjuri märgile on ette näidata veel vastavad märgid Ameerika Ühendriikidest ja Kamerunist. “Meie kompaniis on muidugi mehi, kes on minust märksa rohkem hüpanud ning kellel ka vastav märgikogu on minu omast mahukam,” lisas Van Everen.
Kuigi esimese langevarjuri märgi saamiseks tuleb vastavalt kaitseväe langevarjuri rinnamärgi statuudile sooritada vähemalt viis hüpet, said ameeriklased rinnamärgi kahe Ämaris tehtud hüppe eest.
Kaitseväe hüppemeistri kapten Martin Jõesaare sõnul arvestati märgi andmisel ameeriklaste varasemaid hüppeid ning rahvusvahelist tava. “Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et langevarjuri märgi omanikuks saab siis, kui hüpe on toimunud välismaalasest instruktori juhendamisel,” lisas kapten Jõesaar. Kuna mõlemal hüppel olid kaasas eestlastest instruktorid, tekkis alus ka langevarjuri märgi andmiseks.
Lahingvarustust kandvad õhudessantväelased hüppasid Ameerika relvajõudude T-11 langevarjudega 9. ja 19. mail Ämaris, mõlemad hüpped viidi läbi Ühendriikide õhujõudude lennukilt C-130 Hercules.