Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi kõne Võidupüha pidulikul vastuvõtul 22. juunil 2006 M/S Meloodia pardal.
Austatud Vabariigi President!
Härra Riigikogu esimees!
Ekstsellentsid!
Kaitseväelased ja kaitseliitlased!
Daamid ja härrad!
Tere tulemast Võidupüha mereparaadile.
Eesti on riik ja mitte lihtsalt riik, vaid mereriik. Eestit piirab põhjast ja läänest Läänemeri ning selle osad – Soome ja Liivi laht. Meie riigi territoriaalvete laius on kuni 12 meremiili. Eesti mandriosa rannajoone pikkus on 1242 ja saartel 2551, kokku 3793 kilomeetrit. Mereriigist Saaremast ja teistest meretagustest asjadest räägin ma eraldi. Aga kokku on Eestil 1521 meresaart. See lühike geograafiline eksurss aitab meil hoida õiget kurssi Saaremaale ja mereparaadile.
Vabadussõjas, mille võitu me homme tähistame, oli merel ja mereväel oluline roll. Toonane merede valitseja Suurbritannia tõi oma hävitajate eskaadri Läänemere piirkonda Tallinna lahele ning see muutis otsustavalt jõudude tasakaalu Läänemerel. Üle mere tuli varustus Inglismaalt, Ameerikast, Prantsusmaalt ning abiväed Soomest, Rootsit ja Taanist.
Eesti merevägi sündis Vabadussõja lahingutes. Meie mereväe loomise ja varustamise mootoriks oli kaugesõidukapten ja merendusärimees ning hilisem admiral Johan Pitka. Admiral osales isiklikult lahingutes. Eesti merevägi tegi Vabadussõja ajal üksi üle poolesaja dessandi. Rahuajal pettus aatemees Pitka pragmaatilises äris ja poliitikas ning kolis hoopis Kanadasse. Küllap oli ta toonase Eesti elu jaoks liiga sirgjooneline ja aus. Nõukogude okupatsiooni ajal sai Pitkast meie vastupanu sümboliks. 1944. aastal tuli ta Soomest tagasi võitlema Eesti vabaduse eest. Pitka jaoks oli see uus Vabadussõda. Mis sellest, et ta oli juba eakas mees, Pitka uskus Eesti riiki ja tal oli tahe vabaduse eest võidelda. Tahe, usk ja armastus kodumaa vastu tegid Pitkast legendi. Seepärast kannabki meie mereväe praegune lipulaev admiral Pitka nime.
Homset merepaaraadi tuleb käsitleda kui mereväe operatsiooni. Piisab kui loetleda üles vaid mõned valdkonnad: erinevate Euroopa Liidu ja NATO liitlaste laevade ning ka meie tsiviillaevade, juhtimine, kommunikatsioon, vastuvõtva riigi toetus, kohaliku omavalitsuste ja tsiviilametkondade kaasamine. Paraadi korraldustöö põhiraskuse on kandnud ja kannavad vabatahtlikud kaitseliitlased. Ka see on Eestile kui mereriigile omane. Rahasumma, mille Kaitseliit selle operatsiooni läbi viimiseks panustab, ei kaalu üles kogemusi ning enesekindlust, mille Kaitseliit, Merevägi, Kaitsejõud ja Eesti riik ning rahvas tervikuna pärast homset saavad.
Kaitseliidu varalahkunud ülem major Benno Leesik oli ideede generaator. Ta põles heleda leegiga ja näitas teed. Ka merepaaraadi korraldamine Saaremaal oli tema idee. Tunnistan ausalt, meremehe ja laevajuhina suhtusin sellesse ideesse alguses pessimistlikult. Mul on täna hea meel, et olin toona põhjendamatult skeptiline. Major Leesikul oli õigus – Kaitseliit on siiani saanud mereparaadi korraldamisega hästi hakkama. Usun, et ka homme kõik sujub. Paraku ei saa Benno Leesik seda paraadi enam ise juhtida. Sellest on kahju. Tõsiselt kahju. Palun mälestada major Benno Leesikut!
Tänan.
Kaasmaalased ja külalised!
Eesti kaitsevägi on arenenud sel aastatuhandel hallist keskpärasusest ja postsovjetlikust ühiskonnast Euroopa Liidu ja NATO arvestatavaks partneriks. Eesti ei ole mitte väike, vaid on riik. Võrdväärne riik teiste riikide seas. Ma räägin muuhulgas sõjalisest tasandist.
Eesti tasakaalustatud riigikaitse mudelit tuuakse juba meie liitlaste hulgas eeskujuks. Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et meie rahvas toetab seda ja usub, et riigi teenimine on auasi. Tervelt 85% meie rahvast usaldab kaitseväge. Meie ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid teatakse kui hästi koolitatud ning kõrgelt motiveeritud professionaale. “Saatke meile veel selliseid mehi ja naisi,” on minult küsinud ülemad liitlasvägede staapidest ja operatsioonialadel tegutsevatest üksustest. Seda on meeldiv kuulda. Ajakiri Economist toob esile meie sõdurite vaimse ja füüsilise kvaliteedi, paindlikud lahingureeglid ja mõõdukad rahvuslikud piirangud ning rahva toetuse. “Boots with brains” iseloomustab Economist meie sõdureid. Kui Eesti sõdur on saadetud missioonile, siis ta on sõdur ja võitleb. Kui tarvis, siis lõpuni nagu võitlesid Iraagis allohvitserid Illenzeer ja Nuiamäe.
Riik on usutav, kui tema vägi on usutav. Kaitsevägi on tõestanud ja tõestab iga päev oma usutavust. Täna teevad seda sajad kaitseväelased, kes teenivad Eesti julgeolekuhuve kriisipiirkondades ja NATO juhtimiskeskustes. Me oleme juba täitnud Istanbuli tippkohtumisel esitatud kriteeriumid. Kaitseminister Jürgen Ligi on valimiste-eelsel aastal suutnud kindlameelselt seista kaitsekulutuste tõusu eest 1,84 protsendini SKPst. Ka see on üks liitlastele antud lubaduse täitmine. Ja mitte vähetähtis. Kaitsejõudude Peastaap on võtnud aasta tagasi üle mobilisatsiooniarvestuse ja täna rakendatakse õppustelt saadud esimesi kogemusi süsteemi korrastamiseks. Varsti toimib ka see valdkond korralikult, nagu reservüksuste väljaõpe praegu.
Selle kuu alguses lõhkusid meie logistikud metallipurustajas tuhandeid vanu Nõukogude päritolu TT ja Makarovi püstoleid. Neid asendavad moodsad Heckler & Koch relvad. See on sõdurile sama tunne, kui taksojuht istuks Zaparožetsi või Moskvitši roolist uude Audisse. See on vaid üks näide varustuse ja relvastuse moderniseerimisest. Meie juhtimissüsteemid, logistika ja relvastus ühilduvad meie liitlaste omadega. Need olid taas vaid mõned näited.
Meil kõigil on veel palju teha riigi ja rahva julgeoleku tagamiseks. Nimetan vaid mõned olulised valdkonnad: infotehnoloogiakaitse; õhuseire ja õhuturve ning Ämari lennuvälja renoveerimine; pataljoni lahingugrupi ja jalaväebrigaadi ettevalmistamine; maaväe harjutusalade rajamine; mereväebaasi renoveerimine; miinisõja võimekuse edasiarendamine merel, uute tehnoloogiate ja innovatiivsete lahenduste juurutamine. Globaliseeruv maailm muutub kiiresti, aga me peame suutma neid muutusi tajuda ja nendeks valmis olla. Oht ei ole enam kuskil kaugel väljas. Oht tuleb ise meie juurde koju. Nii nagu ka meie liitlaste juurde Euroopa Liidus ja NATOs. Uut tüüpi ohud puudutavad meid kõiki. Olgu selleks küberrünnakud, AIDS, terrorism, linnugripp, infooperatsioonid, metsatulekahjud, looduskatastroofid või inimtegevusest keskkonnale põhjustatud kahju, kõik need mõjutavad otseselt inimesi. Moodne, hoogsalt arenev infoühiskond või isegi postinfoühiskond pakub tohutult võimalusi, aga on ka kergesti haavatav. 21. sajandil peame valmis olema katsumusteks rohkem vaimselt kui füüsiliselt. Meie riigi ja rahva elujõu aluseks on tahe siin elada ja oma elukeskkonda ning muidugi ka meid endid kui osa sellest keskkonnast kaitsta.
Näen siin Kaitseliidu tõusvat rolli ühendada meie rahvast. Meie inimeste vaba tahet ei saa ega tohi alahinnata. Usun, et Kaitseliit suudab liita, koolitada, varustada ja tagada kõik need vabatahtlikud, kes tahavad aidata õlireostuse kätte jäänud linde, võidelda metsatulekahjuga või päästa õnnetusse sattunud kaasmaalasi. Nad ei pea tingimata kandma relva ja välivormi. Taolistes ettevõtmistes osaledes tekib rahvale oluline meie tunne. Osaledes riigi tegemistes – päästetöödes ja kriiside reguleerimisel -ületades raskusi, hakkavad inimesed paratamatult koostööd tehes hindama oma riiki ja oma kaasmaalasi, kelle eest nad pingutavad. Loomulikult peab Kaitseliitu jääma ka lisaks sisejulgeolekut tagavale ja uusi riske maandavale poolele klassikaline sõjaline pool. Kui ma andsin eelmisel nädalavahetusel korralduse saata Scoutspataljon Kuusalu metsatulekahjuga võitlema, mõtlesin, et miks ei võiks me pakkuda põhiseaduse paragrahvis 124 sätestatud asendusteenistust neile, kes ei soovi eetilistel kaalutlustel kanda relva või ei saa seda teha mõnel muul põhjusel. Nendest kodanikest saaks Siseministeerium formeerida päästeüksused. See oleks omakorda taimelavaks päästeametile, politseile, keskkonnakaitsjatele ja Kaitseliidu mittesõjalisele osale. Nii saaks riik maandada sisejulgeolekuriskid ning looks reservi suuremate kriiside tarvis.
Teisalt seoks üldine riigiteenistus, kas siis relvaga või relvata, kõiki kodanikke ja õpetaks neid jagama samu, ühiskonnale ja meie rahvale olulisi väärtusi. See õpetaks noortele seadma ühiskonna huve kõrgemale oma isiklikest ja tihti ainult materiaalsetest ning hedonistlikest huvidest. Nii nagu teevad seda kaitseväelased ja ma usun, et ka kõik teised riigiametnikud. Arusaadavalt eeldab see mõte põhjalikku analüüsi.
Nüüd meretagustest asjadest ja Saaremaast kuhu me teele asume. Muinasajal ja varasel keskajal ei õnnestunud eestlaste esiisadel oma riiki luua. Siit vanast Rävalast vaadates olid meretagusel Saaremal asjad toona teisiti. Muinasajal pidid ettevõtlike ja sõjakate saarlastega arvestama kõik naabrid. Just saarlased olid need, kes õhutasid mandri-eestlasi
ristisõdijatele vastu panema, sest uute isandate tulek jõgede suudmetesse ohustas otseselt saarlaste kaubateid. Mõned ajaloolased ja kirjanikud on nimetanud saarlasi isegi Läänemere isandateks.
Muistsed saagad jutustavad rootsi ja taani sugu viikingitest, kelle sõjakäigud Saaremaale edutult lõppesid ning sõjapealikest, kes sinna oma elu jätsid. Juba muinasajal oli igas Saarema kihelkonnas üks või isegi kaks maalinna. Seda on oluliselt rohkem kui mandri-Eestis. Saarlased oskasid ehitada sõjamasinaid, nad pidasid tihedat kaubavahetust ja nende kultuur oli arenenum kui näiteks Sakala meestel.
1241. aastal, kui kogu Eesti oli juba Taani ja Mõõgavendade Ordu võimu all, sõlmisid saarlased ordumeistriga lepingu, milles kohustusid teda teatud hulga laevade ning sõjameestega toetama, kui ordut on ebaõiglaselt rünnatud. Rõhutan siin sõna ebaõiglaselt.
Minu kodukandi Vätta poolsaare Kailuka sadama mehi tundsid Taani ja Rootsi valitsejad kui riisikeid – Saaremaa hilisviikingeid. Rootsi kuningas asustas toona Vättale rannarootslased, et mereteed ohutud oleksid, ent jonnakad saarlased õpetasid ka rootslased kaaperdama ning kuningal oli muret veel rohkem. Nii kanged mehed olid saarlased.
Kangeks ja ettevõtlikuks on saarlasi kasvatanud meri ning meresõit. Mere tagant toodi teadmisi ja tehnoloogiaid. Saarlaste kangekaelsus ja visa vastupanu vaenlastele oli tingitud oma rauatööstuse olemasolust, arvavad ajaloolased. 12-14 sajandil toodeti Tuiu rauasaatmemägedes tolle aja kohta hiigelkogused rauda, mis ületasid kohalikku vajadust kordades. Meretagune asi, ütlevad mandriinimesed tihti saarlaste kohta ja kehitavad õlgu. Nad ei saa saarlastest ja saare lugudest kunagi päris lõpuni aru. Saarlased on olnud ja on erilised. Mitte ainult sellepärast, et meil on kõige kangem õlu, kõige ilusamad naised, kõige kangemad meremehed ja kõige kavalamad vigurijutud. Ega mitte sellepärast, et ma ise olen saarelt ja Pihtla vallast pärit.
Soovin teile kena jaanipäeva Saaremaal ja ehk saate jaaniööl aimu, mispärast saarlased siis erilised on. Ning algatuseks soovin, et tunneksite järgmistel päevadel end hästi, saarlasele harjumuspärases keskkonnas laeval ja merel.
Elagu Eesti Vabariik!
Elagu Saaremaa!