Kuid pidagem silmas, et kindral Einseln oli ainulaadne mees. Tema elukogemus ning tugev selgroog tõid Eesti riigikaitsesse väga palju uut. Ta tõi värskust ning nagu me täna võime tõdeda, siis tema mõtteist, arusaamadest ja tegudest paljud seisavad vundamendina kõigele sellele, mida kujutab endast tänapäevane Eesti kaitsevägi ning riigikaitse laiemalt.
Kindral Einseln oli erakordse elusaatusega inimene. Kuidas teistmoodi olekski võimalik kirjeldada sõjameest, kes on noore poisina näinud oma isamaa langemist võõrvõimu kätte, põgenikuna alustanud uut elu vabas maailmas ning seisnud oma uue kodumaa eest relv käes Korea sõjas ning kahel korral Vietnami sõjas. Mõlemal puhul astus ta vastu sellele samale kurjuse ideoloogiale, mis oli lämmatanud tema oma enda riigi iseseisvuse.
Tema teenistus Ameerika Ühendriikide relvajõududes oli põnev ja täis erinevaid väljakutseid. Langevarjur, eriväelane, väljaõppe eest vastutav ohvitser ning hiljem staabitöö NATO suunal ning enne erruminekut peainspektori asetäitja amet Vaikse ookeani väejuhatuse juures.
Juba aastaid hiljem, erus olles, võttis ta vastu Eesti kutse, tulla koju ning panna alus läänelikult mõtlevale ning kaasaegsele kaitseväele. Ning see kutse oli nõnda tugev, et kindral Einseln siduski oma järgneva elu Eestiga.
Tänagi on juba kõlanud need valdkonnad ja teemad, kus kindral Einselni algatusel ja juhtimisel tehti olulised sammud Eesti riigikaitse edasiviimisel.
Alati ja igaveseks jääb Einselni nimega seotuks legendaarne käskkiri nr 1, sest see kannab endas Eesti julgeoleku paleust. See kohustab meid mitte iialgi kordama oma eelkäijate vigu ning mitte laskma käest võimalust oma riiki kaitsta kõigi vahenditega, sealhulgas relv käes.
See käskkiri oli kindral Einselni jaoks ka väga isiklik eneseväljendus, sest ta oli pealt näinud ja ise läbi elanud selle, mille vastu hiljem ta oma allkirjaga kaitseväge, Kaitseliitu ja teisi sõjaliselt korraldatud üksusi seisma kutsus ja kohustas.
Kuid on selge, et kindral Einselni ei saa jääda meenutama vaid selle ühe, küll väga olulise episoodi pärast, sest ta jõudis oma ametisoleku jooksul panna liikuma mitmed väga olulised protsessid, mis on kujundanud Eesti riigikaitse olemust ja mõttemaailma.
Ta pidas väga oluliseks korralikku haridust, sest oli oma teenistuse jooksul ise saanud nii hea tsiviilhariduse kui korraliku sõjalise väljaõppe. Ta pidas seda kohati nii oluliseks, et ei jätnud meile, toona noortele ohvitseridele suurt võimalust järele mõelda või arutada, sest minna tuli kohe. Minna tuli kodust kaugele ning tihtipeale päris pikaks ajaks.
Ka minu nagu paljude teiste noorte ohvitseride karjääri jaoks oli määrava tähtsusega kiire otsus, mille kindral tegi, saates mind aastateks välismaale haridust omandama. 1993. aasta viimastel päevadel tehtud ettepanek viis mind 1. jaanuarist 1994. õppima Saksamaale. See muutis mu elu põhjalikult ja selle ettevaatava otsuse eest olen talle igavesti tänulik. Sarnaselt minule läksid kümned toonased noored ohvitserid erinevate riikide sõjakoolidesse. Neile ohvitseridele toetub paljuski tänase kaitseväe juhtimine.
Lisaks pani kindral Einseln aluse meie kaitseväelaste osalemisele välismissioonidel, sest ta tabas väga selgesti, et väärtused, mida me soovime jagada oma sõprade ja liitlastega on mõõdetavad ka konkreetse panusega. Eesti sõdur on olnud üks kõige parem riigi saadik ja huvide eest seisja, sest tänu missioonidel osalemisele oleme usaldusväärsed ning meie sõna maksab. Selle eest tahan ma Aleksandrit ka täna, enne tema viimast teekonda, tänada.
Aleksander, sa jäid elu viimaste hetkedeni kindlaks oma aadetele ja väärtustele. Meie omavahelistes aruteludes viimastel aastatel oli minu jaoks palju väärtuslikku. Sa aitasid ja toetasid mind oma sõnaga, sa ei kritiseerinud vaid andsid nõu ja võimaluse selgitada. Meie arutelud aitasid teha Eesti riigikaitset tugevamaks. Viimase vabariigi aastapäeva kaitseväeparaadi järgsel kohtumisel olid sa endiselt väärtuseid hindav, rahulik ja toetav.
Kindral Einseln oli tugev juht, sirge seljaga põhimõttekindel inimene, kes pidas oma missiooni Eesti teenimisel kõrgemaks muudest hüvedest ja huvidest. Ta ei sattunud juhtima Eesti kaitseväge mitte seetõttu, et ta oli õigel ajal õiges kohas. Ei. Ta tuli juhtima kaitseväge, sest oli selleks ette valmistunud ning teeninud pika karjääri sõjaväelasena. Ta teadis ja oskas meist rohkem, sest oli õppinud ja kogenud vaba maailma. Seda, kuhu kuulub Eesti täna. Aitäh selle eest, Aleksander ja head teed!