Austatav härra president!
Härra Riigikogu esimees!
Härra peaminister!
Ekstsellentsid! Kaitseväelased! Kaasmaalased!
“On päris selge, et rahvas peab ise oma riikliku iseseisvuse kätte võitlema, peab selle saavutama võitluse ja ohvritega. Sellest kujunebki edaspidiseks tugev ja jääv moraalne alusmüür, millele tugineb vankumatu tahe end kaitsta, oma saavutuste eest võidelda.”
Seda põhimõtet rõhutas Vabadussõja legendaarne juht kindral Johan Laidoner 1939. aasta märtsis esinedes Eesti kõrgetele sõjaväelastele.
Eesti rahvas muutis Vabadussõja heitlustes tõelisuseks sajanditepikkuse unistuse oma riigist. Kuigi vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest ei pea ajaloolased ühtki hinda ülemäära kõrgeks, maksid meie vanaisad Tartu rahu eest kallilt. Iseseisva Eesti riigi eest andis elu 3588 meest. Täna seisab siin Vabaduse väljakul rivis 770 kaitseväelast ja kaitseliitlast.
Paljud Vabadussõja võitlejatest olid noored või isegi väga noored. Vabadussõja esimeste lahingute pearaskust kandsid just üliõpilased ja koolipoisid. Poisid, kes olid veelgi nooremad, kui need meie rahva pojad, kes on täna siin Vabaduse väljakul paraadiks rivistunud.
Kirjanik Albert Kivikas kirjeldab romaanis “Nimed marmortahvlil” õppursõdur Henn Ahase kaudu ühe põlvkonna väärtushinnangute kujunemist ja karastumist Vabadussõjas. Võin Teile kinnitada, et tänased koolilõpetajad ei ole põrmugi kehvemad kui Henn Ahas ja tema klassivennad.
Tänase Eesti sõdurites elab edasi seesama uljus astuda vajadusel vastu ülekaalukale vastasele ja võita. Eesti uut põlvkonda iseloomustab erakordselt kõrge kaitsetahe. Osalt seepärast, et meie kaitsevägi on Vabadussõja vaimuga vääristatud väärt vägi. Osalt seepärast, et tänased noored on saanud oma hariduse vabas Eestis. Nad on kasvanud vabas riigis ja vabas ühiskonnas. Nad on kasvanud vabaks. Vaba rahvas aga tahab oma riiki kaitsta.
Eesti vaim oli ka 1939. aasta augustis tugev. Eesti vägi oli eeskujulikult välja õpetatud, ent Eesti oli üksi. Eesti poliitika oli jätnud meie riigi üksi. Me kõik mäletame, milleni see viis. Me oleme ajaloost õppinud. Riigikaitse ja riigi julgeolekuhuvid peavad olema tunnistatud ülemaks päevapoliitikast. Riigikaitse ei tohi kujuneda peenrahaks pokkeris võimu pärast. Kui ei ole riiki, ei ole ka võimu.
Täna ei ole me õnneks nii üksi, kui me olime 1939. aastal. Eestit ja Eesti riigikaitset aitavad taasluua meie head partnerid. Siiski on ühe Euroopa väikeriigi kõige kindlamaks julgeoleku tagatiseks vaid NATO täisliikmeks olek.
Eelmise aasta septembrikuu rünnakutest õppis terve maailm, et kurjuse eest ei pruugi isegi maailma kõige võimsamad riigid kaitstud olla. Kurjuse eest, mille on sünnitanud maailmavaateline vastasseis ja majanduslik ebavõrdsus. Kurjuse eest, mis tahab hävitada maailma ja väärtusi, mida demokraatliku arengu tee valinud riigid ja rahvad hindavad.
Kergemeelne oleks arvata, et maailmas sündiv ei mõjuta väikest Eestit. Vastupidi, planeedil Maa elava inimkonna julgeolek on jagamatu.
Selle aasta november tuleb Eestile otsustav. Novembris otsustavad NATO 19 liikmesriiki Prahas NATO laienemise.
Eestil ei sobi paluda julgeolekut kui armuandi ja ega säärane palumine ei viiks meid ka sihile. Meie partnerid on tõsiselt huvitatud sellest, et me oleksime suutelised tootma julgeolekut Läänemere idakaldal. Sellest, et me oleksime lähitulevikus valmis arvestatava liitlasena täitma võetud kohustusi.
10 aastat tagasi taas loodud kaitsevägi on jõudsasti arenenud. Läinud aasta sügistormides juhtis meie mereväe staap miinitõrjeoperatsiooni ja selles osalenud NATO miinitõrjeeskaadrit. Õhuseiresüsteemi lisanduvad võimsad radarid muudavad Eestis toodetava julgeolekupildi olukorrast Soome lahe kaldal hinnaliseks kogu Euroopa julgeolekuruumis.
Eesti, Läti ja Leedu on otsekui puuduvad lego klotsid kindlusest, mis tagab Euroopa julgeolekut ja stabiilsust Läänemere põhjapiirkonnas.
Meie kaitsejõududes on käimas põhimõttelised reformid. Neid ei ole vaja mitte suurele heale onule nimega NATO, vaid eelkõige Eestile endale.
Meie peaeesmärgiks on rajada Eestile tõhus ja toimiv kaitsesüsteem, mis oleks usutav nii meie sõpradele kui ka kurjusele maailmas. See on meie, kaitseväelaste, kohus riigi ja rahva ees. Koostöö NATOga ja võimalik liitumine NATOga on üheks kõige olulisemaks vahendiks või komponendiks meie peaeesmärgi saavutamisel.
Kuna meie hulk on väike ja meie ressursid piiratud, peame targalt talitama. Ja kui tarvis, kasutama ebastandardseid lahendusi. Eesti peab olema pragmaatiline ja Eesti riigikaitse loojad peavad olema pragmaatlised. Paratamatult peame me jääma nendesse raamidesse, mille väikeriigi piiratud ressursid meile ette annavad. Me saame luua just nii võimsa kaitsesüsteemi, kui meie maksumaksja rahakott üleval pidada jaksab.
Arukas on ehitada üles kollektiivne kaitse nende riikidega, mille kodanikud jagavad samalaadseid väärtusi, nagu teie, kallid kaasmaalased. Just koostöös ja ühistes väärtustes peitubki jõud
NATO liikmelisuse saavutamine tähendab pingutust tervele ühiskonnale ja kohustusi tervele rahvale. Kaitsekulutuste viimine 2 % sisemajanduse kogutoodangust on vaid medali üks külg. Oleme mõistnud, et ainult raha eest julgeolekut osta ei saa. Sama tähtis või isegi veel tähtsam on kogu ühiskonna pingutamine ühise eesmärgi nimel. Iga ametkonna, iga kaitseväelase, iga kodaniku panus ühisesse üritusse on äärmisest oluline, sest kõik algab teadmistest, tahtest ja julgusest. Julgusest pidada kalliks oma kodumaad ja tahtest seda, mis on kallis, kaitsta. Teadmistest kuidas ja kellega liidus seda teha.
Rõhutan veelkord: seda kõike ei ole vaja meeltega tajumatule NATOle, vaid meile endile. Nendele poistele, kes täna siin rivis seisavad, nende veel sündimata poegadele ja tütardele.
Eesti sõnum kogu maailmale on lihtne. Me oleme valmis tootma koos NATO partneritega julgeolekut nii selles maanurgas siin, kui ka mujal vastavalt võetud kohustustele. Meie noorte meeste ja kogu rahva kaitsetahe on kõrge ning vaim on vähemalt sama vintske kui õppursõduritel Vabadussõjas.
Eesti ei anna mitte kunagi alla!
Elagu Eesti Vabariik!