Eesti jaoks sai kolme nädala eest ümber üks ajajärk iseseisva riigi sõja-ajaloos. Aastal 2006, kui Eesti valmistub tähistama Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ja kaitseväe taastamise 15. aastapäeva, läks manalateed Vabadussõja veteran Ants Ilus.
Ants Ilus oli Eesti Vabariigi sünni juures ja koos väheste võitluskaaslastega oli tal õnne näha pärast poolt sajandit okupatsioone sinimustvalget lippu taas Pika Hermanni tipus.
Eesti iseseisvuse ime tegid võimalikuks Ants Ilusa ja tema kümnete tuhandete võitluskaaslaste kodumaa-armastus ning eneseohverdus. Nad vastasid noore riigi kutsele, haarasid relvad ja tõttasid iseseisvust kaitsma. Veendumusele, et just nõnda peab toimima, jäi Ants Ilus truuks elu lõpuni. Mõned aastad tagasi kinnitas ta: “Kui vabaduse eest vaja sõdida, siis metsa pakku ma küll ei läheks. Ikka omadega koos sõtta.” Vabadussõjas karastunud vaimuga sõdur teadis, mis on vabadus ja mida tuleb vabaduse kaitseks teha.
Ent Vabadussõja vaim ei ole kuhugi kadunud ega surnud. 80 protsenti Eesti meestest kinnitavad, et nad on vajaduse tekkides valmis, relv käes, kaitsma oma riiki ja oma vabadust. Ma olen veendunud, et nende jonn, trots ja pühendumus ei jää maha sellest meie rahvale omasest jonnist, trotsist ja pühendumusest, mis tõi Eestile 86 aasta eest võidu. Vabadussõja vaim elab edasi nendes kaitseväelastes, kaitseliitlastes ja piirivalvurites, kes on siia Vabaduse väljakule Iseseisvuspäeva paraadiks üles rivistunud.
Täna on Eestil uued kangelased. Nimetan neist mõnda. Kapten Eero Kinnunen, kes sisenes esimese üksusega Iraagi põrgukuumusesse. Kapten Lauri Abel ja tema meeskond, kes on koduteel NATO kõige tähtsamalt operatsioonilt Afganistanis. Kaptenmajor Jüri Saska ja NATO kiirreageerimisjõududes meie liitlaskohust eskaadri lipulaevana täitev Admiral Pitka meeskond. Samamoodi on kangelane reamees Kristjan Pütsepp Kuperjanovi pataljonist, kes hoidis oma otsustava ja julge tegutsemisega ära jultunud röövi ja pälvis selle eest kodanikujulguse aumärgi.
Aga veel laiemalt: meie tänase Eesti kangelased on ka sajad kaitseliitlased ja kaitseväelased, kes aasta tagasi päästsid Lääne-Eestis ja saartel üleujutuse kätte jäänud inimesi ja nende vara. Või sajad vabatahtlikud, kes ühel või teisel viisil osalesid ja osalevad õlireostuse kätte jäänud merelindude päästmisel.
Eesti kaitsevägi on saanud õpetust ja on õppinud. Me oleme õppinud, et hädasolija peab ennast kõigepealt ise aitama, aga samas ei suuda keegi moodsas maailmas üksi püsti püsida. Kaitsevägi on õppinud olema ühtne ja edukas. Me oleme maksnud oma õppetundide eest verega. Kaotused Iraagis on hind, mida kaitsevägi on pidanud maksma lahingulise kogemuse eest. Kui sõduril ei ole lahingukogemust, ei ole võimalik teda sõdurina hinnata. Eesti sõdur on end taas murdnud rahvusvahelisse sõjameeste vennaskonda. Eesti sõdurit teatakse ja hinnatakse kui külmaverelist ning põhjalikku professionaali.
Vägede edukaks sõjalistel operatsioonidel hoidmiseks peab olema tagala korras, see tähendab, et iga välismissioonil viibiv sõdur ja üksus vajab kodu toetust ja mõistmist. Siinkohal tahan tänada kõiki kaitseväelaste lähedasi ja omakseid tagala kindlustamise eest.
Kaitseväele annab oma arengu sihtide saavutamiseks vajaliku tugevusvaru vaimsus, mida on kõige lihtsam seletada ühiste väärtuste jagamise kaudu. Riigile ja rahvale eluliste tõekspidamiste üle ei vaielda ega kaubelda, need sõnastatakse. Isamaalisuse alge ja valmidus kodumaad kaitsta elab eneseltmõistetavalt igas kaitseväelases. Seda on sõdurid oma higi ja vere hinnaga tõestanud. Eesti ei tohi hetkekski unustada oma sõdurit, kes riskib iga päev Eesti julgeolekuhuvide kaitsmise eest oma eluga erinevatel rahutagamismissioonidel. Nagu Eesti ei tohi unustada meie ühishuvide eest seisvat piirivalvurit, politseinikku ja päästeametnikku.
Kaitsevägi toimib mitmes mõttes ühiskonna eetikavaramu hoidjana. Kaitseväeteenistust saab käsitleda kui eetikavaramu külastust. Teenistuse käigus võtab kaitseväelane omaks sõduri eetika kõrged normid ja viib need normid reservi või erru minnes ühiskonda tagasi. Piirsituatsioonis, elu ja surma piiri tajudes, kirgastuvad sõdurites igavikulised väärtused. Taas ma kordan mõisteid au, mehisus, seltsimehelikkus, truudus, kohusetunne, sest moraal on sõdurile tähtis. Need väärtused hoiavad väge koos. Need mõisted ei ole sõjameestele pelgad sõnakõlksud.
Tundliku sotsiaalse närviga ajakirjanik Hans H. Luik on juhtinud tähelepanu ühele olulisele seigale. Teenistus annab noortele meestele ja naistele sotsiaalse kogemuse ning küpsuse, mis on laiem ja ühiskonnale olulisem kui lihtsalt sõdurioskuste omandamine. Raskused teevad tugevaks ja pärast sõdurikursust võivad noored mehed öelda: jää jumalaga puberteet! Need mitu tuhat noort, kes läbivad igal aastal iseseisvumise mehisusekooli, õpivad just siin allutama tänapäeval laiutavat egoismi ühiskonna huvidele ning asendama hedonistliku lõbujanu ühiskonna teenimisega.
Riiki ja rahvast tuleb õppida teenima. Kriisiolukorras on riigil ja rahval võimalik ellu jääda ainult siis, kui inimesed suudavad isikliku saamahimu kõrvale jätta ning vargamäelikust vägikaikaveost loobuda. Ma pean silmas nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi kriise. Kriise õnnestub lahendada vaid ühel juhul. Kui selle nimel pingutab kogu ühiskond nende riigiametnike ja tippjuhtide omakasupüüdmatul eestvedamisel, keda rahvas on kutsunud ja seadnud riiki teenima.
Sest kui igaühel on suus vaid “mina” ja “minu”, kuhu jääb sel puhul “meie”? Oleme jõudnud halenaljakasse olukorda, kus lahinglaskmist peavad meie üksused käima harjutamas Soomes ja Lätis. Sõduriks ei saa küpseda ainult klassiruumis. Aasta kaob aasta järel, aga harjutusalade või riigikaitseliste objektide rajamine on takerdunud just selle meie armsate kaasmaalaste isikliku saamahimu ja ametkondlike traattõkete taha.
Mul on isiklikult raske mõista randlasi, kes võitlevad radari paigaldamise vastu. Ometigi aitaks just see radar päästa neidsamu inimesi, kui nad peaksid merehätta sattuma ja selleks ongi ta määratud. Samasuguseid punnseise on ka paaris kohas sisemaal. Tundub, et suuresti on lahenduste leidmine seotud patriotismiga. Õigemini selle olemasolu või puudumisega
Toon siinkohal hoopis vastupidise näite. Ettevõtjast reservohvitser Toomas Luman on osalenud vabatahtlikult viimase aasta jooksul enamikul reservi treenivatel õppeüritustel. Lisaks sellele on ta Kaubandus-Tööstuskoja presidendina kutsunud ellu sihtasutuse, mis soetab meie väljaõppekeskustele moodsad arvutiklassid. Keegi ei sundinud teda. Peale tema enda sisemise sunni. See on vaid üks näide Eesti kodanikust, kes tahab isiklikult panustada turvalisse elu- ja ettevõtluskeskkonda.
Meie elanikel peab olema võimalus kriisisituatsioonis, ja ma ei pea taas ainult sõda silmas, kellegi järgi joonduda ja koonduda. Meie töökas rahvas on selle ära teeninud. Ma näen siin tõusvat Kaitseliidu rolli. Ja ma hindan kõrgelt seda jõudu ning otsustavust, mida innustab vaba tahe. Kaitseliit kui vabatahtlik organisatsioon peab olema suuteline kaitsma ja sidustama üha keerulisemaks muutuvat ühiskonda. Väljakutsed on vägevad, ja et nendega toime tulla, peab Kaitseliit arenema ja jaksama uuendustele avatud kaitseväega sammu pidada. Ma ei arva, et Kaitseliit vajab reforme iga hinna eest. Olen veendunud, et Kaitseliit leiab endas jõudu ja moraalset tahet arenguks.
Nii nagu on arenenud ja areneb kogu meie riigikaitse. Rahva toetusele tuginev tasakaalustatud riigikaitse mudel, mille Eesti on valinud, on ennast igati õigustanud. Ainuüksi see kaitsevägi, mis toetub reservile ja Kaitseliidule ning sisaldab elukutselisi väeüksusi, suudab Eesti elanikkonda ühendada ning tänapäeva järjest keerulisemaid riske ja ohte turvaliselt maandada.
Eesti kaitseväelase teenistusel saab olla ja on vaid üks eesmärk — et isamaa oleks kaitstud. Eelmisel nädalal sain sellele tõdemusele kinnitust, kui vestlesin meie sõduritega Iraagis. Meie jalaväelaste jaoks on kõik selge — nad teenivad Eestit ning on väljas meie riigi ja rahva julgeolekuhuvide eest.
Nii nagu kogu rahvas, nii tajuvad ka sõdurid vastutust oma riigi ja selle hoidmise ning püsimise eest. Vabadus on habras aare. Me oleme valmis seda kindlalt kaitsma.
Elagu Eesti Vabariik!