Vaadeldaval perioodil jätkusid Donetskis (pealöögisuunal) Venemaa relvajõudude läänesuunalised edenemised, millele Ukraina relvajõud vastasid taktikaliste vasturünnakutega. Võimalik, et Venemaa relvajõud on Pokrovski piirkonna toetuseks suurendamas survet Pokrovskist põhjas olevatele piirkondadele, keskendudes Toretski linnale ja selle lähiümbrusele.
Mõlemad pooled korraldasid seni sõja suurimaid õhurünnakuid teineteise territooriumitele: Venemaa läkitas Ukraina territooriumile 7. märtsil ligi 200 mehitamata õhusõidukit, lisaks u 60 eri tüüpi raketti. Sellele vastasid Ukraina relvajõud 11. märtsil ligi 340 mehitamata õhusõiduki rünnakuga üle Venemaa.
Perioodi kõige märkimisväärsemad sündmused toimusid aga Kurski oblastis, kus selle aasta 6. märtsil aktiviseerusid Venemaa relvajõud ning alustasid intensiivseid rünnakuid Ukraina relvajõudude kontrollitava territooriumi vastu, keskendudes piirkonna suurimale asulale ja logistilisele sõlmpunktile Sudžale. Perioodil 6.–12. märtsini on Venemaa relvajõud Kurski oblastis tagasi vallutanud üle 200 km2, mis teeb keskmiseks tempoks u 25 km2 päevas. Võrreldes näiteks eelmise aasta detsembriga, mil päevane keskmine maa-ala vallutuskiirus oli u 18 km2 päevas üle kogu rindejoone, on rünnakutempo Kurski oblastis kasvanud peaaegu poolteist korda.
Venemaa relvajõud on Ukraina kontrollitavat maa-ala rünnanud nii Sudžast põhjas (Sverdlikovo ümbruses), kirdes (Martõnovka ümbruses) kui ka lõunas (Pljohhovo ja Ulanjoki lähistel), ühtlasi on tulnud teateid võimalikest Venemaa relvaüksuste tegutsemisest Sumõ oblastis Ukraina territooriumil Novenke ümbruses. Rünnakutes on osalenud enamasti merejalaväe- ja õhudessantvägede üksused, keda on toetanud Põhja-Korea üksused vähemalt kahe pataljoniga. On ka teateid Leningradi sõjaväeringkonna uute üksuste (72. MLD) aktiivsest osalusest. Ukraina relvajõud on sooritanud mõningaid vasturünnakuid, ent praegu on initsiatiiv ning edu siiski Venemaa poolel ning Ukraina relvajõud on sunnitud taanduma, loovutades tänavu 13. märtsi seisuga ka Sudža linna.
Mullu augusti rünnakuga suutis Ukraina enda kontrolli alla saada kuni 1200 km2, kuid nüüd on nende kontrollitav maa-ala kahanenud alla 150 km2 suuruseks. Samuti on Gujevo ja Sudža vahelisel alal Venemaa relvajõududel õnnestunud lüüa kiil Ukraina relvajõudude territooriumite vahele, mistõttu senisest enam-vähem ühtsest territooriumist on kujunemas pigem kaks saart. Taoline olukord on kaitsjatele keeruline, kuna võimalikud abiväed saavad tulla üksnes Ukraina enda territooriumilt ning oht vägede täielikuks ümberpiiramiseks ja hävitamiseks on suur. Tõenäoliselt ei püüa Ukraina relvajõud neid territooriume iga hinna eest enda valduses hoida ning ilmselt taanduvad Kurski oblastist Ukraina territooriumile. Kui Venemaa relvajõud suudavad oma tempot hoida, siis arvatavasti tõrjuvad nad Ukraina relvajõud Kurski oblastist hiljemalt selle aasta märtsi lõpuks välja.
Seega, võttes arvesse märkimisväärselt kiiret Venemaa relvajõudude edenemist Kurski oblastis, saame kokkuvõtlikult öelda, et oleme tõenäoliselt näinud viimastel päevadel Kurski oblastis Ukraina relvajõudude kontrollitud taandumist. Selle põhjuseid võib ühelt poolt otsida Venemaa järjest kasvavast sõjalisest survest ehk lisaks regulaarvägedele ja Põhja-Koreale on Kurskisse õigupoolest koondunud Venemaa relvajõudude eliit: vähemalt viis õhudessantvägede üksust (76. RDD, 106. ÕDD, 11. ÜRDBr, 83. ÜRDBr, 7. (m) RDD) ja lisaks merejalaväelased (810. ÜMjBr 155. ÜMjBr ja 177.ÜMjP). Teisalt ei saa me välistada mitmesuguseid poliitilise tasandi kokkuleppeid.
