Nüüdseks on Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu kestnud juba 1241 päeva, mis ei ole praegu veel ületanud Nõukogude Liidu suure isamaasõja kestust (1418 päeva).
Venemaa on teinud isamaasõjast ühe oma rahvusliku identiteedi sümboli, kuid praeguseid suundumusi arvestades on võimalik, et see arv mõne kuu pärast siiski ületatakse. Ühest küljest näitab see Putini soovimatust oma ambitsioonidest Ukraina suhtes loobuda ning agressiooni lõpetada, teisest küljest annab pikale veninud Venemaa sõjaline agressioon märku sellest, kui ebaefektiivne on tegelikult Venemaa sõjamasin olukorras, kus vastaseks on motiveeritud ja oma vabaduse eest seisev rahvas.
Tänu Ukraina visale vastupanule on sõda Venemaa jaoks muutunud aeglaselt venivaks protsessiks, kus iga päev läheb maksma miljoneid rublasid ja kümnete inimeste elu. Hinnangute kohaselt on Venemaa alates 2023. aasta novembrist, kui ta värskete jõududega oma uut pealetungi alustas, suutnud vallutada ligi 9200 ruutkilomeetrit Ukraina territooriumit, kaotades selle rünnaku käigus haavatute ja surnutena ligi 700 000 meest (alates sõja algusest on Ukraina hinnangul kaotusi kokku üle miljoni). Ehk teisisõnu on nad iga vallutatud ruutkilomeetri kohta kaotanud üle 70 mehe, mis teeb ligi kompanii jagu sõdureid. Lihtsalt võrdluseks siinkohal Karjala maakitsusel, kus aastail 1939–1940 toimusid talvesõja kõige verisemad lahingud, olid Punaarmee kaotused ligi 20 sõdurit ruutkilomeetri kohta. Kuid nagu juba mainitud, ei ole sõjaline ebaedu siiani olnud Putinile takistuseks ja ei ole näha, et suured kaotused ka edaspidi tema otsuste tegemist mõjutavad.
Kaotustest rääkides tahaks mainida ka uusi suundumusi, millega ka meie peame oma kaitsejõudude ja kaitsetegevuse ettevalmistamisel arvestama. Kui sõja esimesel perioodil ehk kuni 2022. aasta sügiseni oli põhiline kaotuste tekitaja nii elavjõus kui tehnikas eri tüüpi kaudtuli ja eelkõige suurtükivägi, siis nüüd on ukrainlaste hinnangul ligi 70% kaotustest (ja seda mõlemale poolele) rindel tingitud taktikalise taseme nn FPV-tüüpi ründedroonidest. Praeguseks ajaks on ründedroonid muutunud õigupoolest kulumaterjaliks, mille päevane kasutus võib küündida mitme tuhandeni. Seetõttu on mõlemal poolel hüppeliselt kasvanud ründedroonide tootmise tempo ja võib juba praegu küündida kümnetesse, kui mitte sadadesse tuhandetesse droonidesse kuus. Terviklikuma pildi saamiseks tuleb siia lisada veel näiteks Geran-tüüpi droonid, mida Venemaal suurel hulgal toodetakse ja kasutatakse sihtmärkide kombineeritud ründamiseks kaitse sügavuses.
Vaadates taktikalist olukorda ja rünnakute arvu kogu rindejoone ulatuses – ligi 150 rünnakut päevas –, siis vähemalt praegu võib öelda, et sõjategevus jätkub endise intensiivsusega. Venemaa maavägede operatsioonide raskuskese on jätkuvalt Pokrovski suunal, kus toimub enim rünnakuid. Võiks arvata, et venelased ürtavad seal ukrainlaste piirkonnas asuvad üksused sisse piirata, kuigi siiani pole see neil veel üheski rindelõigus õnnestunud. Ka on Vene üksused aktiivsed Lõmani-Siverski piirkonnas, kus püütakse edeneda Slovjanski suunal. Lõunas ei jäta venelased jonni saada enda kontrolli alla Dnepri jõe deltas asuvad saared ning Kurski ja Sumõ piirialadel jätkuvad katsed puhvertsooni tekitada, kuid siiamaani on edenemine jäänud pigem tagasihoidlikuks. Eelmise teema juurde tagasi tulles võiks arvata, et droonide massiline kasutamine on üks faktoreid, mis on tinginud olukorra, kus hoolimata rünnakute intensiivsusest on maavägede edasiliikumine olnud väga vaevarikas ja toimunud suurte kaotuste hinnaga.
Lõpuks üks killukene meie piirkonnas toimuvast. Mäletatavasti jäi mullu esimest korda Vene mereväeparaad Kroonlinnas ära, kuid Neeva jõel see siiski toimus. Sel aastal on paraadid nii Peterburis kui ka teistes piirkondades julgeolekukaalutlustel tühistatud. Pidustusi korraldatakse vähendatud mahus, nt Peterburis toimub kontsert ning pärgade panemine II maailmasõjas langenud nõukogude meremeeste mälestuseks.
