Septembrikuud nimetatakse teadupärast tarkusekuuks, aga nagu näitab Venemaa jätkuv agressioon Ukraina vastu, pole venelased suutnud viimase kolme ja poole aasta jooksul piisavalt tarkust koguda, et mõista vägagi elementaarset asja – Ukraina ei anna alla ilma võitluseta.
Niisiis jätkas Venemaa ka septembri esimesel nädalal oma agressiooni Ukraina vastu juba tavapäraseks saanud rutiinis, kus püsivad stabiilsed nii keskmine rünnakute arv ja maavägede aeglane, aga pidev edenemine, kui ka õhurünnakud ja droonide kasutamine. Uue suundumusena võib esile tuua rünnakute arvu ja kaotuste suhtarvu muutuse.
Kui varasemal perioodil oli venelaste ööpäevaste kaotuste arv samasuguse rünnakute arvu korral üle tuhande, siis viimasel perioodil on see püsinud 800 juures. Võimalik, et see on tingitud venelaste järjest laiemalt kasutusele võetud nn hajutatud, mootorratastel ja ATV-del liikuvate väikeüksuste taktikast. Praktikas tähendab see, et kuigi ühest küljest püsib rünnakute arv enam-vähem samal tasemel, jääb rünnakus osalejate, sealhulgas ka langenute arv, siiski palju väiksemaks.
Lahingutegevuse piirkonna kohta võib öelda, et ligi 80% rünnakutest toimub Lõman–Novopavlivka vahelisel rindelõigul, mis moodustab u 80% kõikidest kogu rinde ulatuses toimuvatest rünnakutest. Venelaste põhiline fookus selles lõigus on jätkuvalt Pokrovski hõivamine, mille langemine lähinädalatel on siiski ebatõenäoline. Kupjanski suunal püüavad venelased ära lõigata maanteed H-26, mis on ukrainlaste põhiline varustustee selles rindelõigus ja mille katkemine halvendaks oluliselt ukrainlaste positsioone selles piirkonnas.
Kriitilistest piirkondadest võib nimetada veel Kleban-Bõki veehoidlat, kus ukrainlased peavad mingil hetkel jõudude väljatõmbamise otsuse vastu võtma. Ära tasub märkida ka juba mõnda aega kestnud venelaste üksuste ümberpaigutamist Kurski ja Belgorodi oblastist Donetski suunale. Näiteks on järjest rohkem tuvastatud varem Kurski piirkonnas tegutsenud 76. ründedessantdiviisi osiseid Pokrovski lähistel. Seetõttu ei saa välistada, et Venemaa on õigupoolest loobunud oma suurejoonelisest plaanist luua puhvertsoon Kurski ja Belgorodi oblasti piiridele. Selline jõudude koondamine võib anda märku venelaste järjekordsest katsest korraldada suurem pealetung kogu Donetski oblasti hõivamiseks.
Ka õhudomeenis jätkavad venelased tegevust juba sissetallatud rada mööda, mis tähendab drooni- ja raketirünnakuid sügaval sisemaal ning liugpommide ja FPV-droonide kasutamist ukraina positsioonide vastu kontaktijoonel. Pärast mõningast pausi, mida võib seostada Alaskal toimunud läbirääkimistega, on jällegi hoogustunud droonirünnakud ja viimase nädala jooksul on Venemaa korraldanud Ukraina vastu kaks suuremahulist kombineeritud rünnakut.
Ööl vastu 30. augustit toimunud rünnakul kasutati kokku 537 drooni ning kaheksa ballistilist raketti ja 37 tiibraketti. Teine sarnases mastaabis rünnak toimus ööl vastu 3. septembrit ja seekord kasutati rünnakuks 502 drooni ning 24 tiibraketti. Võib hinnata, et rünnakute sihtmärke oli üle kogu Ukraina, kuid jällegi sai Ukraina õhutõrjest läbi murdnud (hävitati ligi 85%) droonide ja rakettide tõttu kannatada suur hulk tsiviiltaristu objekte alates energiavõrkudest kuni elurajoonideni. Ka ei tähenda see, et need kaks olid viimase nädala ainukesed rünnakud. Lihtsalt vahepealsel perioodil teostatakse rünnakuid väiksema arvu droonide ja rakettidega. Liugpommide kasutamises on olnud mõningane kasv (4390 augustis vs. 3786 juulis), kuid see jääb siiski kevadistele mahtudele alla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Venemaa Ukraina-suunalised ambitsioonid pole kuhugi kadunud. Nii nagu demonstratiivselt näidati Gerassimovi ettekande ajal kuvatud kaardil, siis Venemaa plaanid näevad ette kogu Musta mere ranniku ala hõivamist ja maismaakoridori loomist Transnistriasse.
