Praeguseks on Venemaa Ukraina-vastane agressioon kestnud juba 187 nädalat ja kahjuks pole veel ühtegi märki sellest, et sõda võiks lähitulevikus lõppeda.
Siiski võib oletada, et hoolimata jätkuvast agressiivsest retoorikast hakkab ka Putinile tasapisi kohale jõudma, et sellisel kujul ei saa sõda lõpmatuseni kesta, sest Venemaa majandus ei pruugi olla võimeline seda varsti enam toetama. Samal ajal ka toetus sõjale ühiskonnas laiemalt on hakanud veidi vähenema. Kindlasti on Venemaal tekkivale olukorrale avaldanud mõju ka ukrainlaste süstemaatiline tegevus Venemaa energiataristu hävitamisel, mis on veelgi võimendanud probleeme Venemaa majanduses, eelkõige rohujuure tasandil. Siiski, ignoreerides kõiki mikro- ja makromajanduse ohumärke, jätkab Putin oma kõige mõttetumat sõda, mida kaasaegne ajalugu teab.
Nii mõnedki eksperdid on arvanud, et Putin tegi panuse nn suvisele Vene vägede pealetungile, mis eeldatavasti oleks pidanud panema viimase punkti Ukraina relvajõudude vastupanuvõimele ja sundinud ukrainlasi nõustuma Putini tingimustega, kuid nagu näitab ajalugu, on venelased ka varem oma võimeid tugevasti üle hinnanud. Seda peegeldab ka taktikaline olukord maastikul, kus venelased on hoolimata suurtest kaotustest suutnud edasi liikuda ainult väga piiratud ulatuses. Kuigi on näha, et venelased püüavad kohaneda sõja muutunud iseloomuga ja uute sõjapidamise vahendite tulekuga lahinguväljale, võib öelda, et metodoloogiliselt kasutavad venelased suuresti Nõukogude/Vene sõjakunsti põhimõtteid. Teisisõnu püüavad nad nõrkade kohtade leidmiseks rakendada pidevat survet Ukraina üksustele. Seda näitavad ka igapäevaste rünnakute arvud, mis viimaste kuude jooksul on olnud suhteliselt stabiilsed, kõikudes 150–180 rünnaku vahel päevas kogu rinde ulatuses.
Kõige aktiivsem venelaste lahingutegevus toimub endiselt Donbassis, kuhu on koondatud neli Ukrainas tegutsevat kuuest venelaste väegrupeeringust ja suurem osa eliitvägedest. Hea näide on Pokrovski lähedal asuv Dobropillja suund, kuhu peaks nüüdseks olema koondatud viie laevastiku merejalaväeüksused. Pokrovski vallutamise operatsioon sai alguse juba eelmise aasta detsembris ja praegu võib öelda, et venelaste põhiline jõupingutus on saada enda kontrolli alla maantee E50, mis tagab Pokrovski varustamise. Lisaks eeltoodule tasub eraldi ära märkida Kupjanski piirkonna, mille lähistele venelased jõudnud on. Kupjanski vallutamine lõikaks ära kogu Oskil jõe vasakkaldal asuva Ukraina kontingendi varustamise, mistõttu on ukrainlased seda lõiku pidevalt tugevdanud. Muidugi ka nüüdseks juba tavapäraseks saanud massilised rakettide ja droonide kompleksrünnakud, millel praegu eraldi ei peatuks.
Selle asemel mõni sõna sellest, milliste meetoditega püüavad venelased toita oma sõjamasinat värske kahurilihaga. Hinnangute kohaselt on Venemaa kaotanud alates sõja algusest iga kuu surnute ja haavatutena keskmiselt 25 000–27 000 sõdurit, kellele on erisuguste meetodite rakendamise abil suudetud seni asendus leida. 2022. a sügisel oli selleks osaline sundmobilisatsioon, mida muide ei ole veel siiani tühistatud ja mis nägi ette 300 000 inimese teenistusse võtmise. 2023. aastal sõditi suuresti vangide peal ja 2024. aastaks suudeti käima tõmmata vabatahtlike/sundkorras teenistusse võetud lepinguliste sõdurite skeem, värvates lubadusi ja pettust kasutades ka välismaalasi. Kuigi ametlikult raporteeritud teenistusse värbamise arvud ületavad jätkuvalt plaane, siis nagu ka Vene eri allikad on ise tunnistanud, on värskelt värvatute seas järjest rohkem neid, kes oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu ei suuda relva käeski hoida, rääkimata erisugustest taktikalistest tegevustest. Võiks arvata, et Venemaal on tegevteenistuseks sobilike inimeste hulgas järjest vähem neid, kes on valmis ka suure raha eest Putini eest surema. Senisel kujul jätkamine võib Venemaa jaoks kujuneda ootamatult keeruliseks. Kas ja kuidas see faktor hakkab mõjutama sõja käiku, seda näitab tulevik.
