Tänaseks on Venemaa agressioon Ukraina vastu kestnud juba 189 nädalat ehk 1325 päeva. Strateegilisel tasemel võiks sõjaga seotud sündmustest esile tuua Putini järjest sõjakamad väljaütlemised nii Euroopa kui USA pihta oktoobri esimestel nädalatel.
Nii nagu juba tavapäraseks on saanud, pani Putin neile süüks Venemaa ähvardamise Ukraina toetuse kaudu. Sealjuures järjekindlalt ignoreerides lihtsat fakti, et kogu praegune olukord tulenebki Venemaa enda agressiivsest käitumisest ja iseenda alustatud sõjast. Samas on selline orwellik lähenemine, kus ka lihtsad sõnad ja mõisted omandavad hoopis vastupidise tähenduse ja omaenda tegemistes süüdistatakse kõiki teisi, Venemaa poliitilisele juhtkonnale üsna tavakohane, sest juba ammu ei vaevu keegi seal asjadele põhjuslikult loogilist ja ratsionaalset seletust andma.
Ühtaegu strateegilise taseme sõnasõjaga jätkub operatsioonitasemel kahjuks ka päris lahingutegevus, mille käigus venelased, kasutades oma arvulist ülekaalu, jätkavad suurte kaotuste hinnaga Ukraina territooriumi vallutamist. Kui venelaste pidev pressing välja jätta, võib öelda, et suures plaanis pole üldine operatiivolukord eri rindelõikudes oluliselt muutunud. Võrreldes eelmiste nädalatega on samal tasemel nii venelaste rünnakute intensiivsus kui ka nende keskpunkt. Põhipingutus on endiselt Donbass, mille ligi 200 km pikkusele rindelõigule, mis moodustab ainult umbes viiendiku kogu rindejoone pikkusest, on kaasatud pooled ehk ligi 400 000 Ukrainas asuvast venelaste ligi 900 000 mehe suurusest vägede grupeeringust. Siin domineerib omakorda ikka veel Pokrovski suund, mille hõivamise operatsiooniga alustasid venelased juba eelmise aasta detsembris ja mis on õigupoolest muutunud uueks Bahmutiks. Kui juba mõneti ajalooks saanud Dobropillja eend välja arvata, siis võib tõdeda et ka siin on seis olnud suhteliselt staatiline.
Jätkuvalt ei saa tähelepanuta jätta Kupjanski juures toimuvat, sest kuna venelased on võtnud enda kontrolli alla või hõivanud põhilised jõeületuskohad, siis hakkab seal järjest suurenema oht Oskili jõe paremkaldal asuvatele Ukraina üksustele. Seni on ukrainlased suutnud lisajõudude abil olukorda kontrolli all hoida, kuid iga päevaga muutub see seal aina keerulisemaks. Mõneti sarnane on olukord ka Lõmani piirkonnas, kus Drobõševe vallutamine teeks ukrainlastele Oskili jõe paremkaldale jäävate üksuste varustamise väga raskeks. Muudel suundadel on pigem vaiksem. Mõnevõrra on venelaste aktiivsus suurenenud Zaporižžja suunal, jäädes aga võrdlemisi staatiliseks Harkivi ja Hersoni piirkonnas.
Kokkuvõtteks võib siiski hinnata, et hoolimata venelaste pidevast pressingust ei ole rindejoonel lähitulevikus suuri muutusi ega arenguid oodata. Siinkohal võiks lisada, et rindejoon kui mõiste on ise muutunud mõneti oksüümoroniks ehk vastandväljenduseks. Pigem on rindejoone puhul kohati tegemist tsooni või siis nn eikellegimaaga, mille laius on mõni kuni mõnikümmend kilomeetrit olenevalt kasutuses olevate droonide ja kaugtulevahendite küllusest, kus mõlemad pooled väikestes gruppides, tihti ilma sideta ja suures segaduses, püüavad vastavalt oma kaitsepositsioone hoida või edasi pressida. Samuti hakkab üsna varsti kogu lahingutegevust mõjutama ka saabunud sügis, mis vähendab veelgi venelaste lootusi lahinguväljal kasvõi mingisugust edu saavutada.
