Vaadates tagasi eelmisse nädalasse, võib öelda, et suures plaanis pole Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni 192. nädal toonud põhimõttelisi muutusi ei strateegia- ega operatsioonitasemel.
Hoolimata järjekindlatest katsetest Ukraina kaitsest läbi murda on Venemaa rünnakud enamasti takerdunud juba nende algfaasis. See aga ei tähenda kahjuks, et ei toimu venelaste aeglast edenemist eri rindelõikudel. Kõige aktiivsem lahingutegevus (peaaegu kolmandik kõigist lahingukontaktidest) toimub endiselt Pokrovski piirkonnas. Siinkohal peab lisama, et hoolimata Venemaa võidukatest raportitest ei ole selle piirkonna langemine veel siiski päevade küsimus ja suure skepsisega tuleb suhtuda Venemaa väitesse ümberpiiratud Ukraina üksuste kohta. On tõenäoline, et varem või hiljem võib Pokrovsk langeda ja pea aasta kestnud venelaste sõjaline operatsioon selle vallutamiseks saab punkti. Aga nagu ka varem on öeldud, siis ei muudaks Pokrovski kaotamine suuremal määral olukorra üldpilti.
Hoopis kriitilisemad on Ukraina jaoks massilised drooni- ja raketirünnakud, mille sihtmärgiks on nii sõjatööstusobjektid kui ka Ukrainale üliolulised energia- ja eluliste teenuste taristud. Viimase nädala jooksul korraldas Venemaa järjekordse ulatusliku kompleksrünnaku, kus korraga kasutati 653 drooni ja 52 eri tüüpi raketti. See on suuruselt teine taoline rünnak viimase paari kuu jooksul. Põhiline erisus siinkohal on aga järjest suurem rakettide hulk, mida rünnaku korraldamiseks kasutatakse. Rakettide märksa tugevam purustusjõud teeb objektide remondi või taastamise ukrainlastele väga raskeks, kui mitte võimatuks. Võib öelda, et venelased teevad kõik nendest sõltuva, et massiliste rünnakutega sundida järgnevate kuude jooksul ukrainlasi Venemaa nõudmistele alla kirjutama.
Võib tunduda paradoksaalne, kuid teatavas mõttes on Putin praegusel ajal pannud kõik ühele kaardile ja selleks on sõja võitmine tema tingimustel, sest sõja algpõhjustena tulebki näha Putini soovimatust leppida Ukraina sõltumatusega Venemaast. Nüüdseks on sõda Ukraina vastu muutunud mitte ainult Putini, aga ka kogu Venemaa jaoks asjaks iseeneses, kui mitte öelda eksistentsiaalseks eesmärgiks, mille saavutamine või mittesaavutamine määrab ka Venemaa tuleviku. Seetõttu võib välja pakkuda mõned võimalikud arengustsenaariumid, kuidas sõda oma loogilise lõpu saab.
Hoolimata sellest, et teist Budapesti memorandumit arvatavasti ei tule, on õhus jätkuvalt võimalus, et Venemaa agressioon Ukrainas peatub vaherahuga. Arvestades, et kummalgi poolel ei ole võimet lahinguväljal läbimurret saavutada, tehakse seda praegusel lahingutegevuse joonel, kusjuures ei saa välistada väikeses ulatuses alade või kriitiliste objektide/vahendite vahetust. Siiski oleks see ainult ajutine lahendus, mis suure tõenäosusega peataks vaenutegevuse ainult mingiks perioodiks.
Praegu on see pigem ebatõenäoline, kuid rahvusvahelise toetuse vähenemise korral võib Ukrainale tekkida olukord, kus sõda lõpeb Venemaa tingimustel. Olles üksi Venemaa ulatuslike süvarünnakutega kriitilise infrastruktuuri vastu ja kaotades lahinguväljal oma liitlaste toetusest tulenevad eelised, muutub organiseeritud kaitse jätkamine tavavägedega Ukrainale võimatuks. Kui Ukraina nõustub lõpetama sõda Venemaa tingimustel, siis lakkab Ukraina suveräänse riigina olemast, kuigi võib hinnata, et isegi lahingutandril kaotades jätkab Ukraina mittekonventsionaalset vastupanu kõigi vahenditega.
Välistada ei saa ka võimalust, et süveneva sotsiaalmajandusliku ebastabiilsuse tõttu (kaotused, sanktsioonid, Ukraina süvalöögid, finantskriis jne) ei ole Venemaa suuteline sõda jätkama ja Putin nõustub rahuläbirääkimistega. Olenevalt Venemaal valitsevast olukorrast ja riigisisese kriisi tõsidusest nõustutakse Ukraina tingimustega. 1991. aasta piiride taastamine on võimalik, aga vähetõenäoline.
Kahjuks on kõige reaalsem see, et Venemaa agressioon Ukraina vastu jätkub endisel kujul. Nagu eespool sai juba öeldud, siis Putin ei saa lubada kaotust ja soovimatus järeleandmisi teha sunnib Venemaad sõda jätkama kuni Ukraina täieliku alistumiseni. Praeguse lahingutempo juures kuluks selleks aastaid. Venemaa teeb panused sellele, et rahvusvahelisel tasandil töötab aeg tema kasuks, kuigi järjest kriitilisemaks teguriks muutub sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemine Venemaal.
