Ka muutunud ilmaolud pole mõjutanud Venemaa agressiooni üldist käiku ja nagu näitab sõja 193. nädal, ei ole Vene sõjamasin oma hoogu peatanud.
Samas võib täheldada, et peale mõningate edukate ja vähem edukate katsetega muutunud oludega adapteeruda ja mõne üksiku innovatsiooni pole venelased oma modus operandi’t ehk tegutsemisviisi ei operatsiooni- ega taktikatasandil viimase aasta-paari jooksul suures osas muutnud. Võiks isegi öelda, et olles võimetu kasutama oma eeliseid nii elavjõus kui võimaldites, on sõjapidamine venelaste jaoks taktikatasandil nihkunud mõtestatud ja plaanipäraselt tegevuselt pigem rutiinsele ja tuimale tegevusele ning ülevalt tulnud käskude täitmisele.
Operatsioonikunsti taandumist pelgalt sõjalise juhtimise imiteerimiseks peegeldab mõneti ka üldine olukord rindejoonel, kus hoolimata püsivast intensiivsusest ja venelaste järjekindlatest katsetest suurte kaotuste hinnaga peale tungida, on muutused maastikul olnud siiski minimaalsed. Kogu sõja põhitegevus toimub praegu endiselt Pokrovski piirkonnas, kus venelased, kasutades selleks nii jalaväe- kui soomusüksusi jätkavad viljatute katsetega viia lõpuni juba eelmisel aastal alustatud Pokrovski vallutamise operatsiooni. Arvestades, kui palju sellele piirkonnale on viimasel ajal nii Vene kui Ukraina poolelt tähelepanu osutatud, võiks isegi öelda, et Pokrovsk on muutunud omaette sümboliks. Aga nagu juba eelnevatel nädalatel on mainitud, siis ei muuda Pokrovski langemine kuidagimoodi üldist olukorda. Hinnangute kohaselt ei võimalda venelaste kasutatav infiltreerimistaktika ja ilmselt ka vajalike reservide puudumine nendel piisavalt jõudusid koondada, et Pokrovski vallutamist edasise läbimurde sooritamiseks ära kasutada. Samas on tõenäoline, et pärast Pokrovski vallutamist, mis suure tõenäosusega juhtub veel selle aasta sees, saame näha mõningast lahingute ägenemist ka teistes suundades peale Donetski.
Võimetust tegutseda operatsioonikunsti reeglite järgi kompenseerib Venemaa laialdase terrorirünnakute rakendamisega kogu Ukraina kaitse sügavuses, alustades rindejoonest ja lõpetades Ukraina läänepiiriga. Lisaks juba tavapäraseks saanud raketi- ja droonirünnakutele Ukraina kriitilise infrastruktuuri ning tsiviiltaristu vastu on venelaste suunatud ja sihipärased droonirünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna vastu muutunud ägedamaks ka nendes piirkondades, mis asuvad rindejoone vahetus läheduses. Eriti kriitiline on olukord Hersoni piirkonnas, kus venelased ründavad võimaluse korral peaaegu kõike, mis drooni vaateväljale jääb. Arvestades sõjategevuses kasutatavate FPV-droonide järjest suurenevat hulka, ei ole põhjust uskuda, et see olukord niipea paremuse poole pöördub.
Kõik see näitab, et kui varem venelased vähemalt püüdsid luua muljet, et järgivad üldisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid sõjapidamises, siis nüüdseks on nad sellest täiesti loobunud. See omakorda tähendab, et kuigi üldine olukord rindel jääb järgneval perioodil pigem muutumatuks ja jätkub käimasolev positsioonisõda, siis ei leevenda see kuidagi Vene sõjamasina sihtmärgiks saanud Ukraina tsiviilelanikkonna olukorda.
