Võib hinnata, et juba ligi neli aastat kestnud Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on praeguseks muutunud rutiiniks, millega ühiskond on hakanud harjuma ja osalt isegi kohanenud. Siinkohal tasub aga välja tuua, et just sellise „sõjaväsimuse“ ja „normaalsuse“ tekitamine nii Ukrainas kui selle rahvusvaheliste toetajate seas on üks viisidest, mida Venemaa kasutab oma strateegliste eesmärkide saavutamisel Ukrainas.
Venemaa strateegiliste eesmärkide säilimist näitavad selgelt nii Venemaa välisministri Sergei Lavrovi kui Kremli pressiesindaja Dmitri Peskovi hiljutised sõnavõtud. Alles mõned päevad tagasi, kui kerkis arutelu võimalike USA-Venemaa läbirääkimiste jätkumise üle sõja lõpetamise teemal, rõhutasid nii Peskov kui Lavrov taaskord, et Venemaa ei ole loobunud Ukraina suhtes oma esialgsest eesmärgist, milleks on kogu Ukraina enda kontrolli alla saamine.
Samas ei ole olukord nii üheselt hinnatav operatsioonitasandil, kus toimuv peaks toetama strateegiliste eesmärkide saavutamist. Juba fakt, et Venemaa on pärast suurt taganemist 2022. aasta sügisel suutnud kolme aasta jooksul vallutada ainult ligi 5700 ruutkilomeetrit (ca 1% 2022. aasta novembris Ukraina kontrolli all olnud territooriumist) näitab, et Venemaa relvajõud on tänu Ukraina relvajõudude meelekindlusele ja kaitsetahtele tammunud sisuliselt paigal. See tähendab, et Venemaa relvajõud ei ole suutnud teha Putini strateegiliste eesmärkide saavutamisel märkimisväärseid edusamme.
Siiski võib hinnata, et Venemaa pole loobunud katsetest muuta rindejoonel tekkinud olukorda. Seda kinnitab ka pärast mõningast madalseisu järjest enam intensiivistunud Venemaa ründetegevus rindejoonel. Näiteks on viimase kahe nädala jooksul oluliselt suurenenud rünnakute arv kogu rinde ulatuses, jõudes seniselt keskmiselt 160 rünnakult päevas ligi 200 rünnakuni päevas ja ulatudes üksikutel päevadel isegi 250 rünnakuni.
Rünnakusuundades domineerib jätkuvalt Pokrovsk, kus toimub kolmandik kõigist aset leidnud rünnakutest ja kus Venemaa kasutab enim ka õhulööke. Samal ajal on seal vene vägede edenemine olnud seni suhteliselt tagasihoidlik. Vähemalt oktoobri lõpus kindral Gerassimovi väljakäidud vekslid Putinile Ukraina üksuste ümberpiiramise kohta Pokrovskis on olnud eksitavad ja pole põhjust arvata, et olukord lähima nädala-kahe jooksul muutuks. Samuti tasub pöörata tähelepanu olukorrale Oleksandrivka piirkonnas Zaporižžja suunal, kus viimasel ajal on toimunud vene vägede kõige märkimisväärsem edenemine, mistõttu võib seal tekkida taktikalisel tasandil läbimurde oht. Hetkel on raske öelda, kas vene üksustel õnnestus ellu viia edukas üllatusrünnak (mille sarnast võis näha korraks ka Pokrovski juures), või lihtsalt ei pidanud ukrainlaste kaitseliin survele vastu, kuid kindlasti võib see ohtu seada kogu Huljaipole piirkonna. Muudes rindelõikudes pole märkimisväärseid arenguid toimunud ja olukord on püsinud suhteliselt staatilisena.
Suuri muutusi pole näha ka Venemaa kombineeritud raketi- ja droonirünnakute taktikas Ukraina kriitilise taristu vastu. Kuigi siiani ei ole toimunud suurt hüpet korraga kasutatavate mehitamata õhusõidukite arvus, on näha, et venelased püüavad kohaneda Ukraina droonitõrjega, muutes ja kombineerides pidevalt nii lennutrajektoore ja kõrguseid, ühe sihtmärgi peale kasutatavate droonide ja rakettide hulka jne. Seetõttu võib tõdeda, et hoolimata ukrainlaste edukast vastutegevusest, suutes alla lasta üle 70% droonidest, on venelastel pideva adaptsiooni tulemusel õnnestunud märgataval määral kahjustada Ukraina energiataristut. Viimane sedalaadi suurem rünnak toimus 8. novembril ja Venemaa relvajõudude tegevusmustrit analüüsides võib hinnata, et järgmine rünnak, milles kasutatakse sadu Shahed-tüüpi mehitamata lennuvahendeid kombineerituna kümnete rakettidega, saaks toimuda juba lähipäevil.
