Tänavu novembri seisuga jätkub sõda Ukrainas sarnases tempos nagu möödunud nädalal. Kumbki pool pole teinud märkimisväärseid edusamme, ehkki territooriume on kaotanud ja (taas)hõivanud mõlemad pooled.
Rinde pealöögisuund on endiselt Donetski oblastis Pokrovski linna ümbruses. Pokrovski ja Mõrnohradi linnad on suures osas kas Vene relvajõudude otsese või kaudse kontrolli all. Sellegipoolest ei ole tulnud teateid kummagi asula langemisest, kuigi on suur tõenäosus, et see juhtub hiljemalt selle aasta detsembris. Samuti on Vene relvajõud mõningal määral edenenud Zaporižžja oblastis Huljaipole asula lähistel, mis on Pokrovskist ligikaudu 100 km edelas.
17. novembril 2025 suutsid Ukraina relvajõud teha käimasolevas sõjas esimest korda USA poolt neile antud suurema lennuulatusega raketisüsteemiga ATACMS rünnaku sügavale Venemaa territooriumile, tabades vähemalt nelja raketiga rindest u 250 km kaugusel olevat Pogonovo harjutusala Voroneži asula lähistel. Ukraina relvajõud on ka varem, ligikaudu aasta tagasi, ATACMS-i Venemaa territooriumi vastu kasutanud, kuid toonased rünnakud toimusid pigem rindelähedastes piirkondades Kurski ja Brjanski oblastis (alla 160 km rindejoonest).
Venemaa on taas aktiveerinud suuremahulisi rünnakuid eri tüüpi õhuründevahenditega (droonid, ballistilised ja tiibraketid) Ukraina vastu. Nende vahendite sihtmärgiks pole mitte rinde- ega tagalaüksused (mida jätkuvalt rünnatakse liugpommidega), vaid tsiviilelanikud ja kriitiline taristu üle kogu riigi. Tõenäoliselt on sellise tegutsemisviisi eesmärk murda ukrainlaste võitlustahet ning suunata riigi ressursse kriitilise taristu kaitseks ja toimimas hoidmiseks, eriti lähenevate ja osaliselt kohale jõudnud külmade ilmade tõttu. Ukraina relvajõud on omakorda sihikule võtnud Venemaa kriitilise taristu, rünnates üle riigi mitmeid naftatöötlusega seotud rajatisi, mille tulemusel näiteks Vene suuruselt teine sadam Novorossiiskis lõpetas mõneks ajaks naftatoodete ekspordi. Samuti said tabamuse suuremad elektrijaamad üle kogu Venemaa territooriumi, näiteks Voronežis, Orjolis ja Belgorodis. Ühtlasi õnnestus Ukraina relvajõududel tabada Vene relvajõudude kõrge väärtusega sihtmärke, milleks olid õhutõrjesüsteemid S-400 ning eelhoiatuse ja sihtmärgi tuvastusradarid Krasnodari krais Voroneži lähistel ning Nebo-U radarijaam Krimmis.
On tõenäoline, et rindel mingigi edu saavutamiseks püütakse tabada Ukraina relvajõudude nõrka kohta, milleks on manööverüksuste varustamine. See pole mingi käimasoleva sõja eripära. Logistikaüksused ja kõik varustamisega seotu on iga armee üks kriitilisemaid haavatavusi, kuna varustamisest sõltub kõik: nii võitlejate võitlusvaim, tervis kui ka tehnika korrashoid ja võimalused olla kaitses ning minna vasturünnakutele. Küll aga on Venemaa eripäraks see, et oma eesmärkide nimel ei kohkuta tagasi Ukraina toetuse lõhkumiseks korraldada rünnakuid ka kolmandates riikides. Näiteks Poolas toimunud raudtee saboteerimises kahtlustavad kohalikud võimud just Vene eriteenistuste palgatud võitlejaid. Kui süüdistus osutub tõeks, siis see näitab, et oma eesmärkide saavutamiseks ei vali Venemaa vahendeid ega kohta.
Mida Vene relvajõud ei suuda teha maismaal, teevad nad õhus – selle aasta jooksul on nad eri tüüpi õhutõrjevahenditega alla lasknud vähemalt kolm omaenda õhusõidukit, kaks lennukit ja ühe kopteri. Lisaks on veel kuus lennukit ja kopterit Ukraina piiride lähistel ilma välise mõjutuseta alla kukkunud. Nii et selles valdkonnas jääb üle vaid loota, et Vene relvajõud jätkavad edukalt omaenda vahendite hävitamist.
