Sel nädalal täitus neli aastat sellest hetkest, kui Venemaa Föderatsioon alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu eesmärgiga Ukraina demilitariseerida, vahetada välja Ukraina valitsus ning muuta Ukraina Venemaa juhitud marionettriigiks, mille eest langetatakse kõik tähtsad otsused Moskvas. Kokku on sõda Ukrainas kestnud 12 aastat (alates 2014. aasta veebruarist).
Oodatud kolme ööpäeva asemel juba viiendat aastat kestva täiemahulise sõjategevuse käigus on muutunud nii sõja iseloom kui sõdimiseks kasutatavad vahendid. Lahinguväljal domineerivad praeguseks eri tüüpi droonid, lahinguväli on muutunud pretsedenditult „läbipaistvaks“ ning ohtlikumaks kui kunagi varem. Läbimurdeid asendab sisseimbumine, rindelõike püütakse logistilisest toetusest ära lõigata ja lagundada ning kaugmaa-täpsuslöökidega nõrgendada vastase tahet ja võimet sõda jätkata.
Sellel nädalal vähenes lahingutegevuse üldine intensiivsus, kui ööpäevas toimus keskmiselt 170 lahingukokkupõrget. Venemaa relvajõudude põhipingutus oli suunatud nii nagu ka eelnenud nädalatel Kostjantõnivka, Pokrovski ja Huljaipolele. Samuti püüdsid Venemaa relvajõud edeneda Lõmani ja Slovjanski suunal ning nädala alguses ja lõpus ka Sumõ ja Harkivi oblasti põhjaosas. Vene üksustel õnnestus saavutada mõningast edu Slovjanski, Lõmani ja Pokrovski suunal. Siinkohal olgu öeldud, et Pokrovski suund muutus Venemaa relvajõudude üheks põhipingutuse suunaks juba 2024. aasta teises pooles ning sellest ajast (st 1,5 aastaga) on Vene üksused suutnud Pokrovski suunal edasi liikuda vaid ligi 15 km.
Ukraina üksused jätkasid aktiivset kaitsetegevust ja vasturünnakuid ning neil õnnestus Vene üksusi tagasi tõrjuda Kupjanski, Novopavlivka, Oleksandrivka, Huljaipole suunal ning Zaporižžja oblasti lääneosas. Eri hinnangutel on Ukraina üksused veebruaris vabastanud 200–400 km2 Ukraina territooriumit ning nad jätkavad agressori tõrjumist.
Venemaa Föderatsioon lasi nädala jooksul kaugmaa-täpsuslöökide käigus Ukraina pihta välja ligi 1000 drooni ja 55 raketti, mis on vähem kui eelmisel nädalal. Venemaa rünnakute sihtmärgiks olid kriitilise ja tsiviiltaristu objektid rohkem kui kümnes Ukraina oblastis. Lisaks energiataristu ründamisele püüdis Venemaa seekord tabada ka linnade veevärgi objekte ning transpordi- ja logistikataristut. Energeetikasektoris oli olukord keeruline Ukraina piiri- ja rindelähedastes oblastites (Odessa, Harkivi, Zaporižžja, Donetski, Mõkolajivi jt), kuid situatsioon paranes riigi läänepoolsetes oblastites.
Ukraina kaugmaa-täpsuslöögid tabasid ballistiliste rakettide tehast Votkinskis, Udmurtias; kütuse- ja energiasektori objekte Pihkva ja Samara oblastis ning Tatarstanis; keemiatehast Dorogobužis, Smolenski oblastis. Märkimisväärne on Votkinskis asuva tehase (asub Ukrainast üle 1300 km kaugusel) tabamine Ukrainas toodetud tiibrakettidega FP-5 Flamingo. Tõsiasi, et Ukrainas toodetud tiibrakett suutis vältida Venemaa õhukaitset ning jõuda Venemaa sügavuses paikneva ettevõtteni, näitab, et Venemaa strateegilise tähtsusega ettevõtete ohutase on nüüd järsult kasvanud ning täiemahulise sõja viiendal aastal võivad sellised löögid hakata sagenema ja mõjutama üha enam Venemaa võimet toota üliolulisi relvasüsteeme.
Tulles jooksva olukorra juurest tagasi täiemahulise sõja viienda aasta algusse, võib teha mõned vahekokkuvõtted ja hinnata arenguid suuremas plaanis. Alustada tuleb sellest, kuidas on sõda kulgenud Venemaa Föderatsiooni eesmärkide seisukohast vaadatuna:
- Venemaa pole suutnud Ukrainale oma tahet vägivallaga peale sundida hoolimata oma arvulisest ülekaalust ja kasutada olevate vahendite suuremast valikust ja kogusest;
- Venemaa ei suutnud ära hoida NATO uut laienemist – milleks sõda Moskva sõnul valla päästeti – ning tema agressioon tõi kaasa Soome ja Rootsi ühinemise NATO-ga;
- Venemaa ei suutnud sundida NATO-t tõmbama oma vägesid idapoolsetest liikmesriikidest välja, vaid NATO on tugevdanud oma liikmesriikide kaitset;
- Euroopa riigid töötavad koos ja aitavad Ukrainat rohkem kui varem (2025. a kasvas Euroopa riikide abi 67% võrreldes 2022.–2024. aasta keskmise tasemega), kompenseerides suure osa USA toetuse vähenemisest. Euroopa riikide sõjatööstuse tootmismahud kasvavad;
- Ukraina ei ole NATO-s, kuid ta on sõlminud julgeolekukoostöölepped 27 riigi ja EL-iga, mille raames osutatakse Ukrainale pikaajalist sõjalist ja muud abi.
Puhtsõjalises plaanis on Venemaa edusammud olnud piiratud ja kohati on Venemaa olukord viienda täiemahulise sõja-aasta alguses isegi halvem kui enne 2022. aastat. Praeguseks on Venemaa Föderatsioon suutnud okupeerida 20% Ukraina territooriumist, kusjuures 2025. aasta jooksul vallutati alla 1% Ukraina territooriumist. Venemaa on sõjas kaotanud 1,2–1,3 mln sõjaväelast ning 2025. aasta jooksul, kui droonisõja tingimustes hakkas domineerima jalaväe kasutamine rünnakutel, kaotas Venemaa keskmiselt 90 meest iga vallutatud ruutkilomeetri kohta.
Kuigi Venemaal oli sõja puhkedes Ukraina suhtes suur ülekaal merel ja õhus, pole see aidanud Venemaal sõja käiku enda kasuks kallutada. Sõjategevuse käigus on Ukraina relvajõud suutnud uputada ja vigastada ligi 30 Venemaa alust ja sundinud Venemaa Musta mere laevastiku lahkuma Sevastoopolist – laevastiku senisest alalisest paiknemiskohast, mille säilitamisest oli Venemaa eluliselt huvitatud.
Ukraina õhutõrje on suutnud luua olukorra, kus Venemaa taktikalise õhuväe lennukid ei ületa juba ammu enam kontaktjoont ning lisaks on Ukraina suutnud hävitada ja vigastada 20 või isegi enam Venemaa kauglennuväe pommituslennukit ning hävitada 25% Venemaa õhueelhoiatuslennukitest.
Venemaa relvajõud värbasid 2025. aasta jooksul iga kuu 30 000–35 000 meest, kellest suurem osa läks rindel saadud kaotuste korvamiseks. Täiemahulise sõja neljanda aasta lõpuks hakkas see värbamismudel aga ennast ammendama ning Venemaa on loonud võimaluse reservväelaste teenistusse kutsumiseks ja nende kasutamiseks sõjalistes operatsioonides väljaspool Venemaa piire. Sisuliselt on olnud tegemist võimaluse loomisega varjatud ja järkjärguliseks mobilisatsiooniks. Arvestades Venemaa majanduse aeglustumise ja muude probleemidega, võib reservväelaste mobiliseerimine ja kaasamine sõjategevusse Ukrainas veelgi suurendada Venemaa sisepingeid.
Eeltoodu näitab, et täiemahulise sõja neljanda aasta lõpuks pole suurima sõja vallandamine Euroopas pärast teist maailmasõda andnud Moskvale strateegilisel tasandil oodatud tulemusi. Ukrainat pole suudetud alistada ning selle asemel, et eemale tõmbuda ja jätta Ukraina Venemaa meelevalda, on demokraatlikud riigid ühendanud oma jõud ning jätkavad Ukraina toetamist ja oma julgeoleku tugevdamist.
Sõja operatsiooni- ja taktikalisel tasandil on Ukraina ise ja koostöös tahtekoalitsiooni riikidega otsinud ning leidnud uusi lahendusi Venemaa ülekaalu tasalülitamiseks ja Ukraina relvajõudude lahingujõu suurendamiseks. Ukraina rahva meelekindlus ja otsustavus oma kodude kaitsmisel on olnud Ukraina relvajõudude võitlusvõime aluseks.
Selle kõige tulemusel on Venemaa leidnud end sõjast, milles tema edenemist on hinnatud sõjaajaloo üheks aeglasemaks ning sõja jätkamiseks tuleb Moskval liikuda järjest ebapopulaarsemate sammude astumise poole.
