Möödunud nädalal intensiivistus lahingutegevus rindel, Ukraina andis tugevaid lööke Venemaa Föderatsiooni kütusetööstuse ettevõtete ja kütusetranspordi taristu pihta ning Venemaa jätkas Ukraina tembeldamist natsiriigiks, Ukraina toetajariikide süüdistamist sõja vallapäästmises ning oma sõjaliste edusammude liialdamist.
Venemaa kindralstaabi ülem armeekindral Gerassimov tegi järjekordse avalduse, et kogu Luhanski oblast on vallutatud, ning väitis, et Venemaa on ainuüksi selle aasta märtsis-aprillis vallutanud 700 km2 Ukraina territooriumit. Ukraina relvajõudude info kohaselt ei vasta väited Luhanski oblasti täielikust vallutamisest tõele ning Vene väed on viimase pisut rohkem kui pooleteise kuu jooksul edenenud tunduvalt vähem, kui kindral Gerassimov väidab.
Rindel toimus ööpäevas keskmiselt 172 lahingukokkupõrget. Kõige intensiivsem lahingutegevus toimus Pokrovski ja Kostjantõnivka suunal (mõlemad Donetski obl), millele järgnesid Huljaipole (Zaporižžja obl), Oleksandrivka (Dnipropetrovski obl) ja Kupjanski (Harkivi obl) suunad. Vene üksused liikusid Donetski oblastis edasi Slovjanski ja Pokrovski suunal ning Sumõ oblastis. Ukraina väed sooritasid hulga vasturünnakuid Sumõ, Harkivi, Donetski ja Zaporižžja oblastis. Venemaa Föderatsiooni üksused kaotasid keskmiselt 1100 sõjaväelast ööpäevas.
Venemaa Föderatsioon ründas Ukrainat ligi 1800 drooni ja 50 raketiga ning õhulöökide sihtmärkideks oli endiselt Ukraina energia-, transpordi-, tööstus- ja tsiviiltaristu. Venemaa õhulöögid tabasid sihtmärke rohkem kui kümnes Ukraina oblastis. Õhulöökide tulemusena esines voolukatkestusi Tšernihivi, Donetski, Zaporižžja, Sumõ, Harkivi jt oblastites. Ukraina juhtkond väljendas muret, et Venemaa võib hakata andma lööke suurte linnade veevarustussüsteemide pihta, et halvendada humanitaarolukorda Ukrainas. Sellest võimalusest on räägitud varemgi ning arvestades Venemaa juhtkonna soovi tekitada Ukrainas ulatuslik humanitaarkriis, ei tohi seda võimalust alahinnata.
Ukraina ründas möödunud nädala jooksul intensiivselt Venemaa Föderatsiooni kütusetööstuse ja -transpordiga seotud sihtmärke. Rünnakud tabasid:
• naftatöötlemistehaseid Krasnodari krais ja Samara oblastis;
• sadamate naftaterminale Krasnodari krais ja Leningradi oblastis;
• kütusehoidlaid okupeeritud Krimmis ja Samara oblastis;
• kütuse pumbajaamu Krasnodari krais ja Samara oblastis.
Lisaks eeltoodule tabasid Ukraina kaugmaa-täpsuslöögid ka tööstusettevõtteid Rostovi ja Saratovi oblastis, energiataristut Belgorodi oblastis, sõjalisi sihtmärke Krimmis jm.
Viimase nädala jooksul avalikkusse jõudnud hinnangute kohaselt on Venemaa olnud aprillis sunnitud vähendama naftatootmist 3-4% võrra (I kv keskmise tootmistaseme suhtes) kütuse eksporditaristule tekitatud purustuste tõttu.
Ukraina löökide tugevnemine Venemaa strateegiliste objektide pihta kajastub ka Venemaa kohalike omavalitsuste avaldustes ja tegevuses. Leningradi oblasti kuberner Drozdenko nimetas enda juhitud oblastit „rindeäärseks“ ning praegusel ajal tegeldakse seal mobiilsete õhukaitsegruppide moodustamisega, et kaitsta Venemaa jaoks olulisi objekte.
Lõpetuseks mõni sõna nädala jooksul kõneainet pakkunud võimalusest, et Venemaa võib valmistada ette mobilisatsiooni ja selle teokssaamisel ohustada Balti riike.
Alustades pisut kaugemalt, võib öelda, et agressiooniohu hindamine on iseenesest keeruline ja mitmetahuline protsess, mille käigus tuleb hinnata riikide kavatsusi, sõjalisi võimeid ja võimalusi kallaletungi toime panna. Ajalugu õpetab, et retoorika võib, kuid ei pea tingimata väljendama riikide tegelikke kavatsusi. Riigid eksivad (ja kohati väga tõsiselt) oma võimaluste hindamisel ning riikide sõjalised võimed läbivad konflikti puhkemisel igal juhul reaalsuse tuleproovi.
Venemaa tegevus Ukraina sõjas on näidanud, et Eesti idanaaber võib teha tõsiseid strateegilisi valearvestusi ning soovimata neid tunnistada, jätkata sõda väga suurte kaotuste hinnaga. Viienda täiemahulise sõja-aasta alguses on Venemaa kaotused saavutanud taseme, kus tal on raske neid senisel viisil korvata. Katsed sõdida kinnipeetavate ja lepingulisel alusel teenivate sõjaväelastega on end ammendanud või ammendamas. Lahenduseks kujunenud olukorrale võib olla mobilisatsioon, kuid sellega kaasnevad probleemid: Venemaa edu sõjas Ukraina vastu pole ka sel juhul garanteeritud, tõenäolised suured kaotused võivad suurendada sisepingeid, tööjõu hulk väheneb jne. Teisest küljest ei ole mingi saladus ka Moskva kasutatav võte eskaleerida pingelisi olukordi selleks, et saavutada nende järgnev deeskaleerimine Moskvale soodsatel tingimustel.
Kas kujunenud olukorras on Moskva jaoks põhjendatud veel ühe sõja alustamine, on küsimus, millele jaatava vastuse andmine nõuab terve hulga tingimuste täitmist. Samuti on võimaliku sõja ettevalmistamiseks NATO riikide vastu vaja aega ja täiendavaid jõupingutusi. Nii Eesti kui meie liitlased NATO-s on kõigist neist asjaoludest ja võimalustest täiesti teadlikud ning meie igapäevane kollektiivne töö on suunatud sellele, et tuvastada tekkivaid ohte, uut sõda ära hoida ja olla igal juhul valmis kõigiks arenguteks. Seetõttu ei tohi alahinnata kõikide liitlaste pingutusi suurendada investeeringuid kaitsesse, mis on ilmselgelt üheks heidutuse argumendiks – mis iganes mõtted Kremlis ka ei liiguks. Niisugused on kaitseväe ülesanded ja seda tööd tehakse iga päev.
