Venemaa Föderatsiooni vallandatud täiemahulise sõja 239. nädalal jätkas Venemaa oma propagandistlikku retoorikat. Venemaa president süüdistas Ukrainat selles, et Kiiev tahab sõnades rahu, kuid jätkab ise tegevust, mis välistab rahu saavutamise. Veel süüdistas ta lääneriike valmistumises sõjaks Venemaaga ja Ukrainas toimuva ärakasutamises olukorra pingestamiseks. Lahingukokkupõrgete arv rindel oli väiksem kui eelmisel nädalal ning pooled jätkasid kaugmaa-täpsuslöökide andmist.
Venemaal toimunud Riigiduuma valimised ei muutnud ootuspäraselt midagi. Venemaa juhtkond käsitleb valimistulemusi toetusena senisele poliitikale ja jätkab seda, püüdes Ukrainat alistada ja kujundada toimuvast kognitiivsel tasandil Venemaa juhtkonnale sobivat pilti. Moskva liialdab oma edusamme, eitab sõjakuritegude toimepanekut Ukrainas ning terrorirünnakute toimepanemist Euroopa riikides.
Katsed survestada toetajariike Ukraina toetamisest loobuma toimuvad pidevalt mitmel tasandil. Sel eesmärgil kutsus Venemaa välisministeerium välja Ühendkuningriigi asjuri Moskvas ja avaldas ametliku protesti Londoni Ukraina-suunaliste relvatarnete „edasise suurendamise“ vastu.
Rindel toimus keskmiselt 240 lahingukokkupõrget ööpäevas, mis on pisut vähem kui eelmisel nädalal.
- Kõige intensiivsem lahingutegevus toimus Pokrovski ja Kostjantõnivka suunal (Donetski oblast), millele järgnesid Lõuna-Slabožanske (Harkivi oblast), Lõmani (Donetski oblast) ja Huljaipole (Zaporižžja oblast) suunad.
- Ukraina vägede vasturünnakud toimusid valdavalt Harkivi oblastis (nii põhjaosas kui ka Kupjanski suunal) ning Donetski oblastis Lõmani suunal.
- Venemaa Föderatsioon kaotas keskmiselt ligi 1500 sõjaväelast ööpäevas. Venemaa relvajõudude kaotused olid jätkuvalt üle 10 000 võitleja nädalas.
Ukraina kaugmaalöögid tabasid naftatöötlemistehaseid Moskva, Jaroslavli ja Samara oblastis ning Baškortostani Vabariigis. 20. septembril sooritas Ukraina ulatusliku rünnaku sihtmärkide vastu Moskva piirkonnas, mille tagajärjel sai peale naftatöötlemistehase kahjustada ka logistikakeskus Moskva läheduses.
Keskmaalöökide käigus ründasid Ukraina drooniüksused lennuvälju Krimmis ja Rostovi oblastis, droonide ladustamise ja stardiala Orjoli oblastis ning energeetikaobjekte Krimmis. Alates 6. juulist on Krimmis saanud tabamusi 412 energeetikaobjekti. Samuti on Ukraina drooniväed viinud rivist välja ligi 300 alust Aasovi ja Mustal merel.
Venemaa kaugmaalöögid tabasid kriitilist taristut, elamuid, tööstusettevõtteid, administratiivhooneid ja transporditaristut vähemalt 14 Ukraina oblastis. Ukraina andmeil on Venemaa septembrikuu jooksul välja lasknud ligi 1900 reaktiivdrooni, millest suudeti hävitada ligi 60%. Rünnakute tõttu Ukraina metallurgiaettevõtetele on seiskunud 90% riigi terasetootmise võimsusest.
Venemaa agressiooni kõrvalmõjusid on järjest tugevamini tunda sõjapiirkonnaga külgnevates riikides. Venemaa droonid on sel aastal sisenenud Moldova õhuruumi 39 korda. NATO riikide hävituslennukid on droone alla tulistanud Rumeenias, Poolas, Leedus, Lätis, Eestis ning droonid on sattunud teistessegi riikidesse. Kolmandate riikide õhuruumi on mõnel korral sattunud ka Venemaa tiibraketid.
Vastuseks muutuvale olukorrale on Poola muutnud õhukaitsehoiakut ning Poola õhuvägi rakendab ennetavaid meetmeid Venemaa õhulöökide korral riigi läheduses paiknevate Ukraina objektide pihta. Samuti lihtsustab Poola tema õhuruumi tungivate tundmatute objektide allatulistamise korda.
NATO raames on tõhustatud ka Baltimaade õhuruumi kaitset ja kiirendatud õhukaitsevahendite rakendamiseks vajalikku otsustusprotsessi.
Venemaa agressiooni teine aspekt, mis puudutab kolmandaid riike ja mille kohta on viimasel ajal avaldatud küllalt palju erinevaid hinnanguid ja arvamusi, on hübriidtegevus. See avaldub mitmel kujul, milleks on nii otsesed sabotaažiaktid, kõikvõimalikud infooperatsioonid jm. Ukrainat toetavad firmad saavad ähvardusi, neid püütakse rünnata ja sundida lõpetama oma tegevust. Moskva süüdistab riike, kes toetavad Ukrainat, sõdimises Venemaa vastu ja lubab vastuseks „teha järeldusi“ ja „rakendada meetmeid“.
See kõik taotleb ühte eesmärki – tekitada hirmu ja ebakindlust ning luua Venemaast mulje kui suurest ja ähvardavast jõust. Pidev ähvardamine ja hirmu tekitamine on Venemaa arusaama kohaselt osa heidutusest ja oma julgeoleku tagamisest. Selle taustal toimub reaalne tegevus, mida jälgitakse, tõkestatakse ja omistatakse viimasel ajal järjest enam selle organiseerijale ja sageli ka toimepanijale – Venemaale.
Seetõttu võib nõustuda mitmelt poolt kostnud arvamustega, et Venemaa tegevust peab tõkestama ja selgelt omistama selle initsiaatorile, kuigi sellele ülereageerimine aitab pigem kaasa ebakindla õhkkonna kujunemisele. Venemaast lähtuvaid sõjalisi ohte jälgitakse ja vajadust mööda astutakse vajalikke samme.
