Jüri Lipping kirjutab üle-eelmises Sirbis, et ei pea olema eriline geenius, et märgata: juba pikemat aega püsib siinne sootsium ebalevalt teelahkmel, kus äkitselt puuduvad selged sihid, lihtsad valikud, täpsed juhised ja loogilised tegevuskavad. Uueks sihiks pakutakse meil näiteks nii kodanikuühiskonna ülesehitamist kui ka optimaalse ja jätkusuutliku riigijuhtimissüsteemi väljatöötamist.
Hiljuti tõlkis Anne Lill maakeelde ära Aristotelese „Poliitika”. Soovitan soojalt. Filosoof õpetab seal, et „Hüvang sõltub kahe tingimuse silmas pidamisest: õige lõppeesmärgi ülesseadmine ja sellele vastavate vahendite leidmine, mis viivad lõppeesmärgile.” See on kummaline, kuidas me oleme osanud oma arutlemistes ära vahetada lõppeesmärgi ja vahendid. Ei saa ju NATO, Euroopa Liit ega Kodanikuühiskond ja optimaalne valitsemissüsteem olla meil südames kantavaks lõppeesmärgiks. Need on vahendid. Vahendid selle saavutamiseks, mida kanname südames ja meeles. Taas kord, mis on see, mida kanname südames ja meeles. Mis on see, mis on meid kandnud ja mõtestanud tänase päevani.
Kas me ikka peame nii meeleheitlikult midagi uut otsima, kas me tõesti oleme oma igipõlise eesmärgi lasknud kaotsi minna? Huvitaval moel tuletab meile meie eesmärki meelde hoopis vene keeles kirjutav eesti kirjanik Filimonov. Esse konkursil „Mis on Eesti riigi mõte” kirjutab ta: „Eesti riigi mõte on selles, et säiliks Eesti maa, et hoida seda kuidagi üheskoos, et see ei laguneks, ei kustuks, ei kaoks ära.”
See, kui Euroopa Liit, peljates väärtustada omaenda kristlike juuri, on otsimas mingeid uusi ideid, mis suudaksid mõjuda veenvaina nii oma rahvale kui pagulastele, ei tähenda, et meil oleks vaja lasta end koos kogu Euroopaga sellest peataolekust kaasa vedada. Mitte, et me ei peaks Euroopa tulevikust hoolima, kindlasti peame, kuid vahest peaksime ka Euroopale edastama neile kohandatult Filimonovi tõdemuse, et Euroopa Liidugi mõte on selles, et säiliks Euroopa, et hoida seda kuidagi üheskoos, et see ei laguneks, ei kustuks, ei kaoks ära. Kas saame eurooplastena nõuda pagulastelt, et nad meiega integreeruksid, et nad meie väärtused omaks võtaksid? Küllap nad võtaksid, kui oleks midagi arusaadavat võtta.
Samas – osaliselt nad ongi seda ju teinud, otsides mugavamat elu, seades heaolu kõrgemale omaenese juurtest. Ehk nagu Linnar Priimägi oma artiklis „Meie, eurooplased” tabavalt kirjutas: „Oleme importinud asumaadesse „euroopa unistuse” ja globaliseeruva tsivilisatsiooni, mis püüdleb parema, mugavama, muretuma äraelamise võimaluse poole. Samas kaob asumaade oma kultuur ja väärtused, mis nende elanikkonda oma kodumaaga seoks. Elama hakatakse globalisatsiooni usutunnistuse järgi: Ubi bene, ibi patria – isamaa on seal kus on hõlpsam(parem) elu. Ning Euroopa ütleb oma kristlikus halastusmeeles: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete – mina tahan teile hingamist anda!”
Mitte et abivajajaid kristlikus meeles aitama ei peaks. Kuid selleks peame me just nimelt „kristlikus meeles” ka tugevad olema. Üksnes siis ei muutu aidatavad meie jaoks pikemas perspektiivis Islamikalifaadi kultuurikandjaiks ja levitajaiks. Rahvad on kogu aeg rännanud, meie oma ajalugu on tõendiks, et jäädes iseendiks ja oma väärtustele ning eesmärkidele truuks on isegi võõrad valitsejad sunnitud viimaks saama osaks meie eesmärkidest.
Linnar Priimägi usub, et käimas on kultuurisõda ning soovitab välja kuulutada üleeuroopalise kultuurimobilisatsiooni. Meie suurim hirm on, et sulandume rahvuskultuur rahvuskultuuri järel sisserändajate massi. Et seda vältida peame me Priimäe sõnul taas avastama ja omaks võtma euroopaliku vaimu, mis tugineb antiikkultuurile ja Kristlusele.
Kui Euroopa sellega toime ei tule, siis peaksime tõsimeeli küsima, kas meil on Euroopaga üldse enam sarnaseid väärtusi, kas meie süda saab olla Euroopaga? Saksa filosoof Arthur Schopenhaueri tõdemus, et „Meie olemasolule pole võimalik leida muud eesmärki kui selle mõistmiseni jõudmine, et parem oleks mitte eksisteerida.” ei saa olla meile vastuvõetav.
Me elame maal, kus aastasadu on vabaduse ja iseolemise eest võideldud. Meil ei ole selle nimel toodud ohvrite valguses õigust oma esivanemate ja tänastegi võitluskaaslaste unistustele käega lüüa. Meie ajaloos on olnud piisavalt tõelise armastuse laiust ja sügavust selleks, et ammutada sealt elavat väge oma väärtuste kinnitamiseks ja tuleviku otsimiseks.
Ühte, ei tohiks me aga unustada, selleks, et meie maised eesmärgid kannaksid head vilja, tuleb meil sama tõsiselt võtta ka igavikulisi väärtuseid ning eesmärke. Eks puud tunta tema viljadest. Kui viljad pole niigi meeldivad, et oma rahvastki kinni hoida, siis peame vaimulikele eesmärkidele hakkama ikka palju tõsisemat tähelepanu pöörama.
Alustasin apostel Pauluse üleskutsega Rooma rahvale, kus ta ärgitas roomlasi meele uuendamisele innustades neid uurima, mis on Jumala tahtmine, mis on hea, meelepärane ja täiuslik. Meele uuendamine ei ole kindel sündmus meie elus, see on protsess. Nii pole ka Eesti iseseisvumine pelgalt ajalooline sündmus minevikust vaid pidev püüdlus, mis suudab seada meile väärilised maised sihid ka tulevikus. Apostel Paulus lisab oma üleskutsele ka kindlad juhised, millest meele uuendamise protsessis kindlasti kasu on. Samasugust kasu on neist kahtlemata ka meie vabaduse kindlustamise töös. Apostel kirjutab: „Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma taga kiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!
Meie tulevikule on seadnud kindla aluse sajandite pikkune vabadusvõitlus. Me mälestame täna siin kõiki neid, kes meie tuleviku nimel olid valmis loobuma oma olevikust. Me süütame seda mälestust austades täna siin tule, mille peapiiskop õnnistab ja läkitab võidutulena üle Eestimaa. Ehitagem siis langenud vabadusvõitlejate mälestust kalliks pidades üles tulevik, mis kannab head vilja nii ilmalikus kui vaimulikus mõttes. Olgu meil kindel usk nii oma ajalikesse kui igavikulistesse väärtustesse. Selleks aidaku meid Jumal. Aamen.