Hõbemedali võitnud meesseenioride võistkonnas mängis ka kaitseväe peastaabi operatiiv- ja väljaõppeohvitser major Kaido Lusik, kes lisaks juhendas treenerina kuldmedali võitnud seenioride segavõistkonda. Seeniorite segavõistkonnas ja naisseeniorite võistkonnas, mis mõlemad saavutasid esikohad, mängis ka Lahingukooli õppejõud Annika Timpka.
Meesseeniorite arvestuses tuli meistriks Saksamaa, pronksi pälvis Luksemburgi koondis.
Kaido Lusik (40) on indiaca mängimisega tegelenud alates 2002. aastast ning peab ala harrastamist traditsiooniks nii kaitseväes kui Eestis. „Ise sain tuule tiibadesse kunagisest Lahingukooli indiaca-võistkonnast,“ ütles major Lusik. Major Lusiku sõnul on indiaca kaitseväelastele igati sobilik spordiala: „Vastast tuleb analüüsida, tuleb leida tema nõrgad kohad, edu saavutamiseks peab toimima ühtse kokkuharjutatud meeskonnana,“ sõnas maailmameistrivõistlustelt kaks medalit võitnud major Lusik.
Indiaca päris täpne vanus ei ole teada, kuid pärit on see sportmäng Lõuna-Ameerikast, kus seda mängisid Brasiilia indiaanlased, kes nimetasid mänguvahendit petekaks. Olemuselt ja mängu ülesehituselt sarnaneb indiaca võrkpalliga, kuid mängimisel kasutatakse traditsioonilise palli asemel spetsiaalset sulgedega varustatud indiacapalli.
Euroopasse tõi indiaca Saksamaa Kölni Spordiülikooli õppejõud Karlhans Krohn, kes avastas spordiala enda jaoks 1936. aastal Rio de Janeiros. Saksamaa ongi indiaca arendamisel olnud juhtivaks riigiks tänase päevani. Teadaolevalt on Jaapanis üle miljoni ala harrastaja, indiacat mängitakse ka Brasiilias ja Ameerika Ühendriikides.