1.Jalaväebrigaadi staap harjutas Kevadtormil kahepäevase koostööharjutuse raames sõjavangide võtmise ja kohtlemise protsessi.
“Sõjalistel õppustel tuleb tavapäraste lahingutegevuste kõrval harjutada ka kaasnevaid, potentsiaalselt ebamugavaid tegevusi, näiteks sõjavangide kohtlemist ja langenute hooldamist,” ütles 1. jalaväebrigaadi jurist nooremleitnant René Värk. “Sõjaväepolitsei tegevus sõjavangide kohtlemisel oli igati professionaalne. Ka ajateenijate tegutsemine oli asjatundlik, kuid sellele valdkonnale tasuks väljaõppes edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.”
Protsessi läbimängimiseks moodustati mängugrupp, mis liidendati Scoutspataljoni juures oleva Läti üksusega. Erinevate Genfi konventsioonist tulenevate nõuete täitmist hindasid vanemohvitser, nooremohvitser, kaplan ja sõdur.
Pärast lahingkontakte 1. Jalaväebrigaadi allüksustega sattusid grupi liikmed vangi jalaväerühma kätte. Vangivõtmise protsess toimis sujuvalt: sõjavangid võeti kontrolli alla, tehti relvituks ja viidi eemale rindejoonest.
Protseduuri lõppedes suunati registreeritud sõjavangid sõjavangide kogumispunkti, kus nad interneeriti ja nendega tegeles edasi luureohvitser. Harjutuse järel tõdesid mõlemal osapoolel mänginud kaitseväelased, et kogu protsess jättis realistliku mulje ja andis huvitava kogemuse.
Sõjavangide kohtlemise Genfi konventsiooni kohaselt tuleb sõjavange kohelda inimlikult ning vangis hoidev riik peab neile tagama ülalpidamise, turvalisuse ja vajadusel meditsiiniabi. Kuna relvajõudude liikmetel on õigus osaleda lahingutegevuses, siis ei peeta sõjavange kinni karistamise eesmärgil, vaid julgeolekukaalutlustel — vangistatud relvajõudude liige ei saa enam osaleda vangis hoidva riigi vastu suunatud lahingutegevuses.