Tsiatsungõlmaa lasketiirus 11. novembril kell 11.11 korraldatud võistluse võitis major Tõniste neljandal laskeringil. Käekell oli kinnitatud 100 meetri lasketiirus märklehele, iga võistleja sai igas voorus lasta kella pihta ühe lasu. Kokku oli planeeritud lasta viis laskevooru. Laskmise tegi raskemaks esmakordselt rakendatud reegel, mille kohaselt kuperjanovlased ei tohtinud oma lasketulemusi peale sooritust ise kontrollida, et tulemusi seejärel parandada.
Pataljoni ülema kolonelleitnant Hando Tõevere sõnul näitas võistlus, et kuperjanovlaste laskeoskus on kõrgel tasemel. Sama kinnitas ka võitja. „Vaatamata sellele, et kella korpust tabati alles neljandal ringil oli tabamistihedus hea,“ ütles ta lisades, et sihtimispunkti valida oli äärmiselt keeruline, kuna rohelisel sihtmärgil on rohekat kella väga raske sihtida.
Laskevõistluse sihtmärgiks kella loovutanud kolonelleitnant Hando Tõevere asus pataljoni juhtima sel kevadel. Sama kaua oli teda teeninud ka sihtmärgiks seatud kell.
Pataljoniülema kella laskmise traditsioon sai alguse 1994. aastal, kui tookordne Kuperjanovi pataljoni ülem kolonel Aarne Ermus leidis, et tema pidevalt valet aega näitav kell sobib paremini märklauaks kui ajanäitajaks. Olles pidevalt täpsem kui kell otsustas ta ebatäpse ajanäitaja laskevõistlusel lasta katki tulistada. Kell loetakse tabatuks kui kella korpus on purustatud. Alates 1994. aastast on pataljoniülema kell jäänud terveks ühel korral 2007. aastal, tookord kinkisid laskjad pataljoniülemale suure seinakella.