Mõne päeva pärast algab NATO suurõppus Steadfast Jazz, mis harjutab Balti riikide kaitsmist ja koondab Ida-Euroopasse 6000 NATO sõjaväelast.
Intervjuu ilmus 30. oktoobri 2013 Eesti Päevalehes, Tuuli Jõesaar
NATO maaväejuhatuse ülem kindralleitnant Frederick B. Hodges, kas saaksite pisut selgitada õppuse nime Steadfast Jazz? Tavainimesed kipuvad arvama, et tegu on džässifestivaliga…
See kõlab tõesti nagu kontsert! Õppuste nimetamise kontseptsioonis on olulised tähed, mingit salajast lisatähendust pole. Jazzis on tähtis „j” nagu joint ehk ühendatud, mis tähendab, et kaasatud on kõik väeliigid.
Miks on Steadfast Jazz õppusena NATO-le oluline?
NRF (NATO Response Force – NATO kiirreageerijad – T. J.) loodi kümmekond aastat tagasi, et varustada NATO-t kiire reageerimisvõimega, ja nii toimuvad igal aastal õppused, kus on ühendatud kõik väeliigid, aga siiani on NATO olnud väga keskendunud Afganistanile ja NRF ei saanud nii palju tähelepanu. Nüüd, kus ISAF-il (International Security Assistance Force ehk Afganistani missioon) vajatakse vähem vägesid, saab NATO pöörata fookuse NRF-ile ja seega on see õppus suurem ja prioriteetsem kui kunagi varem. See teeb selle õppuse tähtsaks ja eriliseks.
NATO tegutsemishaare on lai, aga ometi toimub õppus siin Venemaa külje all, juhtimine tuleb Lätisse ja maavägi tegutseb Poolas. Kas see on reageering Venemaale?
NATO-l on kaks õppuste stsenaariumi. Üks on Põhja-Euroopa ja Balti stsenaarium, mis põhineb artikkel viie rakendamisel. Teine stsenaarium on ida ja Aafrika tüüpi stsenaarium, stabiilsuse tagamise missioon, mis ei puuduta kuidagi artikkel viit. Steadfast Jazzil baseerume esimesel stsenaariumil, fookus on sel Euroopa osal. Moodsas sõjas võideldakse nii, et liitlased asuvad eri paigus: väliõppused on Poolas ja komandopunktid Lätis ja Norras. Inimesed on laiali pillutatud, aga nii me võitlemegi. Nii saab NATO koondada inimesed tegutsema koos viisil, mis on rahaliselt mõistlik. Kui komandopunkt saab olla sadu miile eemal, on see mõistlikum, kui tuua kõik osalised ühte kohta kokku. Aga kas see, mida me teeme, on vastus millelegi, mida venelased just tegid, siis ei, Steadfast Jazzi on plaanitud kaks–kolm aastat. Kuid see on NATO demonstratsioon, et me hoolime sellest Euroopa nurgast ja me harjutame siin, et mõistaksime maastikku ja infrastruktuuri. See on demonstratsioon, et me oleme võtnud kohustuse, et kõigi NATO riikide puhul on rünnak ühe vastu rünnak kõigi vastu. Järgmisel aastal kasutame sama stsenaariumi uuesti NATO maaväe õppusel. Seega NATO kaks esimest suurt õppust pärast ISAF-i toimuvad siin piirkonnas ja see saadab tugeva signaali, et NATO on pühendunud Balti riikide kaitsmisele sama palju kui teiste liikmesriikide.
Steadfast Jazz on väga suur ja mahukas õppus, aga mis on selle konkreetsemad eesmärgid, mida tahetakse harjutada?
Maaväejuhatuse ülemana tahan strateegiliselt, et harjutataks kahte asja. Esiteks: kuidas koondada vägesid üle Euroopa ühte kohta kokku – lennukitega, maad mööda, laevaga, raudteed mööda. Teiseks on kommunikatsioonisüsteemide ühildamine. Igal riigil on oma kaitsetööstus ja on väljakutse panna Briti, Prantsuse, Poola ja Türgi kommunikatsioonisüsteemid koos toimima, teha kindlaks, et kõik elektronid jooksevad ilusti rivis, et mis tahes süsteemi ka ei kasutataks, toimiks kommunikatsioon laitmatult ka Saksa kindrali ja Eesti sõdurite vahel. Madalamatel, taktikalistel tasanditel on igal juhil oma eesmärk, mida ta tahab harjutada.
Steadfast Jazz toimub novembri alguses. Millal võetakse kokku tulemused ja saab teada, mis läks hästi ja kus peame pingutama?
Me hindame oma tegevust pidevalt. Mis juhtus, miks juhtus, kuidas me seda parandame ja kuidas seda järgmine kord vältida. Me teeme seda igal tasandil ja Eesti väed, nagu ka USA, Prantsuse, Poola ja teiste riikide väed saavad kohe tagaisidet. Hiljem tuleb muidugi ka kirjalikke analüüse ja publikatsioone.
NATO vähendab oma kohalolekut Afganistanis. Mis saab edasi, kas otsime järgmist sõda?
Lissaboni kohtumisel pandi paika, et NATO peab olema tõhus ka pärast ISAF-i, iga riik, ka minu oma, peab vaatama, kuidas saaks kulutusi vähendada. NATO juhtstruktuure on vähendatud, kuid peab säilima võime, et suuta kriisidele reageerida. Kui vaadata NATO-t kui tarkvara, siis NATO oli 1.0 versioonis oma esimesed 40 aastat kuni 1990-ndate alguseni. Oli külm sõda, oli vaja vastu seista NSV Liidule ja põhiline oli NATO territooriumi kaitse.
Järgmised 25 aastat, 1990-ndate algusest umbes 2015. aastani jätkus põhimõtteliselt sama struktuur, aga NATO väljus oma territooriumilt – Kosovo, muidugi Afganistan, piraatlusevastane võitlus. Nüüd oleme sisenemas NATO 3.0 versiooni, mis on juhtstruktuuride poolest õhem ja annab võimekuse loomise vastutuse rohkem liikmesmaadele üle. Ja ka ohud on erinevad: meil on vaja reageerida piraatlusele, küberohtudele, ballistiliste rakettide oht on märkimisväärne. Samuti näeme, et NATO peab otsima võimalusi, kuidas luua turvalisi keskkondi, et konfliktide tekkimist üldse vältida. See on NATO 3.0 ja ma ei tea, millal see faas lõpeb.
See on lai plaan, aga mida tähendab NATO 3.0, NATO pärast Afganistani Eesti kaitseväele ja igale üksikule sõdur Jürile?
Ma näen Eesti sõdureid osana NATO võimekusest, Eesti panus NRF-i on märkimisväärne. Eesti sõdurid on osa NATO esmasest reageerimisüksusest ja see on hea treenimisvõimalus.
Praktiliselt hakkavad NATO väed treenima, et säilitada võimekust, harjutavad, kuidas võidelda artikkel viie rakendumise ja maarünnaku korral, idast tuleva rünnaku korral.
Kas ka tulevikus tuleb sama pikki missiooone kui Afganistanis?
Keegi ei osanud arvata, et oleme Iraagis või Afganistanis nii kaua. Meil on pikaajaline kogemus tuleviku valesti arvestamises. Ma ei eelda midagi, ma ei tea, kas mõni tulevane operatsioon võib ka kesta kümme aastat. Aga me treenime, et meil oleks võimekus minna sinna, kuhu meid saadetakse.
Ütlesite, et NATO astub faasi 3.0. Mida tähendab see maaväe tulevikule, kas seda on enam nii suures ulatuses vaja?
On inimesi, kes tahaks arvata, et iial ei kordu see, mis oli Afganistanis: et tulevad lennukid ja küberlahendused ning sõda on selline, et hukkunuid ei ole ja kõik on kena ning puhas. Inimesed on seda alati lootnud, aga see pole nii läinud. Võimalikud vaenlased näevad, mis on NATO-l olemas õhuväe, mereväe, ISR-i (luure, seire, kohaluure – T. J.) vallas. Keegi ei saa meile selles vastu ja ei proovigi seda. Kes tahab astuda selle vastu, mille eest NATO või tema liikmesriigid seisavad, otsib teisi viise oma eesmärkide saavutamiseks. Nad ei suuda kunagi maha võtta NATO õhuväge või mereväge. Nad otsivad teisi viise.
Maailmas on peagi 9 miljardit inimest ja nad kõik elavad maapinnal. Alati on vaja maaväge, et kaitsta inimesi, et kaitsta sildasid, elektrijaamasid, sadamaid. Nagu varem ütlesin, oleme eksinud konfliktide prognoosimisel, seega peab säilima võimalus tegelda konfliktidega, mida me ette ei näe. Selleks on vaja inimesi. Jah, USA ei vaja sama suurt armeed kui siis, kui meil olid mehed nii Iraagis kui ka Afganistanis. Kuulsin täna, et 1930-ndatel oli Eestis 200 000 sõdurit, seegi pole ju tänapäeval otstarbekas. Aga peab säilima võimekus, millest on võimalik areneda või mobiliseerida, kui vaja. Selle võti on allohvitserid, kes oskavad mõelda ja kohanduda.
Steadfast Jazz
Nimi valiti NATO protseduurireeglite kohaselt. Steadfastis on oluline täht „S”, mis tähendab, et õppusesse on kaasatud NATO Euroopa peakorter. Jazzist on oluline „J”, mis tähistab, et õppusse on kaasatud nii maavägi, merevägi, õhuvägi, merejalaväelased kui ka eriüksused.
Kokku võtab Steadfast Jazzist osa 6000 sõjaväelast 18 liikmesriigist. Õppusel osaleb üle 1000 jalaväelase, 40 lennuki ja 15 mereväelaeva. Võrdluseks: Venemaa harjutas septembris oma sõjalist võimekust õppusel Zapad ja sellel osales 12 900 sõdurit.
Tuleval aastal toimuvad Balti riikide piirkonnas NATO maaväeõppused Trident Juncture and Trident Lance. Kummagi kohta ei ole detaile veel avalikustatud.