Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi kõne Võidupüha 85. aastapäeva tähistamiseks 22. juunil 2004 Rakvere Linnuses korraldatud pidulikul vastuvõtul.
Austatav Vabariigi President!
Ekstsellentsid!
Kaitseväelased ja kaitseliitlased!
Reservväelased!
Daamid ja härrad!
Kutsusin teid meie rahva Võidupüha künnisel tavapärase parkettpõrandaga saali asemel siia vanasse lahingupaika, sest Rakvere linnus on Eesti miltaarkultuurile oluline paik. Mitte ainult seepärast, et enne Teist maailmasõda asusid Rakveres kaitseväe 5. üksik-jalaväepataljon ja 2. suurtükiväegrupp.
Juba palju varem – esimese aastatuhande lõpul rajasid muistsed eestlased siia linnuse. See Tarvanpää nimeline maalinn oli üks Muinas-Viru suurimaid kindlustusi. Hiljem olid siin taanlaste, Liivi Ordu, venelaste ja rootslaste kindlused. Linnus hävis 17. sajandi alguses Poola-Rootsi sõjas.
29. juulil 1579 siin Rakvere müüride all peetud lahingus langes Joan Julma eelsalga kätte vangi Tallinna müntmeistri poeg Iwo Schenkenberg, keda vaenlased tundsid Eesti Hannibali nime all. Ajaloolise tõe huvides pean ütlema, et Iwo Schenkenberg ei olnud üldsegi nii paha mees nagu teda kultusfilm “Viimne reliikvia” kujutab. Pigem oli hoopis vürst Gabrieli roll ajaloos negatiivne ja salapärane. Iwo Schenkenberg juhtis umbes 400-500 eesti talupojast koosnevat sõjasalka, mida tunti Hannibali rahvana. Kui soovite seda üksust praeguste mõõdupuudega mõõta, vaadake homme paraadil Kaitseliidu pataljoni.
Hüüdnimi Hannibali rahvas pidi naeruvääristama talupoegadest sõdureid. Tegelikkuses mõjus see nimetus hoopis vastupidi. Mustpeade Vennaskonna liige Iwo Schenkenberg oli talupojad korralikult sõjaliselt välja õpetanud. Tema sõjasalk oli vaenlasele tõsiseks peavaluks. Hannibali rahvas oli kiire ja löögijõuline üksus, tundis hästi maastikku ning ründas partisanisõja taktikat kasutades ootamatult. Seepärast oli ka Iwo Schenkenbergi vangistamine ja tema venna Cristofferi langemine Rakvere all vastasele tähtis võit. Joan Julm keeldus teda isegi kolme bojaari vastu välja vahetamast ja Iwo Schenkenberg hukati Pihkvas.
Miks olid Iwo Schenkenberg ja tema talupoegadest koosnev üksus sõjaliselt nii edukad? Sellepärast, et nende moraal oli kõrge, nad olid välja astunud vaenlase rüüstamiste vastu ja kaitsesid oma kodumaad ning oma lähedasi.
Samamoodi sõdis ka Vabadussõjas noor rahvavägi Viru väerinnal ja Lõunarindel kahe ülekaaluka vaenlase vastu ning võitis. Loomulikult toetas rahva enamus rahvaväge ja see andiski eilsetele talupoegadele, töölistele ja haritlastele raudse jõu, mida neil ja meil võidu saavutamiseks tarvis läks. Ei oleks rahvavägi Vabadussõda võitnud, ei oleks meil täna suure tõenäosusega oma riiki ega ei kõneleks me oma keeles.
Vanad lahingukohad panevad mõtlema igavikuliste väärtuste peale. Mis teeb sõdurist sõduri? Mitte vorm ja relvad, kuigi ka need on olulised. Vorm loob vaid välimise sideme üksuse vahel ja relvad annavad sõdurile surmatoova jõu. Sõdurile ja sõjaväele annab tugeva sisemise sideme või kui soovite, siis moraali ehk hinge miski muu. Seda miskit ei olegi nii lihtne seletada.
See on ühiste väärtuste süsteem. Ustavus, ausus, õiglus, vastutustunne, distsipliin ja kaalutletus. Need on igale sõdurile olulised mõisted. Meile ei ole need tühipaljad sõnad või kõlavad deklaratsioonid. See on ideoloogiline alus, millele meie teenistus demokraatlikus riigis tugineb. Alus, millele tugineb meie suhtlemiskultuur nii organisatsiooni siseselt kui ka suhtlemisel teiste ametkondadega ning ka kolleegidega väljaspool Eestit.
Ma tean, et need põhimõtted olid olulised ka 28. veebruaril Bagdadis operatsioonil Iraagi Vabadus teenistuskohustuste täitmisel hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäele. Nooremseersant Nuiamäe pani oma lühikese ja sirgjoonelise teenistusega meid, kaitseväelasi enda jaoks uuesti lahti mõtestama sõjamehe põhiväärtusi.
Nende põhimõtete ja sõjamehe oskustega relvastatult läks reservi õppusel Kevadtorm 2004 hea lõpueksami andnud 1. Jalaväebrigaadi teine pataljon. Kevadtormis osales üle 2000 kaitseväelase, kaitseliitlase ja reservväelase.
Need eetilised kategooriad lisaks professionaalsetele meresõjaoskustele aitasid korraldada ja juhtida mereväel Eesti edukamat miinitõrjeoperatsiooni MCOPEST 2004. Eesti vetes leiti ja hävitati 125 erinevat lõhkekeha.
Neid põhimõtteid omaks võttes oleme kasvanud NATO küpseks. Küpsus tähendab võimet rääkida samades eetilistes kategooriates ja samas keeles. Ma ei pea siin silmas vaid inglise või prantsuse keelt.
Need põhimõtted on olulised meestele ja naistele, kes kaitsevad ka praegu, kui kogu Eesti on jaanipäevalainel, meie riigi julgeolekuhuvisid Balkanil, Liibanonis, Afganistanis ja Iraagis.
Eesti on kasvatanud ustavad sõdurid, kes on valmis ja julgevad ühiste nägemuste ning oma meeskonna nimel lõpuni minna. Tosina iseseisvusaasta kohta on see hea saavutus. Eesti on loonud elusa organismi, mis kaitseb põhiseaduslikku korda, oma demokraatlikku riiki ja rahvast. Kaitseb kultuuri, mis kannab etnose identiteeti. Selle organismi arengut ei saa väärata. Iga ohvitser ja allohvitser on koolitaja ja õpetaja ning annab oma alluvatele edasi väärtuste süsteemi ja põhimõtted, mis kasvatavad kodanikust kõrge moraaliga sõduri.
Ma keeldun uskumast teooriat üha hedonistlikumaks muutuvast maailmast ja aktsepteerimast vaid isiklikule kasule mõtlevaid inimesi. Kohustusteta ei ole riiki, ühiskonda ega ammugi mitte rahvusvahelisi organisatsioone. Kohustused seovad ühiskonda, millele on tähtsad ühised väärtused. Üks aegade hämarusest inimühiskonnaga kaasas käinud kohustusi on vajadus ennast kaitsta.
Tegelikult on Eesti ühiskond selles kaitsevajaduses juba kokku leppinud. Avaliku arvamuse uuringud ütlevad, et kaitsevägi on üks riigi usaldusväärsemaid institutsioone ning pea 80 protsenti meeskodanikest on valmis osalema relvastatud riigikaitses. On valmis kaitsma oma peret ja omandit. Ühtegi teist nii ulatuslikku kokkulepet mulle ei meenu.
Näiteid patriotismist ja riigimehelikkusest ei ole vaja kaugelt otsida. Rägavere vallavanem Helmut Pajula ja Maidla vallavanem Hardi Murula kutsusid maaväe pataljone pärast suurõppust Kevadtorm oma valla maadele tagasi. Selleks, et seal järgmise aasta Kevadtormi korraldada. Sonda vallavanem Ivo Teder ja Mäetaguse vallavanem Veljo Kingsepp toetasid Eesti sõdurite ja kaitseliitlaste aasta tippharjutust, kuidas oskasid. Eesti Põlevkivi peadirektor Mati Jostov küsib avatult, et andke aga teada, millist maa-ala kaitseväe laskealaks tarvis läheb. Eesti Põlevkivi vanades karjäärides on võimalik hea tahtmise juures tulistada kõikidest relvadest, mis meil on. Endine Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants on mitmekülgne mees. Kuulub Virumaa muuseumide nõukokku, on teatriseltsi asutanud ja kirjutab luuletusi. Võin teile kinnitada, et reservleitnant Pomerants on ka päris korralik miinipildur.
Rakvere linn on kinnitanud oma vapi meie mereväe lipulaevale Admiral Pitka ja saanud endale niiviisi sõpruslaeva. Siit mäe pealt on selgesti näha, et Rakvere ei ole olnud ega ole ka praegu eriti tähtis mere- ja sadamalinn. Kuigi sadamalinna Kunda korstnad peaksid siit kõrgelt näha olema. Ikkagi tekib otsekohene küsimus linnapea Andres Jaadlale ja teistele virulastele, miks te seda kõike teete? Kas lubate, ma proovin ära arvata?
Kas sellepärast, et teile meeldivad üle kõige sõjalaevad ja vormis mehed? Vaevalt küll. Küllap ikka sellepärast, et te olete Rakvere ja Virumaa patrioodid. Ja ka Eesti patrioodid.
Tänan teid, virulased, toetuse eest. Rahva toetus teeb meid, sõdureid, südiks ja meie rahvaväe tugevaks. Vaba rahvas kaitseb oma riiki.
Soovin teile säravat võidupüha ja ilusat jaaniööd!
Ja et viru veri ei väriseks!
Eesti Vabariigi terviseks!