Võitlusest Viru rindel 1919. a novembris-detsembris ning Dubrovka lahingust rääkis suurtükiväelastele sõjaajaloolane ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste lektor Igor Kopõtin.
Traditsioon tähistada 1. suurtükiväepolgu ajaloolist võitu tekkis pataljoni tegev- ja reservväelasi koondaval suurtükiväelaste kogul eelmisel aastal. „Õnneks pole taasloodud suurtükiväepataljonil selliseid tulemusi ette näidata ja ma loodan, et sellist vajadust ei tulegi,“ ütles algatuse üks eestvedajaid suurtükiväekooli ülem major Feliks Roodvee. „Aga ma olen kindel, et oleme väärikad mantlipärijad – nii ajateenijate kui reservväelaste oskus panna relvad tõhusalt ülesannet täitma on tasemel.“
Dubrovka lahing peeti 23. novembril 1919. aastal ning selles kandsid olulist rolli 1. suurtükiväepolgu juhtimise alla koondatud viis suurtükipatareid. Vastase ülekaalukad väed murdsid rindest läbi, sundides Eesti jalaväe taanduma ning jättes suurtükiväelased vastamisi pealetungivate kütipolkudega. Vaatamata rindelõigu ülema soovitusele taanduda, otsustas kapten Hugo Kauler talle alluvate patareidega paigale jääda ning avas vastase pihta massiivse koondtule. Umbes 20 minutiga lasti vastase pihta kokku ligi 1800 mürsku, millega tekitati hävitavat kahju Punaarmeele ning seisati vastase läbimurre. Vasturünnakule läinud 8. ja 9. jalaväepolgu osad hõivasid varem kaotud positsioonid ilma võitluseta.