„Erialakeel on erialainimese esmane tööriist, mille headuse kriteerium on funktsionaalsus kasutajale. Võib öelda, et erialakeel on esmalt eriala ja alles seejärel keel. Sestap peab erialakeele arendamisel ja korrastamisel lähtuma eeskätt erialast,“ leiab Hendrikson. „Minu andmeil ei ole siiani Eestis ega maailmas terminimõistmist empiiriliselt uuritud, ehkki mõistmist mõjutavate tegurite üle on diskuteeritud alates teadusharu sünnist 1970. aastatel.“Doktoritöö otsibki vastust küsimusele, milline on tõhus erialakeel. Eesmärk on sõjandusterminoloogia näitel välja selgitada, kuidas mõjutab terminikasutus mõistmist ja erialasuhtlust.Töö keskmes olnud sõjandusterminoloogia tõhususe uuringust selgub, et terminimõistmisel ei ole seost auastme, relvaliigi ega Eestis või välisriikides läbitud pikemate täienduskursustega. Olulisim mõistmist mõjutav tegur on sõjaväelise kõrghariduse olemasolu. Ilmneb ka terminimõistmise seos teenistus- ja ametikohaga. Näiteks on KVÜÕAs teenivate ohvitseride keskmise mõistmise skoor statistiliselt olulisel määral kõrgem kui teistel kaitseväe struktuuriüksustel.Vastupidiselt ohvitseride seas levinud eeldusele ei kindlusta ingliskeelse vaste teadmine terminimõistmist. Mõistmisraskust tekitab sünonüümide kasutamine. See tulemus on kooskõlas ohvitseride arvamusega ja seab kahtluse alla tänapäeva terminiteooriates levinud seisukoha, mis pigem soosib varieerumist. Väitekirja tulemused osutavad tõigale, et peamine terminimõistmist toetav faktor on sarnane teadmiste pagas ehk väljaõppetaust.Väitekirjal on Hendriksoni sõnul otsene rakenduslik väärtus: tulemusi saab kasutada nii terminiarenduses ja -korrastuses, keele- ja oskuskeelekorralduses kui ka kaitseväe väljaõppes.Tööd juhendasid doktor Arvi Tavast ja doktor Ann Veismann. Oponent oli reservmajor doktor Walter Wintschalek, Austria Riigikaitseakadeemia tõlkimis- ja terminoloogiaosakonna juhataja.Doktoritööga saab tutvuda siin: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/61732/hendrikson_reet.pdf?sequence=6.