Eesti kaitsevägi leinab Vabadussõja veteran Ants Ilusat. Viimase Vabadussõja veteranina kandis Ants Ilus Vabadussõja vaimu tänasesse kaitseväkke.
Ants Ilus sündis Viljandi lähedal Pinska küla popsitalus 20. septembril 1901. aastal. 17-aastasena mobiliseeriti ta 1919. aasta suvel Eesti rahvaväe Viljandi kaitsepataljoni, kust ta Landeswehri üle saavutatud võidu järel koju lubati. Sügisel mobiliseeriti Ilus taas, mille järel ta teenis Läti piiril. 1920. aastal pärast demobilisatsiooni jäi Ants Ilus sõjaväkke edasi teenima kuni 1921. aasta sügiseni.
Aastatel 1923 kuni 1961 töötas Ilus raudteetöölisena ning remonditööde vanemana kitsarööpmelisel raudteel Mõisakülas, Tallinn-Sadama jaamas ning Hagudis.
1922. aastal autasustati teda Vabadussõja mälestusmedaliga. 1940. aastal autasustas Eesti Vabariik teda tubli töö eest Valgetähe II klassi medaliga.
2001. aastal autasustas Vabariigi President teda kui ühena toonastest vähestest Vabadussõja veteranidest Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeniga.
Ants Ilus suri Tallinnas 3. veebruaril 2006. aastal Tallinnas.
Ants Ilus on 2004. aastal 102-aastasena öelnud: “Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos.”
Ants Ilus oli eeskujuks tänastele kaitseväelastele. Tema kehastatud Eesti kaitsetahe ja Vabadussõja vaim elavad edasi tänastes õppursõdurites – ajateenijates.
Mälestus Vabadussõja sangaritest ei kustu!
Eesti Kaitsevägi