Rahvusväeosade sünd
Poliitilised eeldused eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Vene Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid juba 21. aprillil 1917 loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 20. mail järgnes luba 1. eesti polgu formeerimiseks kodupinnal. Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo Arnold Jürgensi ja hiljem lipnik Konrad Rotschildi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust, tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks asuda formeerima eesti polku. Seega on polkovnik Pinding esimene rahvusväeosades teeniv sõjamees ja 23. aprill 1917 rahvusväeosade tegelik sünnipäev.
1.-5. juulil 1917 toimus Tallinnas eesti sõjaväelaste esimene kongress, kus 50 000 eestlasest sõduri ja ohvitseri esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga. Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis autonoomses Eestimaa kubermangus kõiki neid funktsioone, mis iseseisvais riikides on kaitseministeeriumidel. Kui Vene keskvõim seoses enamlaste riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad eesti diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.
Põrandaalune organiseerimistöö Esimese maailmasõja ajal
24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Ajutises Valitsuses oli sõjaminister polkovnik Andres Larka. Eesti riik ja seega ka Eesti sõjavägi oli Vene-Saksa sõjas erapooletu. 1918. aasta veebruaris-märtsis maale tulnud Saksa väed algul aktsepteerisid seda ja Eesti sõjaväele jäid relvad kätte. Armeele loodi rahvuslikud vormitunnused, töötati välja esialgne emakeelne terminoloogia. 25. märtsil ülendati esimesed kolm ohvitseri Eesti Vabariigi kindraliteks. Need olid Andres Larka, jalaväebrigaadi ülem Aleksander Tõnisson ja 1. polgu ülem Ernst Põdder.
1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni, sest enamlaste liidrid isegi ei varjanud oma vallutuskavasid. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale politseilise varustusega 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid Larka ja Põdder, kes oli ühtlasi Omakaitse riviline juht, töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. See loodi territoriaalprintsiibil endiste rahvusväeosade ohvitseride juhtimisel kõigis maakondades. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral Põdderi komando all 5000 meest, kel oli ka relvastust. Rahastamise ja moonaga varustamise eest vastutas Keskjuhatus eesotsas kaugsõidukapteni Johan Pitkaga.
11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, kus sõjaministrina jätkas kindral Larka. Valitsuse esimene reaalne tugi oli kindral Põdderi juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude punaväe kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.
Vabadussõda
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorgan oli peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.
Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt laiade võimupiiridega sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 ülemjuhataja staap eesotsas polkovnik Jaan Sootsiga. Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti–Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu.
Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist.
Kõige silmapaistvamaid vabadussõjalasi autasustas Eesti riik meie ainsa sõjaordeni – Vabadusristiga. Neid anti välja kokku 3215, neist 1064 välisriikide kodanikele. Nende hulgas oli 678 Soome ja 128 Inglismaale antud Vabadusristi. Suurimate sõjasangaritena said 29 eestlast isikliku vapruse 2. järgu Vabadusristi, mille esimest järku välja ei antudki.
Rahuaegsed kaitsejõud
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks.
Andekas ohvitser, kindralleitnant Nikolai Reek lõpetas esimese eestlasena Prantsuse Kõrgema Sõjakooli. Täites nii sõjavägede staabi ülema kui ka sõjaministri funktsioone, viis ta Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest. Üleminek üheaastasele teenistusele tähendas aga sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides.
Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalprintsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse suurte kogemustega kindral Johan Laidoner.
1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid kolm lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp. Merekaitse allus merejõudude juhatajale ja sisaldas nii võimsaid rannakindlusi kui ka neid abistavat laevastikku, mille uhkuseks oli kaks Inglismaalt ostetud miiniveeskajat allveelaeva. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks soomusrongid.
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.
Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastatud vastupanuliikumine
Olude sunnil sõditi küll Saksa või Soome või Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutis Nõukogude okupatsioonivõim massterrori abil murda metsavendade vastupanu.
Eesti taasiseseisvumisel augustis 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Kaitsejõudude koosseisu.
Uus algus
3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitsevägi on taastatud toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel.
