Kronoloogia

Rahvusväeosade loomine 1917-1918

• 19. aprill 1917 – Tallinnas moodustati lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel Eesti rahvusväeosade loomiseks Eesti Sõjaväelaste Büroo
• 22. aprill 1917 – Vene kindralstaabi mobilisatsiooniosakond andis korralduse eestlastest sõjameeste koondamiseks kodumaale
• 23. aprill 1917 – Eesti Sõjaväelaste Büroo määras 1. eesti polgu formeerijaks Tallinnas polkovnik Siegfried Pindingu
• 25. aprill 1917 – polkovnik Siegfried Pinding andis 1. eesti polgu ülemana esimese käskkirja, millega arvas polgu koosseisu esimesed 16 ohvitseri ja 13 sõdurit
• 20. mai 1917 – Vene sõjaminister andis ametliku loa 1. eesti polgu formeerimiseks. Polgus oli 32 ohvitseri ja 3372 sõdurit
• 23. mai 1917 – 1. eesti polgu ülemaks kinnitati polkovnik Aleksander Tõnisson
• 24.-26. mai 1917 – 1. eesti polgu formeerimine viidi üle Rakverre, polgu isikkoosseisuks oli 118 ohvitseri ja 10 151 sõdurit. Polgu tegutsemise ajal käis üksusest läbi 216 ohvitseri ja 11 538 sõdurit. 1. eesti polk oli rahvusväeosade baasüksus, millest ohvitsere ja allohvitsere suunati teiste väeosade loomisele
• 7. juuni 1917 – Rakveres formeeriti alampolkovnik Aleksander Kiikeri juhtimisel 1. eesti polgu tagavarapataljon. Tagavarapataljoni maksimaalseks isikkoosseisuks kujunes 44 ohvitseri ja 4219 sõdurit
• 1.-5. juuli 1917 – Tallinnas peeti I Eesti sõjaväelaste kongress, mis esindas 50 000 eestlasest sõjameest, kongressil valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteed kui kõrgeimat esindusorganit hakkas juhtima lipnik Konstantin Päts
• 7. oktoober 1917 – Vene ülemjuhatus andis ametliku loa eraldi eesti tagavarapataljoni loomiseks, mille ülemaks kinnitati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljon loodi 1. eesti polgu tagavarapataljoni baasil, mis toodi üle Tartusse. Pataljoni koosseis kasvas 200 ohvitseri ja 9000 sõdurini. Pataljoni allüksus paiknes Võrus
• 16.-18. oktoober 1917 – 1. eesti polgu kaotusrohke osavõtt Saaremaa ja Muhumaa kaitsmisest sakslaste vastu. Seoses anarhiaga Vene armees kujunes operatsioon katastroofiliseks. Sakslased võtsid saartel vangi 1000 Vene ohvitseri ja 20 000 sõdurit, nende hulgas 16 eestlasest ohvitseri ja 1582 eestlasest sõdurit. Surma sai 20 eestlasest ohvitseri ja 150 eestlasest sõdurit
• 19. oktoober 1917 – Vene väejuhatus andis loa Üksiku Tallinna eesti polgu loomiseks. Väeosa nimetati hiljem ümber 3. eesti polguks, mille formeeris Tallinnas polkovnik Ernst Põdder. Polgu isikkoosseis kasvas 150 ohvitseri ja 3000 sõdurini. 9. detsembrist 1917 juhtis polku kapten Peeter Kann, 16. jaanuarist 1918 polkovnik Peeter Raudsepp
• 11. november 1917 – staabirittmeister Artur Stolzen formeeris Viljandis eesti ratsakomando
• 21. november 1917 – alamleitnant Juhan Järver alustas Paides Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel 2. eesti polgu formeerimist
• 4. detsember 1917 – 2. eesti polgu formeerimine viidi üle Viljandisse. Polk kasvas uue ülema polkovnik Johan Unti juhtimisel 100 ohvitseri ja 2000 sõdurini. Polgu üks pataljon asus Pärnus
• 6. detsember 1917 – allkirjastades diviisiülema kohusetäitjana esimese päevakäsu, alustas alampolkovnik Jaan Soots Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee korraldusel eesti diviisi formeerimist. Diviisi staabi ruumidena võeti kasutusele Tallinnas Nunne ja Kloostri tänavate nurgal asunud hoone
• 6. detsember 1917 – eesti diviisi ülema käsul formeeriti Rakveres kapten Hendrik Vahtramäe juhtimisel 4. eesti polk, milles oli ligi 100 ohvitseri ning 3000 sõdurit
• 15. detsember 1917 – eesti diviisi ülema käsul formeeriti Tallinnas leitnant Artur Normaku juhtimisel sapööri- ja sideallüksustest koosnev eesti insenerirood, milles oli 30 ohvitseri ja 400 sõdurit
• 5. jaanuar 1918 – eesti diviisi asus juhtima Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt diviisiülemaks valitud alampolkovnik Johan Laidoner, alampolkovnik Jaan Soots määrati diviisi staabiülemaks. Diviisi loodud jalaväebrigaadi asus juhtima polkovnik Aleksander Tõnisson
• 7. jaanuar 1918 – eesti diviisi ülema käsul algas Harjumaal staabirittmeistri Gustav Jonsoni juhtimisel senise ratsakomando baasil Eesti ratsapolgu formeerimine. Ratsapolku koondus 500 meest
• 16. jaanuar 1918 – eesti diviisi ülema käsul algas Haapsalus polkovnik Andres Larka juhtimisel eesti suurtükiväebrigaadi formeerimine. Brigaad kasvas viie-patareiliseks, milles teenis 50 ohvitseri ja 1500 sõdurit ning relvastuses oli 28 suurtükki
• 20.-26. jaanuar 1918 – Tallinnas korraldati II Eesti Sõjaväelaste Kongress, mis esindas 80 000 eestlasest sõjaväelast. Kongress võttis vastu resolutsiooni, mis nõudis Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks
• 20.-24.veebruar 1918 – eesti diviisi väeosad võtsid võimu kogu Eestis enese kätte
• 24. veebruar 1918 – Päästekomitee kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Eesti diviis muutus Eesti sõjaväeks. Diviisi isikkoosseisuks oli 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, koos väljaspool diviisi olevate meestega oli kodumaal relvis 1000 ohvitseri ja 50 000 sõdurit. Päästekomitee moodustas Eesti Ajutise Valitsuse, kus esimeseks sõjaministriks sai polkovnik Andres Larka
• 28. veebruar 1918 – ilmus esimene päevakäsk Eesti Vabariigi sõjaväele. Sõjaväe juhatajaks määrati polkovnik Andres Larka ja staabiülemaks kapten Nikolai Reek. Enamike väeosade ülemaid ei vahetatud, uueks suurtükiväebrigaadi ülemaks määrati kapten Karl Tiitso, 3. eesti polgu ülemaks kapten Peeter Kann ja ratsapolgu ülemaks alampolkovnik Rosenberg
• 4. märts 1918 – eesti mereväelaste koondamiseks loodi nooremleitnant August Schönbergi juhtimisel mereväepataljon
• 25. märts 1918 – Eesti sõjaväes ülendati esmakordselt ohvitsere auastmes, kindralmajoriteks said Andres Larka, Ernst Põdder ja Aleksander Tõnisson
• 15. mai 1918 – Saksa võimude survel saadeti Eesti sõjavägi laiali, ohvitseride juhtimisel hakati põrandaalust Kaitseliitu looma

Vabadussõda 1918–1920

• 11. november 1918 – seoses Saksamaa kapitulatsiooniga alustas taas tööd Eesti Ajutine Valitsus, kus sõjaminister oli kindralmajor Andres Larka
  Ajutise Valitsuse esimene relvastatud jõud oli sõjaministrile alluv Kaitseliit, mis alustas legaalset tegevust kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Vabadussõja alguseks kuulus Kaitseliitu 14 500 meest, relvarahu saabumisel 3. jaanuaril 1920 aastal 119 000 meest, neist 46 000 olid saanud sõjalise väljaõppe
• 12. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas luua regulaarsõjaväe
• 13. november 1918 – kapten Konrad Rotschild määrati Tallinna kindlusepiirkonna rannakaitse ülemaks
• 16. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas riigi kaitseks kokku kutsuda vabatahtlikest koosneva rahvaväe, samas kuulutati välja ohvitseride, arstide ja sõjaväeametnike sundmobilisatsioon. Rahvusväeosades teeninud pidid ilmuma samanumbrilistesse väeosadesse. See otsus oli esimene käsk vaba Eesti kaitsejõududele. Seda kuupäeva peetakse kaitseväe aastapäevaks
• 21. november 1918 – Ajutine Valitsus otsustas luua ühe diviisi suuruse sõjaväe, mis hõlmaks kuute jalaväepolku ja keskasutusi
• 21.november 1918 – loodi Varustusvalitsus, mille esimeseks ülemaks sai kolonel Rudolf Reimann (24.02.1932 ülendati Reimann kindralmajoriks). Varustusvalitsuse esimene ülesanne oli üle võtta Saksa okupatsioonivõimudelt varustuselaod ning muud ruumid koos sisustusega ning edaspidi tagama tollasele sõjaväele ehk Rahvaväele kõik sõjapidamiseks vajaliku – relvastuse, laskemoona, varustuse, riietuse, majutamise ja toitlustamise
• 21. november 1918 – peastaabi ülema päevakäsuga nr 2 määrati dr Mihkel Ostrov arstivalitsuse ülemaks. Seda päeva peetakse kaitseväe tervishoiuvalitsuse ja kogu kaitseväe sanitaarorganisatsiooni tegevuse alguseks
• 21. november 1918 – Eesti diviisi staapi loodi mereosakond, mille ülemaks sai 2. järgu kapten Rudolf Schiller
• 21. november 1918 – insenerpataljoni ülem kapten Voldemar Riibergi käskkirjaga loodi pataljoni koosseisu lennu poolrood, mida asus juhtima lendur kapten Jüri Ots. Sama aasta detsembris nimetati poolrood ümber lennurooduks ning selles teenis neli lendurit, üks lendur-vaatleja ja mõned aviomotoristid. Vabadussõja lõpuks oli iseseisvaks lennuväeks saanud väeliigis juba 40 lennukit ja 476 meest.
• 22. november 1918 – ilmus sõjaministri esimene päevakäsk Eesti sõjaväele
• 24. november 1918 – sõjaministri päevakäsuga nr 2 määrati ametisse sõjaväe kõrgem juhtkond
• 28. november 1918 – Nõukogude Venemaa tungis kallale Eesti Vabariigile, algas Eesti Vabadussõda
• 29. november 1918 – Ajutine Valitsus kuulutas välja üldise sundmobilisatsiooni
• 29. november 1918 – kapten Karl Partsi juhtimisel läks rindele esimene Eesti soomusrong. Vabadussõja kestel ehitati kuus laiarööpmelist soomusrongi, mille relvastuses oli kokku 25 suurtükki ja miinipildujat, 125 kuulipildujat ning dessantmeeskondades üle tuhande mehe
• 7. detsember 1918 – loodi sõjaväe juriidilised asutused. Sõjaväeprokuröriks nimetati alampolkovnik Peeter Kann ja sõjaringkonnakohtu esimeheks alampolkovnik Hendrik Vahtramäe
• 17. detsember 1918 – määrati Johan Pitka (hiljem kontradmiral) merejõudude juhatajaks. Vabadussõja kestel rajas Pitka sõjalaevastiku, rannakaitse, meresõidu ohutuse ja meretranspordi korraldamiseks aparaadi
• 18. detsember 1918 – leitnant Konstantin Kanepi juhtimisel formeeriti Paides Järvamaa kaitsepataljon. 3. veebruaril 1919 laiendati pataljon 7. jalaväepolguks
• 20. detsember 1918 – lipnik Leopold Tõnsoni juhtimisel formeeriti Tallinnas spordiseltsi Kalev liikmetest vabatahtlik Kalevlaste malev. Aasta hiljem laiendati pataljonisuurune malev polguks
• 21. detsember 1918 – formeeris kapten Henry Reissaar Viljandis oma kulul vabatahtlikest Scoutspataljoni. Aasta hiljem laiendati pataljon polguks
• 22. detsember 1918 – leitnant Otto Sternbecki juhtimisel algas vabatahtlikest Tallinna kaitsepataljoni formeerimine
• 23. detsember 1918 – määrati polkovnik Johan Laidoner Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks
• 24. detsember 1918 – sõjavägede ülemjuhataja moodustas alampolkovnik Viktor Puskari juhtimisel 2. diviisi
• 25. detsember 1918 – moodustati alampolkovnik Hans Kurvitsa juhtimisel Viljandis Viljandi kaitsepataljon. Aasta hiljem laiendati pataljon polguks
• 16. jaanuar 1919 – leitnant Georg Zimmermanni juhtimisel formeeriti Pärnus Pärnu kaitsepataljon
• 21. jaanuar 1919 – asus kapten Herbert Brede formeerima 2. suurtükiväepolku
• 23. veebruar 1919 – polkovnik Jaan Sootsi juhtimisel koondati sõjaväe juhtimisasutused sõjavägede ülemjuhataja staabiks
• 25. veebruar 1919 – alamkapten Oskar Raudvere juhtimisel formeeriti Tallinnas vahipataljon
• 16. märts 1919 – polkovnik Martin Terras asus formeerima 3. raske välisuurtükiväe divisjoni
• 27. märts 1919 – sõjavägede ülemjuhataja moodustas 3. diviisi
• 3. aprill 1919 – sõjavägede ülemjuhataja asutas Eesti Vabariigi Sõjakooli, määrates selle ülemaks kapten Aleksander Simoni
• 9. aprill 1919 – alamkapten Albert Ojassoni juhtimisel formeeriti soomusautode kolonn, kuhu Vabadussõja ajal kuulus kaheksa soomusautot
• 3. jaanuar 1920 – Vabadussõja lõpp. Eesti sõjavägi kaotas langenutena 5000 ja haavatuina 14 000 meest, kuid oli Läänemere idakaldal Poola järel tugevaim armee. Relvastusvarudes oli 143 000 püssi, 2000 kuulipildujat ja 300 suurtükki, laskemoonavarudes 130 miljonit padrunit ja 300 000 mürsku
• 2. veebruar 1920 – sõlmiti Tartu rahu
• 7. veebruar 1920 – algas demobilisatsioon
• 27. märts 1920 – likvideeriti sõjavägede ülemjuhataja ametikoht

Aastad 1920–1940

• 12. september 1921 – loodi kindralstaabikursused, mis 18. augustil 1925 nimetati ümber Kõrgemaks Sõjakooliks
• 14. november 1922 – Eesti sõjaväes kehtestati euroopalikud auastmenimetused (kolonel, major jne)
• 24. november 1922 – võeti kasutusele termin „rügement” senise „polgu” asemel, „kompanii” senise „roodu” asemel jne
• 29. august 1923 – kõik sõjaväelised õppeasutused koondati organisatsiooniliselt Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusteks, mis hõlmasid kõrgema sõjakooli, sõjakooli selle reservohvitsere koolitava aspirantide klassiga, sõjaväe tehnikakooli ja allohvitseride kooli, mille baasil hiljem loodi lahingukool
• 15. märts 1924 – lahutati insenerpataljon sidepataljoniks ja pioneerpataljoniks
• 1. oktoober 1928 – sõjavägi läks kaheaastaselt teenistuselt üle üheaastasele, loodi sõjaväe struktuur, mis kehtis 1940. aastani
• 4. oktoober 1930 – reorganiseeriti õhukaitse. Loodi õhukaitse staap ja selle alluvuses kolm üksikut lennuväedivisjoni, lennukool, lennubaas ja õhukaitse suurtükiväegrupp
• 12. märts 1934 – ametisse nimetati taas sõjavägede ülemjuhataja
• 1. aprill 1934 – mindi üle territoriaalprintsiibile, loodi kaheksa sõjaväeringkonna staapi, mis sõja korral pidid formeerima diviiside alluvuses brigaadid
• 17. juuni 1940 – Nõukogude Liidu väed okupeerisid Eesti
• juuli 1940 – Eesti kaitsevägi likvideeriti Punaarmee koosseisu

Katse taastada Eesti iseseisvust 1944. aastal

• 18. september 1944 – Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev peaminister Jüri Uluots nimetas ametisse sõjavägede ülemjuhatajana kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 omistati Jaan Maidele kindralmajori sõjaväeline auaste
• 24. oktoober 1944 – sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Jaan Maide arreteeriti Harjumaal Munalaskme külas

Kaitseväe taastamine

• 20. august 1991 – Eesti Vabariigi iseseisvus taastati
• 3. september 1991 – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas moodustada kaitsejõud
• 4. oktoober 1991 – Vabariigi Valitsus otsustas välja kuulutada aastatel 1965-1973 sündinud noormeestele mobilisatsiooni
• 31. oktoober 1991 – Vabariigi Valitsuse otsusega taasloodi Kaitsejõudude peastaap
• 18. märts 1992 – taasloodi Kuperjanovi ja Kalevi üksik-jalaväepataljonid
• 29. juuni 1992 – Soome Vabariigis alustati Eesti kaadrikaitseväelaste koolitamist
• 27. juuli 1992 – Ants Laaneots sai Kaitsejõudude peastaabi ülemaks
• 4. mai 1993 – Riigikogu kinnitas kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukolonel Aleksander Einselni
• 13. aprill 1994 – taasloodi õhuväe ja mereväe staabid
• 31. august 1994 – Vene väed lahkusid lõplikult Eestist

NATOga liitumine

• 26. november 2002 – Vabariigi valitsus moodustatas NATOga liitumise läbirääkimiste delegatsiooni, mida hakkas juhtima tollane Välisministeeriumi nõunik Jüri Luik.
• 26. märts 2003 – Brüsselis allkirjastati seitsme uue NATO liikmesriigi, sh Eesti ühinemisprotokollid, mis saavad järgnevate kuude jooksul ka kõigi osapoolte poolt ratifitseeritud.
• 29. märts 2004 – liitujad andsid kinnitatud lepingu hoiule USA Riigidepartemangu, deponeerimise hetkest saabki liitujariigist NATO täieõiguslik liige. Pidulik liitumistseremoonia toimus Washingtonis 2. aprillil.
• kevad 2014 – Ämaris hakkasid NATO õhuturbemissiooni raames neljakuuliste rotatsioonide kaupa paiknema liitlaste lennukid.
• 20. aprill 2017 – algas rahvusvahelise NATO lahingugrupi teenistus Eestis. Kaitseväe 1. jalaväebrigaadi koosseisus Tapal teeniva liitlaste pataljoni lahingugrupi suurus oli esialgu ligi 1200 kaitseväelast, sh raamriik Ühendkuningriik panustas rohkem kui 800 kaitseväelasega.