Toetuse väejuhatus peab oma eelkäijaks 21. novembril 1918 loodud varustusvalitsust. Varustusvalitsuse ajalugu algab tegelikult juba aastast 1917. Nimelt formeeriti 1917. aasta detsembris 1. eesti diviis ja sellega koos moodustati selle varustamiseks ka diviisi intendantuur. See paiknes Tallinnas Nunne ja Kloostri tänava nurgal Knieb & Werneri kontori ruumides. Et intendantuur keeldus veebruaris 1918 enamlastega koostööst, siis saadeti see laiali.
24. veebruaril 1918 moodustati Eesti Vägede Intendantuur. Ametikohtadele määrati jaoskondade, ladude ja töökodade administratsioon. Algselt paikneti Tallinnas Wismari 7, hiljem Patarei tänav 10. Kuid juba aprillis 1918 saatsid Saksa okupatsiooniväed Eesti Vägede Intendantuuri koos teiste Eesti sõjaväeüksustega laiali.
21. novembril 1918 loodi varustusvalitsus. See allus esialgu peastaabi ülemale ning alates 23. detsembrist 1918 sõjavägede ülemjuhatajale. Varustusvalitsus asus Tallinnas Pagari tänav 1.
Vabadussõjas kujunes varustusvalitsusest rahvaväe varustamise keskus. Varustusvalitsuse esimene ülesanne oli üle võtta Saksa okupatsioonivõimudelt varustuselaod ning muud ruumid koos sisustusega. Rahvaväel oli puudu kõigest: toidust, riietest, relvadest ja laskemoonast. Näiteks toitlustusprobleemi püüti lahendada koguni sellega, et mobiliseeritavatel kästi kohale ilmuda koos nädala toidumoonaga ning oma magamiskoti, padja, teki ja linadega. Vaatamata raskustele tuli varustusvalitsus rahvaväe varustamisega rahuldavalt toime ning seda tänu oma personali ennastsalgavale tööle, suurele initsiatiivile ja leidlikkusele.
Pärast Vabadussõda sai varustusvalitsuse rahuaegseks ülesandeks „sõjaväe materiaalsete ja kultuursete tarvete igakülgne rahuldamine ning relvastatud jõudude majanduslik ettevalmistus sõjaks”. Varustusvalitsuse tegevusspekter kattis kõike seda, mille eest on tänapäeval vastutav ka Kaitseväe logistikakeskus. Nii parendati sõduri toitlustamist, riietust ning varustust. Vastavalt sõjaväe vajadustele tegeleti arendustööga: konstrueeriti eesti tüüpi väliköök ning ratsa- ja veorakmed. Kokkuhoiu eesmärgil loodi sõjaväe leivatehas ning jahu- ja tanguveski. Tehti suuri pingutusi relvastuse, laskemoona ja sidetehnika ühtlustamiseks ning varustuse ja relvastuse remondi- ja hooldustingimuste loomiseks.
Et endised Vene tsaariarmee hooned olid rüüstatud ja lagunenud, asus varustusvalitsus remontima nii kasarmuid kui ka laoruume ning püstitas jõudumööda uusi ehitisi. Samuti muretseti väeosadele nõuetele vastavad laagriplatsid, polügoonid, lennuväljad, õppeväljakud ja laskerajad. Lisaks tegeles varustusvalitsus mitmesuguste erialakursuste korraldamisega. Näiteks koolitati relvureid, veterinaarvelskreid ja hobuserautajaid.
1934. aastast töötas Kõrgema Sõjakooli juures nn sõjamajanduse haru, kus valmistati ette kõrgema haridusega sõjamajanduse ohvitsere. 1936. aastal loodi Sõjaväe Tehnikakool, kus valmistati ette tehnilise eriharidusega ohvitsere.
Sõjandusajakiri Sõdur on kirjutanud varustusvalitsuse loomise 10. ja 20. aastapäeval: „Varustamise organite töö, mis eeldab ettenägelikkust, algatust ja korraldusvõimet, järjekindlust ning riigi huvide kindlat taotlemist, toimub enamikus tagasihoidlikult, väliste efektideta ja sageli väärilist tunnustust leidmata. Kuid seda suurem on tööpinge ja materiaalne ja moraalne vastutus, mis lasub tähendatud organite ja sel alal töötavate ametiisikute õlgadel. […] Varustusvalitsus on püüdnud maksimaalse energiaga varustada Eesti vaprat kaitseväge nii vabadusvõitluses kui ka pärast seda, lähtudes põhimõttest, et mitte sõjavägi pole varustusvalitsuse jaoks, vaid varustusvalitsus on sõjaväe jaoks.” Varustusvalitsuse loomulik areng katkestati 1940. aastal.
Taasasutamine
Toetuse väejuhatus tähistab varustusvalitsuse järglasena oma taasloomise aastapäeva iga aasta 22. mail, sest just Vabariigi Valitsuse 22. mai 2002 määruse nr 172 „Kaitseväe struktuur ja paiknemine” paragrahvis 3 öeldi, et Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses on Kaitseväe logistikakeskus, mille staap paikneb Tallinnas.
Varustusvalitsuse ülemad läbi aegade
1918-1920 kolonel Rudolf Reimann
1920-1938 kindralmajor Tõnis Rotberg
1938-1940 kolonel Johannes Martins
Toetuse väejuhatuse ülemad läbi aegade
2002-2004 leitnant Raivo Ott
2004-2005 leitnant Ilmar Lepik
2005-2007 major Paul Vaha
2007-2009 kapten Rudolf Jeeser
2009-2012 kolonel German Kesa
2012-2016 kolonelleitnant Kalev Koidumäe
2016-2017 kaptenleitnant Roman Lukas
2017-2022 kolonel Toomas Susi
2022-2023 kolonel Taivo Rõkk
2023-2024 kol-ltn Valdo Veski
2024 – … kol-ltn Erki Soo
Toetuse väejuhatuse staabiülemad läbi aegade
2003-2005 kapten Mirko Arroküll
2005-2006 major Urmas Nigul
2006-2009 kapten Indrek Lilleorg
2009-2012 kolonelleitnant Kalev Koidumäe
2012-2014 kolonelleitnant Gunnar Havi
2014-2016 kaptenleitnant Roman Lukas
2016-2018 kolonelleitnant Kaido Vaher
2018-2019 kolonelleitnant Marek Laanisto staabiülema ülesannetes
2018-2021 mereväekapten Indrek Hanson
2021-2023 kolonelleitnant Valdo Veski
2023-2024 major Martin Mäepere staabiülema ülesannetes
2024- … kolonelleitnant Katrin Tõugjas
Traditsioonid
- 24. veebruaril tähistatakse piduliku rivistusega iseseisvuspäeva
- juunis tähistatakse piduliku rivistusega toetuse väejuhatuse taasasutamise aastapäeva ja võidupüha
- 21. novembril tähistatakse toetuse väejuhatuse loomise aastapäeva
Lisalugemist
Esmased teadmised meie sõjaväelogistika ajaloost ja arengust leiad raamatust „Varustusvalitsusest Kaitseväe Logistikakeskuseni 1918-2012” (Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2012)