Venemaa Föderatsiooni relvajõud (VF RJ) on käimasoleval nädalal hoidnud lahingute intensiivsust võrreldaval tasemel viimase kahe nädalaga.
Ilmastik soosib järgmisel nädalal veel jätkuvalt kaitsvaid tegevusi – seda peamiselt vihmaste ilmade ja maapinna kandevõime tõttu. Mudane ja pehme pinnas nii Kirde-, Ida- kui ka Lõuna Ukrainas piiravad jätkuvalt mehhaniseeritud manöövervõimekust. Vaatamata sellele on võimalik, et järgnevate nädalate jooksul lahingute intensiivsus tõuseb tulenevalt rasputitsa lõpust (ennustatavalt mai algus/keskpaik) ja võimalikust Ukraina pealetungist.
Šoigu teatatud reform ja selle võimalik mõju Eestile
Juba eelmise aasta lõpul teatas VF kaitseminister Sergei Šoigu kavast viia sisse muutused VF relvajõududes, mis seisneb armee isikkoosseisu suurendamises ning uute üksuste formeerimises. VF kaitseministri väitel on VF plaanid tingitud NATO üha agressiivsemas käitumises, mis väljendub vägede tugevdamisel ja eelseisvale laienemise vahetult VF piiridel (Soome, Rootsi). Lisaks on VF vaatevinklist jätkuv agressioon Ukraina toetamine sõjas Venemaaga. Kõik eelpoolaminitu näitab, et VF juhtkond läheb suhetes läänega veelgi enam vastandumise teed ning on valmis selleks suunama enam ressursse sõjaliste võimete kasvatamiseks.
Käesoleva aasta jaanuaris teatas Šoigu ka antud eesmärkide tähtaja – 2026. aasta. Toome välja, kuidas antud plaanid võivad mõjutada Eesti julgeolekut. Plaani kohaselt luuakse praeguse Lääne strateegilise sõjaväeringkonna asemele kaks sõjaväeringkonda – Moskva ja Leningradi sõjaväeringkond, millest esimene jääb Valgevene ja Ukraina ning viimane Soome ja Baltikumi suunale. See tähendab, et VF ohupilt Ukraina sõja ning Soome ja Rootsi liitumisega on muutunud ning luuakse juurde uusi üksusi, mis nõuab juhtimise ümberstruktureerimist.
Võimalik, et 25. motolaskurbrigaad Luugal ning 138. motolaskurbrigaad Kamenkal formeeritakse ümber diviisiks. Lisaks on võimalik suurtükiväe juurdeformeerimine Luugale. Selle sammuga peaks mõlema üksuse isikkoosseis ja tehnika hulk tõusma vähemalt kahekordseks. Lisaks on deklareeritud armeekorpuse formeerimine Soome suunale, mis on tõenäoliselt vastusammuks Soome ja Rootsi eelseisvale NATO liitumisele.
Praeguse seisuga on keeruline hinnata, mis kujul VF suudab etteantud eesmärke täita. Tõenäoliselt toimub esimeses järjekorras üksuste ümbernimetamine ning lähima poole aasta jooksul märkimisväärset võime kasvu meie piiride lähistel ei toimu. Samas tuleb rõhutada, et Venemaal on jätkuvalt käimas mobilisatsioon, vabatahtlike jõuline värbamiskampaania ning kaitsetööstus on põhimõtteliselt pandud sõjaaja režiimile. On tõenäoline, et need pingutused (isikkoosseisu värbamisel küll vaevarikkad) on eeskätt suunatud Ukraina suunale, kuid Eesti julgeoleku seisukohast oleks väär alahinnata Venemaa võimet antud eesmärke täita, isegi, kui need ei realiseeru etteantud tähtajaks (2026).
Kokkuvõttes saab öelda, et VF liigub taas nõukogude aegsete sõjaliste formeeringute juurde, nagu Moskva ja Peterburi sõjaväeringkonnad ning diviiside taasloomine. Tegelikkuses on madalamate üksuste järk-järguline ümberformeerimine ja taasloomine diviisideks toimunud juba pea viimased 10 aastat, mistõttu võib hinnata, et Šoigu teatatud kava on olnud varasemalt planeeritud, kuid lähtuvalt julgeolekuolukorrast kiirendatud. Küll aga ei saa jätta märkimata antud teate sõjalise heidutuse sõnumit NATO liitlastele, kus VF strateegilise heidutuse üks põhialuseid on usutav heidutus ja riigi kaitse läbi sõjalise ülekaalu ja kohalolu.
