23. juuni öösel vastu 24. juunit alanud Wagneri ülestõus kulmineerus 24. juuni päeval, kui Wagneri üksused läbisid Rostovist tõenäoliselt ilma suurema vastupanuta ligi 700 km, liikudes Moskva suunal.
Wagneri juhi Jevgeni Prigožini ülestõus ehk „õigluse marss“ oli tema sõnul ajendatud eeskätt rahulolematusest Venemaa Föderatsiooni (VF) sõjalise juhtkonna saamatuse ja ebapädevusega Ukraina sõjas. On tõenäoline, et pinged olid tekkinud ka seetõttu, et VF soovis alates juulist Wagneri erasõjafirma liita VF kaitseministeeriumi haldusalasse ning võimalik, et see ei kulgenud vastavalt Prigožini soovidele. Hinnanguliselt liikus Moskva suunal Wagneri ligikaudu polgu-suurune üksus, kuid lisaks olid Wagneri võitlejad kaasatud ka erinevate sõjaväeobjektide hoidmisele (nt lõuna sõjaväeringkonna staap, lennuväljad Rostovi ümbruses). Moskva suunal edeneti tempokalt, eesmärgiga anda kaitsjatele võimalikult vähe ettevalmistusaega.
On võimalik, et Prigožin tegi mässu alustades valearvestuse uskudes, et mitmed VF sõjalised juhid on teda toetamas ning teel Moskvasse liitub Wagneri üksustega veel regulaarvägede üksuseid. Tegelikkuses osutati Wagneri liikumisele vähest vastupanu, kuid mässuga ei liitutud. Moskvas valmistati ette linna kaitset ning Oka jõe sildade blokeerimist. Siseväed valmistusid Moskva piirkonnas jõudude kokkupõrkeks. 24 juuni õhtul, pärast läbirääkimisi, peatas Prigožin Wagneri vägede edenemise paarsada kilomeetrit enne Moskvat.
On võimalik, et Prigožin vajas valearvestuse järel väljapääsu ning Aleksander Lukašenka pakkus sobivaid julgeolekugarantiisid Valgevenes. Võimalik, et Lukašenka oli kõnelustes Prigožiniga küll vahendaja rollis, kuid oluline mõju sündmuste arengul oli ka Lukašenka ja Prigožini pikaaegsel sõprussuhtel. Teadaolevalt pakkus Lukašenka võimalust mässus osalenud wagnerlastel liikuda karistamatult Valgevenesse, mida on avalikult kinnitanud ka Putin. Lukašenkat ajendas mässule lahendust otsima ka VF režiimi stabiilsuse tagamine, mis on otseselt seotud Lukašenka enda režiimi püsimisega.
Praeguseks on Prigožin Valgevenes käinud, kuid teadaolevalt on Wagneri võitlejad enda baasides okupeeritud Ukraina territooriumil Luhanskis. On tõenäoline, et osa võitlejaid liigub siiski lähitulevikus Valgevenesse. VF väga tõenäoliselt ei taga enam Wagnerile rahalist ega muud toetust. Wagneri võitlejatele on pakutud liitumist VF relvajõududega.
24. juunil toimusid ka eksiilis asuva Valgevene üleminekuvalitsuse üleskutsed Lukašenka režiimile vastu astuda, esitati nõudmisi Valgevene väljaarvamiseks Venemaa-Valgevene liitriigist, mittestrateegilise tuumarelva Valgevenesse viimise peatamiseks jms. Sisulisi juhiseid ei edastatud ning elanikkonna seas nähtavaid reaktsioone üleskutsetele teadaolevalt ei järgnenud.
On tõenäoline, et mässu tagajärgedega alles hakatakse tegelema ning VF-s rakendatakse karme meetmeid mässuga seotute osas. Samuti tõhustatakse kontrolli relvajõududes ning julgeolekuasutustes. Lukašenka jaoks tähendab Wagneri võitlejate saabumine riiki ühest küljest võimalust neid rakendada instruktoritena ja väidetavalt eriüksustes, kuid suurema arvu võitlejate saabumisel võib see kaasa tuua ebastabiilsuse riigis. Käesolevalt ei ole teada, kui suures hulgas Wagneri võitlejad Valgevenesse liigub.
Tõenäoliselt pole Wagneri tegevustel VF territooriumil märkimisväärset lühiajalist mõju sõjale Ukrainas.
Ukraina relvajõud hoiavad jätkuvalt initsiatiivi ja on saavutanud mitmel suunal lokaalset edu. Lõuna-Ukrainas Orihhivi ja Velikaja Novosilka suundadel on vabastatud mõned väiksemad asulad ja surve vaenlase kaitsele jätkub. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude (VF RJ) kaitsepositsioonide sügavusse murdmiseks oleks tarvis pealetungi hoogu suurendada. Enne Ukraina teadlikku poliitilist ja sõjalist otsust seda teha, ei saa rääkida optimistlike ootuste, näiteks mereni jõudmine, täitmisest. Meri on praegusest rindejoonest ca 75 kilomeetri kaugusel. Ukraina pealetung võimaldab paindlikkust: lahingutegevust vastavalt vajadusele intensiivistada, vastase nõrgast kohast edundada või praegust survet pikaajaliselt jätkata.
Ida-Ukrainas on samuti saavutatud lokaalset edu. Ukraina relvajõud leevendasid ümberpiiramise ohtu Avdiivka linnale, kus lahing on kestnud juba üle ühe aasta ja nelja kuu. Ka Bahmuti ümbruses sunniti VF relvajõudude üksused taanduma ca 2,5 km ida suunas. Ukraina üksused on jõudnud linna kõrvale kolmest ilmakaarest: läänest, põhjast ja lõunast. Seega Bahmuti vallutamise järgselt ei ole VF RJ suutnud sealt märkimisväärselt edasi liikuda, vaid ukrainlased on surumas rindejoont tagasi ida suunas.
