Üldiselt võib öelda, et olukord rindel on ilma oluliste muutusteta. Lahingud käivad küll iga päev, ent need on pigem kohaliku tähtsusega.
Ei Vene ega Ukraina väed pole suuri läbimurdeid viimase nädala jooksul teinud. Seda võib seletada nii sooviga oma üksusi säästa (nii tehnikat kui elavjõudu) kui ka järjest halveneva ilmaga. Teede lagunemise aeg ehk rasputitsa on alanud: sagenenud vihmasajud ja jätkuvad plusskraadid muudavad pinnase mudaseks ja tehnikale raskesti läbitavaks. Vihmahood pärsivad ka õhuvahendite (eriti droonide) kasutamist, mistõttu peavad rünnakule minema väikesed jalaväeüksused, kellel on vähene rasketehnika toetus. Taoliste rünnakutega aga ei saa väga palju maa-alasid juurde vallutada.
VF ei ole oma eesmärgist siiski loobunud, ehkki elavjõus kantakse iga päev küllaltki suuri kaotusi. Oktoobris alanud VF-i pealetungi põhilöök on tõenäoliselt endist viisi suunatud Avdijivka-Marjinka piirkonna vastu, kuna sinna on toodud reaktiivsuurtükid Tornado-S ja Smertš. Need relvasüsteemid paigutatakse üldjuhul pealöögisuunda.
Mis puutub Avdijivka asulasse, siis arvatavasti püüab VF asulasse sisenemist ja linnalahinguid vältida nii palju kui võimalik, sest esiteks on asulas paiknevad Ukraina RJ selle piirkonna kindlustanud ja teiseks on linnalahingud enamjaolt aja- ja kaotusrohked. Sel põhjusel üritab VF ümber piirata asula koos seal paiknevate Ukraina relvaüksustega.
Rinde lõunapoolsemas osas on Ukraina väed suutnud hoida enda hõivatud alasid Dnepri jõe idakaldal. Seni eraldi seisnud sillapead maantee- ja raudteesildade piirkonnas on õnnestunud liita üheks alaks. Samal ajal teeb VF kõiksuguseid pingutusi, et Ukraina RJ jõe idakaldalt välja tõrjuda, kasutades selleks põhiliselt kaudseid vahendeid (kaudtulelöögid, snaiprid, mineerimine, sisseimbumine), mitte otserünnakuid.
Olukord Eesti Vabariigi piiride vahetus läheduses on rahulik. Sügisel saabuvad uued ajateenijad, keda hakatakse välja õpetama.
