Neljapäeval, 30. novembril tegid oma esimesed lasud liikursuurtükist K9 juulis teenistusse asunud diviisi suurtükiväepataljoni tulepatarei sõdurid. Esmakordselt said nad võimaluse kohale kutsuda ka oma lähedasi – kokku jälgis laskeharjutust pea poolsada inimest.
„Sõduri teenistuse edukuses mängib väga tähtsat rolli tema tagala – lähedased, sõbrad, nende toetus ja huvi. Juba aastaid saavad meie sõdurite lähedased jälgida nende erinevate kursuste lõpurännakuid internetis, täna astusime sammu edasi ja pakkusime võimalust jagada tähtsat hetke ja emotsioone kohale tulles,“ ütles suurtükiväepataljoni ülema asetäitja major Meelis Tasa. „Naljaga pooleks võib ju öelda, et ehk seepärast läks ka laskeharjutus suurepäraselt – sõdurid tahtsid oma lähedastele võimalikult parimat muljet jätta.“
Laskeharjutusele eelnes pea kolme kuu pikkune liikursuurtüki baaskursus koos erialakursustega.
„Kõik läks viperuseta – relvad ja meeskonnad töötasid nii, nagu pidid, poole tulekäsu pealt saime tulejuhtidelt tagasiside, et tuli on sihtmärgis. Tuleristsed tähistasime traditsiooniliselt – esimese laskmise tahmaga joonistasime endale triibud näole,“ ütles liikursuurtüki meeskonnaülem reamees Markus Jõgi.
Reamees Jõgi laskmisi oli pealt vaatama tulnud tema isa, Mati Jõgi. „Eks ma alles hiljem sain teada, mis on minu poja relv – meie tuleku ajaks olid nad juba masinates. Aga tunne on sellegipoolest võimas ja olen väga uhke sõdurite üle. Just nemad on meie julgeoleku garantii ja üks asi on kuulata seda, mida nad kodus räägivad, hoopis teisi emotsioone tekitab oma silmaga nägemine,“ ütles Mati Jõgi.
Esimene liikursuurtükiväelaste laskeharjutus on staatiline, kus liikursuurtükid asuvad määratud positsioonidel ning tuleülesande ajal sihtmärki ei muudeta. Eesmärgiks on kinnistada teoorias ja erinevatel harjutustel omandatud teadmisi, oskusi ja protseduure ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad. Kokku lasevad liikursuurtükiväelased oma teenistuse jooksul kuus korda.
