Enne II maailmasõda kehtisid Eesti Vabariigis Vabadussõja veteranidele konkreetsed hüved, nagu Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suur soodustus oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.
Eesti kõige esimene veteranidega tegelev organisatsioon oli Vigastatud Sõjameeste Ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles I maailmasõjas vigastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega.
Eesti Vabariigis eraldi veteranidepäeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast lihavõtteid).
Tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere. Vabadusrist oli tunnistus Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest, eriti Vabadusristi II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku ei väljastatud kordagi.