Uudised

„Täna meenutame siin tegelikult kõiki neid sõjaväelogistikuid, kes Varustusvalitsuse loomisel kaasa aitasid ning sellega tänase toetuse väejuhatuse auväärsele ajaloole aluse panid,“ ütles toetuse väejuhatuse staabi ülema ülesannetes olev kolonelleitnant Marek Laanisto.

Mälestustseremoonial osalesid toetuse väejuhatuse struktuuriüksuste ülemad, toetusteenuste keskuse vanemkaplan kolonelleitnant Aivar Sarapik ning esindajad korporatsioonist Rotalia, mille vilistlane kindralmajor Reimann oli. Toetuse väejuhatuse, logistikapataljoni ja korporatsioon Rotalia lippude all asetati kindrali hauale mälestuseks küünlad.

Kindralmajor Rudolf Reimann sündis 18. jaanuaril 1884. aastal Tartus. Aastatel 1897-1899 õppis ta Torma kihelkonnakoolis ja 1899-1902 Tartu reaalkoolis. 1903. aastal astus Reimann vabatahtlikuna Vene tsaariarmeesse, kus ta jõudis oma karjääris 1917. aastal alampolkovnikust diviisi intendandiks. 28. detsembril 1917 sai Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks ning 11. novembril 1918 määrati ta Varustusvalitsuse ülemaks.

Polkovnik Reimann lahkus tegevteenistusest omal soovil 1920. aastal, kuid juba 1923. aastal kutsuti ta uuesti tegevteenistusse. Ta oli sõjaministri vanemkäsundusohvitser, sõjakooli lektor ja kindralstaabi kursuse dotsent sõja-administratsiooni alal. 1924-1929 jätkas Reimann teenistust Sõjaministeeriumi Korraldusvalitsuse ülemana. 1932. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Reimann suri 16. septembril 1946. aastal Tallinnas.

2002. aastal taasloodud toetuse väejuhatus (kuni aastani 2014 kandis nime kaitseväe logistikakeskus) on 21. novembril 1918 asutatud Varustusvalitsuse õiglusjärglane. Omaaegsel Varustusvalitsusel oli väga suur roll Vabadussõja võidus, sest pidi tagama Rahvaväele kõik sõjapidamiseks vajaliku – relvastuse, laskemoona, varustuse, riietuse, majutamise, toitlustamise.

Kaitseväe toetuse väejuhatus tegeleb kaitseväe igapäevaseks toimimiseks vajalike tegevuste korraldamisega alustades logistikast ja materjalimajandusest ning lõpetades tugiteenuste ja kaitseväe orkestriga. Samuti koolitatakse väejuhatuse logistikapataljonis ning logistikakoolis reserv- ja tegevsõjaväelogistikuid ning tervisekeskuses sõjaväemeedikuid.

Toetuse väejuhatuses on kokku kümme allüksust: staap, logistikapataljon, logistikakool, tervisekeskus, raamatupidamiskeskus, toetusteenuste keskus, liikumis- ja veoteenistus, materjaliteenistus, harjutusväljade teenistus ning kaitseväe orkester.

„Peame väärtustama seda, mis on meile esiisade poolt pärandanud. Samuti peame mõtlema, kuidas kõike seda hoida ja arendada. See on korraga nii privileeg kui kohustus. Sellepärast ongi tähtis, et igaüks meist mõtestaks enda jaoks, mida ta saab teha rahva ja riigi kestma jäämiseks,“ ütles mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska.

Eesti merejõudude loomise päevaks loetakse 1918. aasta 21. novembrit, mil sõjaministri käskkirjaga nimetati ametisse Sõjaväe Staabi mereväe valitsuse ülem 2. järgu kapten Rudolf Schiller. Mereväe taasloomise esimeseks tähiseks peetakse 1993. aasta 1. juulit, mil Kaitsejõudude peastaabis moodustati väeliiki taastama hakkav mereosakond. Esimene sõjajärgne mereväe ülem mereväekapten Roland Leit nimetati ametikohale 10. jaanuaril 1994. aastal.

Laevastiku ja mereväebaasi üksused paiknevad Põhja-Tallinnas asuvas Miinisadama linnakus. Eestil on Sandown-klassi miinijahtijad nimedega Admiral Cowan, Sakala ja Ugandi. Samuti on mereväes Lindormen-klassi staabi- ja toetuslaev Wambola, spetsiaalse väljaõppega miinituukrite grupp ning miiniinfokeskus, mille ülesanne on hallata miinisõjaga seonduvaid andmebaase.

Juubeliaastal algas mereväe miinijahtijate võimeuuendusprogrammi aktiivne etapp, mille raames paigaldatakse Šotimaal kahe aasta jooksul kõigile Sandown-klassi sõjalaevadele uued miinijahtimise sonarid, radarid ja lahingjuhtimissüsteemid.

Mereväe 100. aastapäeva puhul on täna lipuehtes nii mereväe sõjalaevad kui ka politsei- ja piirivalveameti, Tallinki ja Lennusadama meremuuseumi merealused. Pidulikku sündmust ilmestava suure lipuehtena heisatakse laevadel signaalkoodi lipud vöörist üle mastitoppide ahtrisse.

Ühena kolmest Eesti kaitseväe väeliigist on mereväe peamine eesmärk kaitsta Eesti territoriaalset terviklikkust ning riiklikke huvisid merel. Mereväe peamine tegevusvaldkond on miinitõrje ning mereolukorrateadlikkuse tagamine. Iga-aastaste demineerimisoperatsioonidega vähendatakse võimalikke ajalooliste lõhkekehadega kaasnevaid riske, muutes mereteed ohutumaks nii tsiviil- kui ka sõjalaevastikule.

Video:
Fotod:

„Oleme sealt ka ise mitu korda läbi sõitnud ning nüüd saime ööseks kohale silmad peale panna, et keegi sinna midagi maha ei jätaks,“ sõnas rühmaülem nooremleitnant Janek Baiduža, kelle sõnul oli eestlastele antud ülesanne vaheldust pakkuv ja huvitav.

Vaatluspostide varjatud hõivamiseks tuli ühel osal meeskonnast sooritada pimedas mitme kilomeetrine jalgsirännak raskel maastikul. Öise rännaku suurimaks katsumuseks kujunes Saheli piirkonna okkaline floora, mis tuletas end mitu korda meelde ka järgmisel päeval.

Ülesande täitmiselt naasis vaatlusgrupp sõjaväebaasi Ühendkuningriigi relvajõudude helikopteriga CH-47 Chinook, mille tarbeks tuletas rühm eelnevalt meelde kopterile liikumisega seonduvad protseduurid. Lisaks Suurbritannia kopteriga Chinook harjutamisele tutvus üksus ka Prantsusmaa kaitseväe helikopteriga NH-90.

Jalaväerühm Estpla-26 alustas tegevust Malis augustis liitudes Prantsusmaa juhitud mässutõrjeoperatsiooniga Barkhane. Operatsiooni eesmärk on toetada Saheli piirkonna riikide (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) valitususi võitluses islamiäärmuslastega ja selle läbi takistada Euroopasuunalist ebaseadusliku (inim-) kaubandust ja immigratsiooni.

Estpla-26 teenistus Malis lõppeb detsembris, kui rühma vahetab välja järgmine peamiselt Scoutspataljoni baasil mehitatud jalaväerühm Estpla-28.

Fotod:

Ligi kaks nädalat Leedus Pabrade harjutusväljal kestnud õppus oli Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Toomas Tõniste sõnul tulevastele nooremallohvitseridele äärmiselt kasulik, sest harjutati tegutsemist soomustatud tehnika vastu.

„Kuigi õppusel meie vastu tegutsenud liitlased on kahtlemata kõrgel tasemel, julgen öelda, et seda on ka Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurid – võitlejad olid hästi ette valmistatud ja tegutsesid tahtekindlalt,“ ütles kolonelleitnant Tõniste.

Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurid osalesid õppusel Leedu brigaadi Iron Wolf koosseisus, moodustades kompaniisuuruse üksuse mitmerahvuselises Ulaanipataljonis. Muuhulgas harjutati kindlustatud positsioonide rajamist, kaitselahinguid kindlustatud positsioonidel ning ühendrelvaliikide koostööd.

3-16. novembrini toimunud õppusel Iron Wolf 2018 osalesid lisaks Eesti ja Leedu üksustele ning Leedus paiknevale rahvusvahelisele NATO lahingugrupile veel liitlased USA-st ja Ühendkuningriigist, kokku 3500 sõdurit 12 erinevast riigist.

Lennukid lendavad üle Eesti madallennu aladel ning mitte madalamal kui 152 meetrit (500 jalga) ja eelistatavalt asustatud punktidest eemal.

NATO liikmesriigid eraldavad õhuväe õppuste ja harjutuste, sealhulgas madallendude, läbiviimiseks kindlad osad oma õhuruumist. Ka Eesti, Läti ja Leedu on eraldanud oma õhuruumis piirkonnad madallendude sooritamiseks. Madallende sooritatakse kokkuleppel lennuameti ja Lennuliiklusteeninduse aktsiaseltsiga.

Põhja-Atlandi Nõukogu otsuse kohaselt valvavad NATO liikmesriikide õhujõud Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi rotatsiooni korras alates 29. märtsist 2004. aastal, mil Balti riigid said NATO liikmeks. Balti riikide õhuturve moodustab osa NATO targa kaitse kontseptsioonist, mille eesmärk on säästa alliansi liikmesriikide ressursse, panustades erinevatesse võimekustesse ühiselt.

NATO Balti riikide õhuturbemissiooni teine lennusalk baseerub Šiauliai lennubaasis Leedus, kus Portugali õhuväelt võttis kohustused üle Belgia lennusalk nelja F-16 hävituslennukiga.

Lisaks jalaväerühmale kuulusid Eesti kontingenti Liibanonis staabiallohvitserid ja -ohvitserid, kokku ligi 40 kaitseväelast. Eesti kaitsevägi jääb UNIFILi missioonile panustama staabiohvitseridega.

„See on olnud minu privileeg teiega koos teenida ja ma tänan teid panuse ning pühendumuse eest,“ ütles neljapäeval ÜRO tugipunktis 2-45 toimunud rivistusel oma kõnes UNIFIL Läänesektori ülem brigaadikindral Diodato Abagnara. Kell 11.00 langetati rivistusel Eesti lipp.

Iiri-Soome pataljoni pidulikul lõputseremoonial osalesid lisaks pataljoni isikkooseisule Iiri suursaadik Sean O´Regan, Soome suursaadik Tarja Fernandes ja UNIFIL läänesektori ülem brigaadikindral Diodato Abagnara.

„Eesti otsus Liibanonist lahkuda on seotud Soome kaitseväe väljumisega Iiri-Soome pataljonist. Missioonilt võtame kaasa kogemuse rahuvalve läbiviimisest taktikalise üksusena olukorras, mis erineb oluliselt Iraagi või Afganistani kogemusest,“ ütles Eesti kontingendi ülem major Kristjan Leimann.

Viimane Eesti kontingent Liibanonis alustas oma kuuekuulist teenistust ÜRO rahuvalvemissioonil tänavu maikuus. Eesti rahuvalvajate peamiseks teenistuskohaks Liibanonis oli Beirutist ligikaudu 115 kilomeetri kaugusel mägises Bint Jubayl nimelises piirkonnas paiknev ÜRO tugipunkt 2-45.

Esimene Eesti kaitseväe kompanii suurune üksus osales UNIFILi missioonil Norra pataljoni koosseisus 1996. aasta novembrist kuni 1997. aasta maini ühe 6-kuulise rotatsiooniga. Uuesti naasid Eesti kaitseväelased Lõuna-Liibanoni rühma suuruse üksusega 2015 aasta mais ning teenisid Soome kompanii kooseisus Iiri-Soome pataljonis. Kokku on nende aastate jooksul Liibanonis teeninud ligi 400 Eesti kaitseväelast.

UNIFIL (United Nations Interim Force In Lebanon) loodi ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1978. aastal ning selle ülesandeks on Iisraeli-Liibanoni vahelise kontrolljoone (nn Blue Line) jälgimine, Liibanoni relvajõudude toetamine ning konflikti osapoolte vahel sõlmitud lepetest kinnipidamise jälgimine. UNIFIL-i vastutusalaks on Lõuna-Liibanoni Litani jõe ja Iisraeli-Liibanoni kontrolljoone vaheline ala.

Fotod:
Video:

Kui inimese vananedes võib tuhmuda ta mälu ja me ei tee sellest suurt numbrit, siis riik peab mäletama iga päeva, veel parem - tundi oma ajaloost.

Eesti kujunes riigiks ajal, mil iga päev ja tund olid kriitilise tähtsusega. Vabadussõja kaevikuis oli ka ootamine või nii nagu seda tänapäeval kiputakse nimetama – „KVM ehk kaitseväeline molutamine“ tähtis, sest tuli koguda jõudu ja särtsu järgmiseks lahinguks. Iga lahing oli samm suurema eesmärgi nimel – oma riigi püsimajäämise eest.

Järgmise aasta alguses peaks ilmavalgust nägema kõige värskem ja tänapäevasem käsitlus Vabadussõjast.

Ma loodan, õigemini olen kindel, et seda ei taba muistse vabadusvõitluse saatus, mis taandati episoodiks Kirde-Euroopa ristisõdades. Olen kindel, et sellest ei saa Vene kodusõja loode-operatsiooni ajalugu.

Ma olen ka veendunud, et peatselt ilmuvat Vabadussõja ajalugu lugedes ei teki vähimatki kahtlust, kes selle sõja võitis. Selle sõja võitis eesti rahvas, kes Tartu rahulepinguga nõudles endale koha omariikluse hüve nautivate rahvaste eksklusiivses ringis.

Head sõbrad.

Eks me tegelikult tea kõik, et hüve nautimisest on eesti rahva jaoks asi kaugel olnud. Omariiklus on olnud mõrvarlike režiimide märklauaks. Rahvas on pidanud kannatama. Rahva juhid pidanud tegema või jätnud tegemata valikuid, millele hilisem analüüs ja hinnangute andmine kipub kohtumõistjaks olema.

Sestap on hea kui on olemas moraalsed majakad inimeste või lihtsate ja lakooniliste dokumentide näol, kes või mis kinnitavad, et ei iial enam. Kõik siin saalis viibijad teavad, et ma pean silmas kindral Einselni tähenduslikku käskkirja number üks.

Iga ohvitseri ja allohvitseri, reservväelase ja kaitseliitlase jaoks on kasulik oma sihtide klaarimisel ikka ja jälle mõelda sellele, kuidas ma seda käskkirja täidan.

Me peame selle täitmiseks valmistuma, tehes samas kõik, et me seda kunagi täitma ei peaks. Kõlab paradoksaalsena, kuid on selgem kui allikavesi.

Kaitse ja heidutus käivad käsikäes. Mida tõsiseltvõetavam on meie iseseisev kaitsevõime, seda väiksem on võimalus, et seda tahetakse proovile panna.

Iseseisva esmase kaitsevõime sepistamine on pidev töö eesmärkide ja vahendite mõtestatud tasakaalu seadmisega. Pole kasu võimetest unistamisest või nende poolikust arendamisest. Enesepettus vajub kähku kokku.

Vahendid ehk inimesed ja raha ning just selles järjestuses, on meie jaoks piiratud ressurss. Demograafia ja rahvatervis kammitsevad ühelt poolt ning väikeriigi kõhnapoolne rahakott teiselt poolt.

Me ei saa ega tohi viriseda, sest oma enam kui kahe protsendiga SKP-st, mis mõeldud sõjalisele kaitsele, oleme paljudele riikidele eeskujuks.

Küll peame aru saama, et kaks protsenti siili nahast katab vähem kui kaks protsenti karu nahast. Valusam on peale istuda küll, sellega tuleb nõustuda.

SIIList sõjalise kaitse võtmes rääkides tegime tänavu taas suure sammu edasi kui mõõtsime meie Kaitseliidu valmidust ja võimet koonduda ning maakaitseülesannet täitma hakata.

Järgmine SIIL peab mõõtma 2. jalaväebrigaadi valmidust ning üleüldse oleks õiglane kui iga kaitseväe juhataja näeks oma ametisoleku jooksul vähemalt ühte SIIL-i. See on õpetlik ja meeldejääv kogemus.

Head kohalviibijad.

Vaatamata sellele, et maailm on elamiseks üha keerulisem paik, tuleb meil sellega toime tulla. Üksinda jääda ei tohi. Sõpru ja liitlasi peab olema.

Ämari, Tapa aga ka Tsiatsungõlmaa on kohad, mille korrektset hääldust on meie briti, prantsuse, taani ning paljude teiste riikide liitlassõdurid pidanud õppima. Liitlased on kiiresti saanud integreeritud osaks meie sõjalisest riigikaitsest.

Me teame, et kollektiivse kaitse mõõde on sarnaselt iseseisva kaitsevõimega pidevas arenemises. See peab olema vastavuses julgeolekukeskkonnaga – ohtude ja väljakutsetega, mida NATO ja Eesti osana NATO-st tunneb ja tajub.

Eestile on edu toonud lähenemine, mille kohaselt me lisaks oma muredele püüame empaatiaga suhtuda meie sõprade ja liitlaste muredesse. See on osa solidaarsusest.

Eesti kaitseväelased on taas suuremas koosseisus Afganistanis, Kabulis ja riigi põhjaosas. Samuti on suurenenud meie panus Malis, Aafrikas. Lisaks mitmed teised väiksemad, kuid mitte vähemolulised missioonid.

Eestile ja kaitseväele on osalemine missioonidel toonud tunnustust ja kasvatanud meie riigi usaldusväärsust ja meie sõna kaalukust.

See kõik ei ole paraku tulnud ohvriteta. Sõda on halastamatu. Mitmed meie seast - meie kaasvõitlejad ja relvavennad on jätnud oma elu lahinguväljale.  

Ma palun püsti tõusta, et pidada meeles neid, kes on andnud elu Eesti eest.

Me mäletame teid.

Ma tänan!

Lugupeetavad.

Seisan täna teie ees viimast korda kaitseväe juhatajana. Mul on olnud au koos teiega teenida Eesti riiki. Paari nädala pärast annan oma ameti üle kindralmajor Martin Heremile. Olen veendunud, et kaitseväe juhtimine saab olema kindlates kätes ja seda tehakse targalt ja täie pühendumusega.

Ma olen kindel, et iga kaitseväe juhataja soov on anda vägi oma järeltulijale üle paremas korras kui ta selle ametisse astudes üle võttis. See on loomulik, sest kaitseväe areng on läbi veerandsaja aasta olnud evolutsiooniline ja järjepidev protsess. Kaitsevägi peab olema täna parem kui eile ning homme parem kui täna.

Mulle anti võimalus teenida sellel ametikohal kokku seitse aastat. See aeg on läinud väga kiiresti, justkui üks päev. Käsipõsakil kella tiksumist pole antud võimalust jälgida, sest teha on olnud väga palju. On olnud põnev, hariv ja võimas kogemus - seista selle väe ees.

Palju on neid asju, mis vajavad edasi ajamist. See on loomulik, sest riigikaitse, selle planeerimine ja võimetesse valamine, on pikaajaline protsess.

Sõjalise riigikaitse arendamise eesmärk sõltumata sellest, kelle käes on rool, peab olema reaalselt mehitatud, relvastatud, varustatud, varudega tagatud, välja õpetatud ja kõrges valmiduses kaitsevägi.

Head sõbrad.

Selle protsessi käigus on oluline märgata inimest, sest ilma meie inimesteta ei oleks see kõik võimalik.

Mul on hea meel, et täna on siin saalis väga palju neid kalleid ja lähedasi kolleege, sõpru ja kaasteelisi, kellega koos on Eesti riiki teenitud ja edasi teenitakse.

Ma tahan tänamist alustada meie veteranidest, kes on viimaste aastate jooksul saanud tähelepanu, mida nad tõesti väärivad. Paljud neist on oma teenistuses viga saanud, kuid vaatamata sellele on eeskujuks meile kõigile. Eelmisel kuul Austraaliast, Invictuse mängudelt toodi koju viis medalit.

Järgmisena tahan ma tänada allohvitsere. Nemad on kaitseväe terasest selgroog, kellele võib toetuda ja kes hoiavad koos meie väge.

Eesti ohvitserid, kellega mul on olnud au koos teenida, nende headus on kasvanud koos meie riigiga. Mida aeg edasi, seda paremad, haritumad ja pühendunumad nad on.

Eesti riigikaitsemudel tugineb reservväele, mis saab oma värskenduse ja lisa ajateenistusest. Iga ajateenija, iga reservväelane on väärt head sõna ja õlalepatsutust, sest nende kodanikukohustuse täitmise läbi saame olla kaitstud.

Kaitseliit, mis kaitseväe vanema vennana pidas oma 100-ndat sünnipäeva eelmisel nädalavahetusel, on unikaalne organisatsioon. See on Eesti suurim organisatsioon, mis tõendab, et riik ja selle kaitsmine on meile väga tähtis.

Ma tahan tänada kõiki riigiasutusi, vabaühendusi, eraettevõtteid ja üksikisikuid, kes on oma jõu ja nõuga aidanud sõjalist riigikaitset edasi viia. Teie kõigi panus on olnud määrava tähtsusega. Eesti on väike riik ja eesmärgipärane koostegutsemine on ainuke võimalus edukas olla.

Liitlaste tugi ja abi on tulnud kiiresti kui vajadus on tekkinud, see näitab liitlassuhte tugevust. Eesti on tugev koos oma sõprade ja liitlastega. Tänud teile, head liitlased.

Kindlasti on väga palju neid organisatsioone ja inimesi, keda ma mõttes järgmised nädalad ja kuud edasi tänan, kuid tahan siin ja täna öelda suur aitäh oma perekonnale, kelle tugi ja mõistmine on lubanud mul täita kaitseväe juhataja ametikohta. Võimalus, mille eest ma lõputult tänulik olen.

Ma tänan ja õnnitlen kõiki Eesti kaitseväe 100. aastapäeva puhul. Soovin meile kõigile jõudu, edu ja mõistust Eesti riigi kaitsel.

„Jalavägi võib olla väga tugev, kuid pioneeritoetuseta langeb manöövri efektiivsus märgatavalt. Kompleksharjutus andis tulevastele pioneeridele väga hea kogemuse jalaväega koostöötamisest ning võimaluse praktiseerida erialaoskusi jalaväelasi juhendades,“ ütles leitnant Sven Pruel pioneeripataljoni pioneerikoolist.

Lõpuharjutus algas esmaspäeval ning nelja päeva jooksul võeti harjutuse käigus läbi kõik kursuse jooksul omandatud teemad ning rakendati need taktikalisse olukorda. Kursuslased rajasid erinevaid tõkkeid ning said harjutada seda, kuidas tõkked peale nende püstitamist jalaväele üle anda.

Üleandmise juures on võtmeteguriks jalaväelaste juhendamine tõkke aktiveerimiseks ning noortel allohvitseridel oli võimalus oma juhendamisoskusi praktiseerida Scoutspataljoni jalaväelaste peal.

Koostööharjutuse käigus õppisid nii pioneerid jalaväelastelt kui vastupidi, kuidas koos tegutseda ning millega tuleb koostöös arvestada. Samamoodi toimus kogemuste vahetamine liitlasüksuse sõduritega.

NATO lahingugrupist oli harjutusele kaasatud pioneerirühm Ühendkuningriigist, mille liikmed tutvusid taktikalise harjutuse ettevalmistusperioodil Eesti pioneeride praktikatega ning vahendasid eestlastele omakorda enda kogemusi.

Täna lõputunnistused kätte saanud nooremallohvitserid suunduvad erinevatesse 1. jalaväebrigaadi üksustesse, et asuda jaoülema ülesannetesse. Mitmeid neist ootab uuel aastal ees aspirandikursus.

Fotod:
Video:

„Kuna Estpla-30 koosneb erinevate Scoutspataljoni üksuste sõduritest, on väga oluline meeste taseme ühtlustamine, õpikogemuste tuvastamine ning üksusesisene kokku harjutamine,“ ütles harjutuse läbiviija leitnant Marek Vainumäe, kes kiitis meeste motiveeritust ning tahtmist tegutseda meeskonnana.

Taktika- ja laskelaagri eesmärk oli ühtlustada Malisse siirduva üksuse hoonestatud alal võitlemise taset ning harjutada ning kinnistada koostegutsemise oskust operatsioonipiirkonnale võimalikult sarnastes tingimustes.

Estpla-30 jalaväebaasõpe lõpeb järgmise nädalal välismissiooni eripärasid arvestava laskelaagriga, kus üksus harjutab ning kinnistab õpitut jao- ja rühmataseme lahinglaskmistega.

Missioonieelne väljaõpe koosneb kahest põhiosast. Esimene keskendub jalaväe baasõppele, mille lõppfaasi kuulub hoonestatud alal võitlemise harjutus. Sellele järgneb operatsioonipiirkonna spetsiifikat ning ettetulevaid ülesandeid arvestav väljaõpe.

Malis Nigeri jõe äärses Gao linnas paikneva Eesti kontingendi peamine tegutsemisala on just linnakeskkond. Eestlaste ülesanneteks Malis on väekaitse ning ühised patrullid Prantsuse kaitseväe üksustega, kelle baasis ning koosseisus Eesti kontingent tegutseb.

Fotod:
Video:

„Igal kaitseväe juhatajal, läbi nende 100. aasta, on olnud oma roll. Igaüks neist on pühendumise ja sisemise põlemisega panustanud Eesti kaitseväe tugevamaks ja võitlusvõimelisemaks muutumisel. Igaüks on kui majakas selles tormis, kus kaitsevägi on keerelnud,“ ütles saali avanud kaitseväe juhataja kindral Riho Terras.

Kaitseväe juhatajate saalis rippuvatel portreedel on kujutatud kindral Johan Laidoneri, kindralmajor Jaan Maidet, kindral Aleksander Einselni, kindralleitnant Johannes Kerti, viitseadmiral Tarmo Kõutsi ning kindral Ants Laaneotsa. Avamisele olid kutsutud lahkunud kindralite lähedased ja sugulaste esindajad ning elusolevad endised kaitseväe juhatajad, kes said mälestuseks portreede vähendatud koopia.

Lisaks andis kindral Terras täna kaitseväe ülesehituses olulist rolli täitnud kodanikele üle kaitseväe 100. aastapäevaks valmistatud meenemündid. Meenemünte on täpselt 100 ning need on nummerdatud numbritega 1918-2017. „Need mündid sümboliseerivad seda pikka teed, mille kaitsevägi on läbinud alates Eesti Rahvaväe moodustamisest 1918. aastal kuni tänapäevani, kui me 16. novembril 2018 tähistame kaitseväe saja aasta juubelit,“ ütles kindral Terras müntide pühenduses.

Kaitseväe 100. sünnipäeva tähistamine kulmineerub täna õhtul Estonia kontserdisaalis toimuva piduliku kontsert-vastuvõtuga, kus antakse üle ka aasta ohvitseri ja allohvitseri preemia.

Video:

Fotod: