Uudised

Iseseisva Eesti riigi loomine 90 aastat tagasi ei olnud lihtne. Omariiklusesse ja selle eest võitlemisse suhtus rahvas esialgu äraootavalt. Kuid need mehed, kes alustasid iseseisvusmanifesti väljakuulutamise järel võitlust Eesti iseolemise nimel olid kindlad, et Eesti riik on võimalik nüüd ja kohe, mitte aga kunagi ükskord, ebamäärases tulevikus. Meie riik ei olekski saanud teoks, kui Eestis poleks olnud julgeid ja tegusaid poliitikuid, kultuuritegelasi, ärimehi, ohvitsere, kes olid valmis selle eest võitlema. Enesekindluse ja võitlustahte tekitamine rahvas võttis aega. Sõjaväe esimene mobilisatsioon kukkus läbi ning Vabadussõja algul, kui vastasel õnnestus okupeerida suurem osa Eestist, oli rindelt põgenemine tavaline asi. Aastavahetusel 1919 koosnesid eestlaste sõjalised jõud rindel vaid 4800 püssimehest 147 kuulipilduja ja 21 suurtükiga. Sel sõja raskemal silmapilgul pöördus ülemjuhataja Johan Laidoner rahva poole erilise üleskutsega vabatahtlike kaitsepataljonide moodustamiseks: "Iga mees, kellel kallis on vabadus ja demokraatlik riigikord, rahva hea käekäik ning maa parem tulevik, peab sõjariistad kätte võtma, et võimaldada vaenlase väljatõrjumist Eesti piiridest." Ülemjuhataja sõnu võeti kuulda. Ja mis oli tähtis, eriti haritlaste ja noorte - üliõpilaste ja koolipoiste poolt. Just nende massiline tulek rindele tegi võimalikuks pöörde sõja käigus.

Rahvusliku eliidi eeskuju relvastatud võitluses murdis ka rahva seas valitsenud kahtlused oma võimetes. Vabadussõda muutus tõeliselt rahva sõjaks ning eestlased, aga ka siinsed sakslased ja venelased kasvasid selle võitluse käigus vaimult tugevaks. Selle lõpus oli Eesti sõjaväes ligi 84 000 hästi relvastatud, kõrge motivatsiooni ja lahingukogemustega ohvitseri ja sõdurit, kes olid tundnud võidu maitset. Sisejulgeolekut riigi territooriumil tagas 125 300 kaitseliitlast. Sellist sõjalist võimsust pole eestlastel kunagi varem ega ka hiljem olnud. Rahvavägi purustas nii Punaarmee kui ka Saksa Landeswehri. Olen uhke, et ka minu pere kahe liikme sõjamehetee Vabadussõtta algas siin Pärnus formeeritud üksustes, onu Aleksandril 6. polgus ja onu Elmaril 9. polgu ridades.

Meie vaimueliit on palju vaielnud 1939. aasta otsuste ja sellele järgnenud 1940. aasta nõukogude okupatsiooni üle. Kas oli tarvis vastu hakata, või oli õigem alistuda ja lasta end saatusega leppinud lambakarjana tapamajja ajada nagu see tegelikult ka juhtus? Ehk otsesõnu: kas neutraalsusele kui võluvitsale lootmine ja seejärel hääletu alistumine olid õigustatud? Eesti kaotas Teises maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 000 inimest, ehk ligi viiendiku oma rahvast. Praktiliselt keegi ei langenud Eesti sõjaväe lippude all, vaid enamasti võõrväe mundris või repressioonide tulemusena, sest riiklikult organiseeritud vastupanu polnud. Rahvas oli valmis võitlema ja ka võitles, aga see toimus stiihiliselt. Minu isa ja tema vend Juhan vabastasid koos teiste metsavendadega 1941. aasta 3. juulil siinsamas Pärnu maakonnas Kilingi-Nõmme linna punastest ning purustasid hiljem Pärnumaa Suvesõja kuulsas Liivamäe lahingus hävituspataljonlaste kolonni.

Nüüd aga küsigem, kas oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud 3,7 miljonilise Soome rahva kaotused olid suuremad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil? Soomlased kaotasid Talve-, Jätku- ja Lapisõjas langenute ja haavatutena kokku 293 000 sõjameest ja 2000 tsiviilisikut, mis moodustas ligi 8 protsenti elanikkonnast. Jah, need olid väga rasked kaotused. Kuid täna on Soome 5,3 miljoni elanikuga, arenenud, enesekindel, maailmas autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega ja tugeva kaitsekorraldusega riik, kellele me vaatame alt üles. Ja Soome on jätkuvalt demokraatlik maa, Eesti aga uuesti demokraatlik riik. Siit võime aru saada demokraatia tähendusest ja hädavajalikkusest keerulistel aegadel. Demokraatia puudumine, nagu me 1939. ja 1940. aasta alistumisest nägime, võib muutuda riigi huku üheks ämmaemandaks.

Eestil õnnestus 1991. aastal oma riiklik iseseisvus veretult taastada. Võib-olla on see ohvriteta võit teinud meid oma julgeoleku tagamise osas hooletuks, isegi üleolevaks. Kipume võtma omariiklust liiga kergekäeliselt, loomulikuna ja tagatuna. Kuid vabadus on tegelikult habras aare, mida tuleb jõuliselt ja järjekindlalt kaitsta, sest tung tegutseda põhimõttel, "Kel jõud, sel õigus" ei ole maailmast kuhugi kadunud. Rahvusvaheline julgeolekuolukord on pidevas muutumises ja õnnetuseks mitte paremuse suunas. Mõned selle kaasaegsed arengujooned sunnivad muret tundma. Suurriikide juhid kasutavad avalikes esinemistes taas üha sagedamini väljendit “külm sõda”. See on ohu märk.

Rahvuslik ohuhinnang sõltub suuresti riigi geopoliitilisest asukohast, ümbritsevast julgeolekukeskkonnast. Siin ei ole võimalik panna võrdlusmärki näiteks Eesti ja Belgia või Eesti ja Taani vahele. Oleme koos oma saatusekaaslaste Läti ja Leeduga piiririik nii NATO-le kui ka Euroopa Liidule. Piiririigiks olemine ei tähenda kõrgendatud vastutust mitte ainult enese kaitsevõime osas, vaid ka vastutust ja lisakaitsevõime loomise vajalikkust meie NATO ja Euroopa Liidu liitlaste huvides. Eestil on täna olemas vahendid, millega end kaitsta. Eesti kuulub maailma kõige võimsamasse rahvusvahelisse kaitseorganisatsiooni NATO-sse ja oma sõjalist võimekust kiirelt arendavasse Euroopa Liitu. Meil on olemas liitlased, kes on valmis vajadusel meile appi tulema. Kuid me ei saa nende suhtes käituda rehepappidena, juhindudes põhimõtetest "meie ja NATO", pugeda ahju taha uskudes, et NATO tuleb ja teeb meie eest riigikaitses kõik ära. Me ise olemegi see NATO. Iga allianssi liikme isiklikust kaitsevõimest ja valmidusest panustada ühisjõududesse sõltub kogu organisatsiooni suutlikkus ning tema liikmete tahe üksteist aidata. Tajusime seda eriti hästi mullu aprillimäsu päevil. See on põhjus, miks meie kaitseväelased teenivad NATO peakorterites Brüsselis, Monsis, Norfolgis ja Brunssumis ning meie üksused Afganistanis, Iraagis, Kosovos. Eesti sõjamehed on hinnatud ja lugupeetud meie liitlaste poolt.

Soome-ugrilased on ajalooliselt alati olnud head sõjamehed. Korralikult välja õpetatud Eesti sõdur võib olla maailma parimate sõjameeste seas. Meie sõdurid suudavad sõjatandril hakkama saada keeruliste ja vastutusrikaste lahinguülesannetega. Iseasi on, kui hästi või halvasti on nad olnud välja õpetatud ja organiseeritud. Meie edu riigikaitses on eelkõige tugevas kaitsetahtes ja kaitseväe kvaliteedis. Peame olema targemad ja oskuslikumad, kui on meie vastane, kes on kindlasti meist suurem ja tugevam. Eesti sõdurid ja ohvitserid peavad õppima eeskujulikult sõdima ja juhtima sõjategevust, olgu siis see kodumaa kaitseks siin või teenimiseks koos liitlastega välismaal.

Ühiskond on veel lähiminevikus seostanud kaitsetahte ja riigikaitsega valdavalt sõjalise jõu arendamist. Täna räägib NATO ja Euroopa Liit üha kõvemal häälel julgeoleku laiast mõistest, nn laiamõõtmelisest lähenemisest riigikaitsele, kuna see laieneb üle sõjaliste tegurite, hõlmates ka tsiviilühiskonda ja selle kriise ning nõndanimetatud halli tsooni - klassikalise sõja ja rahu vahele jäävaid assümmeetrilisi ohte. Ka meie peame Eesti kaitsejõud üles ehitama nii, et nad oleksid ühiskonnale ja riigile kasulikud mitte ainult sõja, vaid ka rahu ja kriisi ajal. Väike elanikkond ja piiratud ressursid ei võimalda Eestil hoida piisava suuruse ja võimekusega kutselist sõjaväge.

Riigikaitses peab osalema kogu rahvas, sest väike missiooniarmee ei suuda tagada ei usutavat heidutust ega kaitset ega ka aidata meie inimesi erinevates mittesõjalistes kriisides ja hädaolukordades. Eesti kaitsevägi on sõjavägi reservis. Selle võimekuse alalhoid nõuab meeskonna, ehk reservväelaste korrapärast osalemist õppekogunemistel. Seepärast pöördun kõigi praeguste ja tulevaste reservväelaste poole üleskutsega. Oleme korrastamas kaitsejõudude mobilisatsiooni ja juhtimissüsteeme. Juba lähitulevikus hakkame teid senisest oluliselt rohkem kutsuma õppekogunemistele.

Vastake kutsetele ja osalege õppustel, et saaksite koos kaadrikaitseväelastega tuletada meelde need teadmised ja praktilised oskused, mis riigikaitseks vajalikud on. Tahan pöörduda ka pärnakate poole. Kaitsevägi ei lähe Pärnust ära. Pärnul on reservi värskendamisel mängida tähtis roll. Siin formeeritud Vabadussõja 6. ja 9. polkude lahinguliste traditsioonide kandja Lääne kaitseringkonna peaülesandeks jääb reservüksuste õppekogunemiste korraldamine ja reservi värskendustreeningud.

President Lennart Meri, autasustades 1998. aastal Soome Talve- ja Jätkusõja üht kangelast, legendaarset kindrali Adolf Erik Ehrnroothi, ütles järgmised sõnad: "Iseseisvus on väärtus, mis püsib senikaua kuni püsib tahe iseseisvust kaitsta. Ainus kilp, mis suudab säilitada sõltumatust ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida, on rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta"

Erinevate avaliku arvamuse küsitluste järgi on Eesti rahva kaitsetahe kõrge. Möödunud sügisese Eurobaromeetri uuringu järgi on kaitsevägi 79%-se toetusega kõige usaldusväärsem Eesti riigi institutsioon. Üle 70% küsitletutest on viimastel aastatel toetanud praeguse riigikaitsesüsteemi, mis sisaldab nii ajateenistuse kui ka elukutseliselist väekomponenti, koos- arendamist. Eesti elanikest 76% peab vajalikuks relvastatud vastupanu osutamist agressorile igal juhul.

Meil on see kilp, millest president Meri kõneles, olemas. Seda näitas ilmekalt ka rahva massiline osavõtt avaliku korra ja kodurahu taastamisel aprillimäsu ajal. Siin Pärnus tuli näiteks kohale kolm korda rohkem vabatahtlikke, kui oodati. Just aprillisündmuste päevil saime kõvasti kindlust juurde Eesti rahva tahtes oma riiki kaitsta.

Noored, kes homme kaitseväeteenistusse astuvad, on sündinud vabas Eestis. Uus põlvkond mõtleb ja tunnetab oma riiki juba teist moodi. Lõviosa neist kodanikest, kes täna vabariigi sõduritena siin, Pärnu Keskväljakul, rivis seisavad, ei mäleta nõukogude korda, nad on kasvanud ja oma hariduse saanud vaba Eesti koolides. Nende hoiakuid ja väärtusi on kujundanud meie riik, mis on NATO ja Euroopa Liidu liige.

Usun, et tänased koolipoisid ja -tüdrukud on sama aatelised nagu olid need noored, kes läksid vabatahtlikena klasside ja sõpruskondade kaupa in corpore Vabadussõtta, kes julgesid võidelda II maailmasõja ajal ja pärast seda Eesti metsades rahva iseolemise eest, hoolimata siis juba lootusetuseks kujunenud olukorrast.

Peame mõtlema ja tundma nii, et Eesti riik on igavene. Vastasel korral ei ole omariiklusel mõtet. Need mehed ja naised, kes Vabadussõjas osalesid, või need, kes hiljem okupatsiooni ajal metsavendadeks läksid või nüüd Eesti eest maailma kriisikolletesse lähevad, ei leppinud ega lepi vähemaga. Nad tahavad, et nende pojad ja tütred, meie rahvas, tähistaks ka Eesti Vabariigi 100. juubelit ja 200. juubelit.

Elagu Eesti Vabariik!

Täna, 22.veebruari varahommikul hakkasid Kaitseväe väeosadest liikuma Pärnu poole paraadil osalevad sõidukite kolonnid.

Suurtükiväegrupi ja Õhutõrjedivisjoni kolonnid hakkasid liikuma Tapa väljaõppekeskusest varahommikul poole viie paiku. Kolonnid liiguvad marsruudil Tapa -Mäo -Sänna -Are -Sauga.

Scoutspataljoni kolonn alustab liikumist Paldiskist kella poole üheteistkümne ajal ja liigub marsruudil Paldiski -Keila -Sauga.

Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni kolonn alustab liikumist Võrust pärast kella kaheksat ja liigub marsruudil Võru -Sõmerpalu – Tõrva – Karksi-Nuia -Pärnu.

Viru pataljoni kolonn hakkab liikuma Jõhvist kella 11 paiku, kolonn liigub marsruudil Jõhvi -Rakvere -Tapa -Türi -Pärnu.

Kolonnid liiguvad maksimaalse kiirusega 70 kilomeetrit tunnis. Kaitsevägi palub nendel marsruutidel sõitvatel autojuhtidel varuda aega ja loodavad liiklejate mõistvale suhtumisele.

Paraadil osalevad jalaväeüksused sõidavad Pärnusse tellitud bussidega, mis kolonnis ei sõida.

Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kaitsejõudude paraad algab Pärnus 23.veebruaril Pärnus kell 12.00.

Kaitseväe juhataja eesmärk on näidata Eesti riigi juubeliaastal rahvale kaitseväge patareide ja kompaniide kaupa, mitte üksikud relvasüsteeme nagu varasematel aastatel. Tänavune kaitseväe paraad on seni korraldatuist suurim. Paraadil osaleb 1081 kaitseväelast ja kaitseliitlast. Kaitseväe allüksustest osalevad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Üksik-sidepataljon, Jalaväe väljaõppekeskused Üksik-vahipataljon ja Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon ja Viru pataljoni tankitõrjekompanii, Lääne Kaitseringkond, Merevägi, Piirivalveamet ja Kaitseliit.

Scoutspataljoni jalaväekompanii osaleb 13 PASI-soomukil, samuti osaleb Suurtükiväegrupi kuuest haubitsast koosnev 155-mm haubitsate patarei, Õhutõrjedivisjoni 23-mm õhutõrjekahurite patarei, Kuperjanovi pataljoni ja Kaitseliidu miinipildujapatareid.

Paraadi ja peaproovi ajal on Pärnus liikluseks suletud Vana sild, Akadeemia tänav, Lõuna tänav, Kuninga tänav, Vanapargi tänav, Lai tänav kuni ristumiseni Akadeemia tänavaga. Peaproov algab 22.veebruaril kell 21.00. Liiklus paraadi piirkonnas suletakse kell 19.00.

Pärast paraadi on Pikale tänavale huvilistele vaatamiseks ja katsumiseks välja pandud paraadil osalenud lahingutehnika. Kolm tundi pärast paraadi lõppu on külastajatele avatud Mereväe laev Admiral Pitka vana silla kai ääres.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots andis täna Laidoneri muuseumis üle kõrgemate ja vanemohvitseride auastmed ning kaitseväe teenetemärgid.

Kaitseväe juhataja andis üle brigaadikindrali auastme Õhuväe ülemale Valeri Saarele ja mereväekapteni auastme Mereväe ülemale Igor Schvede’le. Koloneli auastme said Maaväe ülem Indrek Sirel, Balti Kaitsekolledži staabiülem German Kesa ning Lääne Kaitseringkonna ülem Jüri Järveläinen. Kolm ohvitseri said kolonelleitnanti auastme, kolmkümmend kaks ohvitseri said majori ja üks kaptenmajori auastme.

Kindralleitnant Ants Laaneots ütles tseremoonial, et uute auastmetega tuleb kaasa kohustus veelgi jäägitumalt teenida riiki ja rahvast kasutades juba vanemohvitseri teadmisi, elutarkust ja teenistuskogemusi. “Teie järgi joonduvad ja hakkavad joonduma tulevikus nooremohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, ühe sõnaga terve kaitsevägi ja kaitseliit,” ütles kindralleitnant Laaneots.

“Me peame igat hetke targalt kasutama, et parandada oma kaitsevõimet, arendada reservarmeed ja rakendama kõik jõupingutused mobilisatsioonisüsteemi tööle panekuks” lisas kaitseväe juhataja.

Kaitseväe juhataja andis üle Vabariigi Presidendi 18. veebruari käskkirjaga antud sõjaväelised auastmed brigaadikindral, kolonel, mereväekapten, kolonelleitnant, major ja kaptenmajor.

Lisaks auastmete üle andmisele autasustas kindralleitnant Laaneots kaitseväe teenetemärgiga ja kaitseväe eriteenete ristiga kaitseväelasi, reservväelasi, ja riigiametnikke.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots määras brigaadikindral Alar Lanemani alates 3. märtsist kaitseväe operatiivülemaks.

Brigaadikindral Alar Laneman hakkab alates 3. märtsist täitma ka maaväe ülema kohuseid. Seni maaväe ülema kohuseid täitnud maaväe staabi ülem kolonel Indrek Sirel jätkab teenistust maaväe staabi ülema ametikohal kuni juunikuuni, mil asub õppima USA Army War Collegesse Marylandis, mille on teiste hulgas lõpetanud ka kindralleitnant Johannes Kert.

Brigaadikindral Alar Laneman lõpetas hiljuti õpingud Londoni Kuninglikus Kaitseuuringute Kolledžis olles esimene Eesti ohvitser, kes on selle õppeasutuse lõpetanud.

Kuninglik Kaitseuuringute Kolledž on maailmas kõrgelt hinnatud õppeasutus, kus on võimalik omandada sõjalise hariduse kõige kõrgem tase. Londoni kesklinnas asuv kolledž on osa Ühendkuningriigi Riiklikust Kaitseakadeemiast (National Defence Academy). Kolledži eesmärgiks on arendada Suurbritannia ja välisriikide ohvitseride ning riigiametnike analüütilisi oskusi kaitse- ja julgeolekuvallas ning strateegilist visiooni.

Kursusel osalejad on valdavalt koloneli või kindrali auastmes ohvitserid, lisaks ka riigiametnikud, diplomaadid.

Aastatel 1998 kuni 2001 aastal õppis Laneman Rootsi Kuningriigi Sõjaväeakadeemias. Varem on Alar Laneman lõpetanud Tallinna Kõrgema Ehitusvägede Poliitsõjakooli.

Alar Laneman alustas teenistust Eesti kaitseväes esimese kaitseväe üksuse, Kaitsejõudude Peastaabi staabikompanii ülemana 1991. aastal. Muu hulgas võttis see üksus Lanemani juhtimisel okupatsioonivõimude käest üle allveelaeva Lembitu.

Aastatel 1992-94 teenis Laneman Kalevi Üksik-jalaväepataljoni ülema ametikohal. 1994. aastal sai temast esimene Eesti kaitseväe välisoperatsioonidel osalemiseks mõeldud üksuse Rahuvalve Üksikkompanii ülem. Aastatel 1995 kuni 1998 oli ta Eesti, Läti ja Leedu ühise elukutselise üksuse Balti Pataljon (BALTBAT) ülem.

2001- 2002. aastani oli Laneman maaväe staabi ülem, 2002 kuni 2007 Kaitsejõudude Peastaabi ülem.

Brigaadikindrali auastme andis Vabariigi President Alar Lanemanile 2005. aastal.

Vabariigi President on brigaadikindral Alar Lanemani teeneid Eesti riigikaitse ülesehitamisel hinnanud Kotkaristi III ja IV klassi teenetemärkidega.

Eestil on seni olnud ainult üks maaväe ülem. Vabariigi President nimetas kindralleitnant Johannes Kerdi 2000. aastal maaväe ülemaks ja Kert teenis sel ametikohal kuni aastani 2002. Hiljem on maaväe ülema kohuseid täitnud maaväe staabi ülema ametikohal teeninud ohvitserid.

Praegu kehtiva põhiseaduse kohaselt nimetab Vabariigi President kaitseväe juhataja Riigikogu ettepanekul ning kaitseväe juhtkonna vabariigi valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul. Kaitseväe juhtkond koosneb maaväe mereväe õhuväe ja kaitseliidu ülematest ning kaitsejõudude peastaabi ülemast.

President on teinud Riigikogule ettepaneku muuta põhimõtteliselt põhiseadust riigikaitse juhtimise osas. Muudatusettepaneku üheks osaks on ka kõrgemate kaitseväelaste ametisse nimetamise korra muutmine nii, et edaspidi nimetaks Kaitseväe Juhataja ametisse vabariigi valitsus, kaitseväe juhtkonna aga kaitseminister.

Brigaadikindral Alar Lanemani määramine operatiivülemaks ja maaväe ülema kohusetäitjaks on kooskõlastatud kaitseministriga.

Täna keskpäeval esitleb maaväe sideülem major Vitali Lokk Laidoneri muuseumis oma raamatut „Eesti rahvusväeosad 1917 – 1918. Formeerimine ja struktuur”.

Ilmunud raamat käsitleb Eesti rahvusväeosade sündi, struktuuri ja tegevust loomisest kuni Saksa okupatsiooni alguseni 25.veebruaril 1918. aastal.

Eesti rahvusväeosad moodustati Esimese maailmasõja rinnetelt ja Venemaa tagavaraväeosadest Eestisse naasnud ohvitseridest ja sõduritest. Loodud väeosades teenis ühtekokku ligi 30 tuhat eestlast. Rahvusväeosade formeerimisega pandi alus Vabadussõjas võidelnud Rahvaväele.

Raamat sisaldab ülevaadet 1. Eesti jalaväediviisi struktuurist ning rahvusväeosades teeninud ohvitseride ja Eesti sõjaväe organisatsioonidesse valitud sõjaväelaste nimekirju.

„Ilma rahvusväeosadeta poleks meil olnud võidukat Vabadussõda,” ütles major Lokk.

Major Vitali Lokk on Maaväe staabi side- ja infotehnoloogia osakonna ülem. Ta on teeninud kaitseväes alates 1994. aastast. Major Lokk on lõpetanud Soome Maakaitse kõrgkooli ja sama õppeasutuse vanemstaabiohvitseri kursused.

2006.aastal omandas ta Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis magistrikraadi ning jätkab õpinguid doktorantuuris.

Raamatu on välja andnud Vitali Lokk ja kirjastus Argo, väljaandmist on toetanud Sihtasutus Eesti Teadusfond.

Kosovos teeniv Eesti luurerühm ESTRIF-3 võttis kontrolli alla Kosovo ja Serbia vahelise kontrollpunkti Mitrovica linnast põhjapoole jääva paisjärve ääres.

„Kindlustasime selle kontrollpunkti koos Taani kaitseväelastega korralikult,” ütles rühmaülem nooremleitnant Taavi Mets. „Meie ülesanne on rahu ja korra tagamine ning kontrollpunkti läbivate sõidukite ja isikute kontrollimine. Rühma meeleolu on hea.”

Nooremleitnant Mets lisas, et olukord püsib rahulikuna, hetkel on kontrollpunkt suletud ja inimesi läbi ei lasta.

Kaitseliitlastest formeeritud luurerühm alustas teenistust Kosovos 12. veebruaril.

ESTRIF-3 ülesandeks on luurepatrullid, läbiotsimised ning erinevate objektide julgeoleku tagamine.

Rühm teenib Põhja-Kosovos Mitrovicas Taani pataljoni koosseisus.

Enne rahutagamisoperatsioonile minekut läbis luurerühm 6 kuulise väljaõppe Paldiskis Rahuoperatsioonide Keskuses, lisaks harjutati 2 nädalat Taanis sealsete instruktorite käe all. Kontrollõppus viidi läbi 2007. aasta detsembris Paldiski ümbruses.

Eesti Kaitsevägi osaleb NATO juhitud rahutagamisoperatsioonil Kosovos (KFOR) alates 1999. aasta novembrist.

Kaitsejõudude Militaargeograafia grupp koostöös NATO Ühendväejuhatuse Napoli staabiga korraldab Tallinnas 19.-20.veebruarini NATO militaargeograafia konverentsi.

Konverentsil arutatakse käimasolevate NATO operatsioonide militaargeograafia küsimusi, NATO Kiirreageerimisjõududega mehitamist ja geograafiaalast toetust.

Konverentsil osalevad eksperdid 18 NATO riigist, lisaks sellele NATO väejuhatuste staapide ja operatsioonide (KFOR, ISAF)esindajad.

“Militaargeograafid peavad alustama operatsioonipiirkonna kaardistamist oluliselt varem kui üksused piirkonda jõuavad. Samas on operatsioonipiirkonna kaardistamine nii mahukas ülesanne, et seda on võimalik läbi viia ainult koostöös liitlastega,” ütles militaargeograafiagrupi ülem kapten Andris Sprivul.

Kapten Sprivuli sõnul on militaargeograafia grupp võimeline NATOt toetama digitaalsete ruumiandmebaaside ja paberkaartidega.

Eesti Kaitsevägi võõrustab NATO militaargeograafide kohtumist esmakordselt. 2005. aastal korraldati Eestis Balti riikide militaargeograafia konverents.

Alates esmaspäevast, 18. veebruarist asub senine Kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem kolonelleitnant Riho Terras teenima peastaabi ülema asetäitjana operatiivalal, osakonda hakkab juhtima kolonelleitnant Hannes Toomsalu.

Kolonelleitnant Riho Terras alustab tööd Kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitjana operatiivalal, tema peamiseks ülesandeks saab olema kaitsejõudude operatsioonide juhtimise, üksuste ettevalmistamise, sõjalise siseriikliku ja rahvusvahelise koostöö ning juhtimis- ja sidesüsteemide alane koordineerimine.

„Selle ametikoha eesmärgiks on koostöövõime suurema tulemuslikkuse saavutamine operatsioonide planeerimisel ja toime panemisel,” ütles kolonelleitnant Riho Terras. „Eriti oluline on see just praegu, kui me paneme kokku kaitseväe uut keskpikka arenguplaani ,” ütles kolonelleitnant Terras.

Kolonelleitnant Terras on teeninud Eesti kaitseväes alates 1992 aastast. Ta on olnud Kalevi Üksik-jalaväepataljonis kompaniiülem, staabiülem ning Üksik-Vahipataljoni ülem, samuti Kaitseliidu peastaabi ülem. Kolonelleitnant Terras on lõpetanud Balti Kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride kursuse ning omab magistrikraadi riigi ja ühiskonnateaduste alal Bundeswehri ülikoolist. Aastatel 2001 kuni 2004 teenis kolonelleitnant Terras kaitseatašeena Saksamaa Liitvabariigis. Alates 2005. aastast on kolonelleitnant Terras juhtinud Kaitsejõudude peastaabi analüüsi ja planeerimisosakonda. Möödunud aasta veebruarist augustini teenis kolonelleitnant Terras välisoparatsioonil Iraagis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitja ametikohal.

Analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem kolonelleitnant Hannes Toomsalu on teeninud Pärnu Üksik-jalaväepataljoni ülemana, Kalevi Üksik-jalaväepataljoni ülemana ning Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonnas. Aastatel 2003 kuni 2004 teenis kolonelleitnant Toomsalu välisteenistuses Brunssumi Ühendväejuhatuse Staabis (Allied Joint Force Command HQ Brunssum) ning 2003 kuni 2007 NATO Ümberkujundamise ja Arengu Juhatuses (Allied Command of Transformation). Alates 2007. aastast on kolonelleitnant Toomsalu juhtinud operatsioonide planeerimise jaoskonda Kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonnas.

Alates esmaspäevast, 18. veebruarist juhib Kaitsejõudude Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonda major Veiko Palm

Major Palmi sõnul on uues ametis peamine eesmärk arendada operatiivjuhtimise süsteemi, millesse kuuluksid peale kaitseväe üksuste ka kaitseliidu üksused.

„Operatiiv- ja väljaõppejaoskonna ülemana pööran kõige suuremat tähelepanu iseseisva kaitsevõime arendamisele. Operatiivjuhtimine peab toimima lisaks sõjaajale ka rahuaegsete kriiside lahendamisel nii riiklikul kui ka maakondlikul tasandil, seega on oluline lõimimine kõikide riigistruktuuridega. Oluline on ka reservüksuste ettevalmistus ja pidev testimine reservõppekogunemistel,” ütles major Palm.

Major Palm on lõpetanud 2001.aastal Soome Riigikaitsekõrgkooli kadetikooli ning 2005. aastal samas vanemstaabiohvitseride ja kindralstaabiohvitseride kursused.

2007 juulist kuni 2008 jaanuari teenis major Palm välisoparatsioonil ISAFi staabi koosseisus Kabulis, Afganistanis. Enne seda teenis major Palm Tapa Väljaõppekeskuse staabiülemana.

Kuni 2007 aasta septembri lõpuni juhtis operatiiv-ja väljaõppejaoskonda kolonelleitnant Leo Kunnas.

Alates reedest 15. veebruarist juhib Kaitsväe Võru Lahingukooli major Mirko Arroküll.

Major Arroküll on kaitseväes alates 1992. aastast. Ta on teeninud Pärnu Üksik-jalaväekompaniis, Balti Pataljonis ja Kaitseväe Logistikakeskuses. Aastatel 2005-2007 teenis major Aroküll NATO Maavägede staabis Saksamaal Heidelbergis logistikaoperatsioonide staabiohvitserina.

„ Lahingukooli ülemana pean oluliseks allohvitseride väljaõppe jäkamist sama heal tasemel kui seni ning koostöö tõhustamiset väeliikide ja teiste väeosadega. Koolil on heatasemeline kaaderkoosseis ka vabatahtlike reservohvitseride ja reservrühmaülemate välja õpetamiseks,“ ütles major Arroküll.

Major Arroküll on lõpetanud Kaitseväe Lahingukooli, Kaitsejõudude Peastaabi ohvitseride väljaõppe-ja täienduskursuse ning Balti Kaitsekolledži.

Ta on osalenud rahvusvahelistel operatsioonidel Bosnia-Hertsegoviinas ja Afganistanis Kabulis ISAFi staabiohvitserina.

Major Arroküll võttis kooli juhtimise üle kapten Tõnis Orgilt, kes täitis kooli ülema kohuseid alates möödunud aasta suvest. Kapten Org jätkab teenistust Lahingukooli üldosakonna ülemana.