Jäta menüü vahele

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem külastas täna Riigikogu, kus tegi sõjalise riigikaitse teemalise ettekande.

„Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Riigikogu liikmed, kõik vaatajad ja kuulajad! Annan ülevaate sõjalisest riigikaitsest, alustades ohupildist ja lõpetades võimalike arendustega. Minu esitlus, nagu öeldud, on seotud slaididega, seepärast minu jutupunktid on seotud slaidide pealkirjadega. Ma juhin tähelepanu slaididele viis, kuus ja seitse, mis on ehk rohkem illustreerivad kui teised. Ja ma olen alati nõus andma täiendavat informatsiooni ehk selgitusi antud teemal, mida ma siiamaani olen teinud ka kahes Riigikogu fraktsioonis. Nii et kutsuge julgelt erinevatesse formaatidesse selgitusi andnud.

Sõjaline ohupilt. Vene Föderatsioon kujutab endast täna jätkuvalt sõjalist ohtu naaberriikidele. Konventsionaalsed sõjalised vahendid omavad olulist rolli Venemaa Föderatsiooni riiklike ambitsioonide saavutamisel. Konventsionaalsete sõjaliste vahendite arendamine ei ole peatunud ka COVID-19 ajal. Ainuke, mida pandeemia Venemaa Föderatsioonis edasi on lükanud, on võidupüha paraad. Vene Föderatsioonist tuleneva sõjalise ohu hindamisel ei saa aluseks võtta meile omast läänelikku valitsemiskultuuri. Tegemist on kriminaalkultuuriga, kus seadusetus, sh vägivald, on tugevamini lubatud, samas kui avalik retoorika kutsub teisi käituma õiguskuulekalt, eriti teda ennast puudutavates küsimustes. Ponjatije ka rahvusvahelises mõõtmes on tähtsam kui mis tahes muud reeglid. Deržaava on väärtus iseenesest. Vaatamata ühiskonnas levinud arusaamale hübriidsõjast, küberrünnakutest või droonilöökidest on peamiseks sõjapidamise viisiks ja vastase alistamiseks ka täna jalaväelasest püssi ja saabastega sõdur teise riigi pinnal. Selle vastu aitab ainult samaväärne konventsionaalne jõud.

Heidutus. Heidutuse eesmärk on veenda võimalikku agressorit mitte teostama rünnakut, demonstreerides talle selle tegevuse vastuvõetamatut kõrget hinda või eesmärkide saavutamatust. Selleks kasutatakse üldist heidutust ehk igapäevaste võimete, nende valmisoleku ja kohaloleku demonstratsiooni või viivitamatut heidutust ehk konkreetsete tegevuste läbiviimist vastusena agressori tõusnud agressiivsusele. Eesti suudab täna nii üksi kui ka koos liitlastega viia läbi üldist ja viivitamatut heidutust. Mõned näited: üldine heidutus, näiteks lisaõppekogunemised, ühisõppuseid liitlastega, aga ka elanikkonna kaitsetahe. Viivitamatu heidutusena näiteks on täiendavate lennuvahendite siirmine liitlaste poolt siia, lahinguvalmiduse tõstmine läbi osalise või täieliku mobilisatsiooni. Eesti üksi suudab demonstreerida agressiooni kõrget hinda. Eesmärkide saavutamatust saame näidata siiski koos liitlastega. Heidutuse tööriistadeks lisaks poliitilisele tahtel, diplomaatiale, ühiskonna tugevusele, liitlassuhetele ja majanduslikele vahenditele on kahtlemata ka sõjalised vahendid. Ilma viimasteta ei ole esimestest väga palju heidutuses kasu. Eesti tänane sõnum sõjalise riigikaitse arendamisel on: agressiooni hind on kõrge ja tänu liitlastele ei ole agressori strateegilised eesmärgid saavutatavad.

Liitlased. Kahtlemata on meie liitlased osa nii heidutusest kui ka kaitsest. Need liitlased, kes viibivad täna Eestis, on lõimitud Eesti Kaitseväe tegevustesse ja plaanidesse. Ja nad on valmis sõjaliseks tegevuseks Eesti ja kogu regiooni kaitsel. Kahtlemata on nad oma kohalolekuga ka päästlikuks liitlaste täiendavale toetusele. Balti õhuturvet teostavad liitlaste lennuvahendid võimaldavad kontrollida Eesti õhuruumi rahuajal ja kriisi korral. Seeläbi on nende üheks rolliks ka ootamatu kallaletungi ärahoidmine. Kriisi või konflikti korral saavad meie liitlased toetada otsekohe efektidega ning edaspidi ka siirdatavate vägedega. Kuid selleks peab meil täna olema selge plaan, juhtimisstruktuur, sidesüsteemid ja loomulikult poliitiline tahe.

Tänane juhtimissüsteem algab Monsist Belgias, NATO Euroopa liitlasvägede kõrgemast peakorterist, mille alluvuses juhib Kirde- ja Ida-Euroopa tegevusi Brunssumis asuv ühendväejuhatuse staap. Sellele allub omakorda Kirdekorpuse staap asukohaga Poolas Szczecinis. Omakorda sellele alluv Põhjadiviisi staap Ādažis juhib sõjalisi tegevusi Eestis ja Lätis. Tema alluvusse on täna planeeritud kaks Eesti ja üks Läti brigaad ja muud siirdatavad NATO maaväeüksused. Just Kirdekorpuse, Põhjadiviisi ja Eesti Kaitseväe koostöö on käesolevalt meie üks põhifookusi, sest see on võti Balti riikide piirideüleseks tegevuseks, mis arvestades Venemaa Föderatsiooni võimalikke sõjalisi tegevuskäike on eluliselt tähtis.

Eesti Kaitsevägi. Täna olemasolevate ja arendatavate sõjaliste võimetega suudab Eesti tekitada võimalikule agressorile märkimisväärset kahju ja luua soodsamad tingimused liitlaste toetuseks nii vägede kui ka efektidega. Kuid agressiooni korral, näiteks ühe Balti riigi vastu, ei ole keegi kolmest võimeline toetama teisi väljaspool oma piire. Ei vägede, ei efektidega. Me oleme täna abi ootajad. Kahtlemata oleme me vastasele väga kulukad agressiooni korral, kuid siiski vaid oma riigi territooriumil rünnakut ootavad.

Tänased võimed on kasutatavad ka terrorismivastases võitluses rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Samuti on meie sõjalised võimed väga suures ulatuses kasutatavad siseriiklikult mis tahes kriiside lahendamisel, rääkimata ajateenistuses toimuvast kodanikele tulevaseks eluks oluliste oskuste ja teadmiste andmisest või ka venekeelse elanikkonna lõimimisest Eesti ühiskonda. Hetkel kehtiv riigikaitse arengukava 2020–2026 on eesmärgiks seadnud üle 24 000 võitlejaga Kaitseväe loomise. Kavandatav arengukava 2021–2030 teeb ettepaneku suurendada isikkoosseisu 26 000-ni, peamiselt Kaitseliidu baasil ettevalmistatava maakaitse näol. Lisaks sellele on kavas teha olulised arendused merel, hankida meremiinid ja pika laskeulatusega laevatõrjeraketid. See on ka esimene samm regionaalsete võimete arenduses. Nagu eespool öeldud, laevatõrjerakettide hankimine on täna planeeritud koostöös Lätiga. Samuti on kavas arendused tulejõu suurendamiseks tankitõrjes ja suurtükiväes. Märkimisväärselt peaks kasvama meie võime sidepidamises liitlastega nii õhus, maal kui ka merel. Ja see on vältimatu nende toetuse saamiseks. Ühes sellega ja selle kõrval parandame me olukorra teadlikkust ja eelhoiatust.

Kogu ette pandud arenduse ja ülalpidamise maksumus järgmise kümne aasta jooksul on 2020. aasta majandusprognoosi järgi 2,23% SKT-st. See on 2019. aasta prognoos, mis ütles 2%. Kui sõjalise riigikaitse-eelarve jääb järgmistel aastatel 2% piiresse, see on 2020. aasta majandusprognoosi põhjal, siis ei ole meil võimalik jätkata eespool nimetatud arendustega ja tänaseid võimeid tuleb vähendada ehk külmutada. Odavamalt tegemine tähendaks enesepettust, kus paberil justkui olemasolevatel üksustel tegelikult ei ole laskemoona, sidevahendeid, transpordivahendeid. Need üksused ei ole välja õpetatud või ei ole kokku harjutatud.

Kokkuvõtvalt. Meil on valida kolme arengustsenaariumi vahel. Kui kaitsekulu jääb tänaste prognooside kohaselt 2% juurde, oleme me vastase jaoks tänasest vähem ohtlikud ja peame kaitseväge vähendama. Kaitsekulu 2,23% SKT-st tähendab, et me oleksime vastase jaoks jätkuvalt valusad ja ohtlikud, aga ainult oma territooriumi piires. Kaitsekulu üle 2,3% tähendab seda, et me suudame vastast mõjutada väljaspool oma riigi piire ja me suudame panustada sõjaliste võimetega NATO kollektiivkaitsesse.

Kuues slaid ja regionaalne lähenemine. Vene Föderatsiooni sõjalise võime arengud viitavad üha rohkem sellele, et Balti riigid koos lähimate naabritega peavad olema valmis suuremaks ja kiiremaks panustamiseks sõjalises riigikaitses. Me peame olema valmis tegutsema mitte ainult oma riikide territooriumidel, vaid kogu kolm 3B operatsioonialas, sh Läänemerel. Vastasel juhul võidakse meid lüüa ükshaaval ja liitlaste toetuse takistamine on vähemalt lühiajaliselt väga tõenäoline. See ei tähenda, et Eesti peaks kaitsma naabreid. See tähendab, et me peame suutma teineteist toetada.

Juhul, kui riik otsustab parandada sõjalist riigikaitset, tuleks meil lähtuda kolmest võimalikust suunast, luues võimalikule agressorile dilemmasid, mis toovad, esiteks, strateegilisi efekte, sr vastane on agressiooni korral mõjutatav tema oma territooriumil, tema strateegilised kommunikatsioonid ja liitlaste ligipääsu takistamise võimed on nõrgestatud; teiseks, operatsioonilisi efekte, st vastase sõjaline tegevus agressiooni korral on mõjutatud kogu regioonis, Balti riikide territooriumil, sh Läänemerel; või viimaseks, taktikalisi efekte, kus vastase osade mõjutamine agressiooni korral saab toimuda ainult meie oma territooriumil, strateegilises mõttes jääme me alati reageerijateks. Kõigi nende efektide mõju on kordades suurem, kui me tegutseme regiooni, mitte riigina. Regiooni all pean ma silmas kolme Balti riiki ja Poolat. Tuleb tunnistada, et tegelikult meid ähvardavad ohud ongi regionaalsed.

Viimaseks, regiooni kaart. Need, kellel on slaidid, saavad vaadata mõõtkava. Tänaseks võimete liigutamine, regionaalse sõjalise kaitse eesmärgil on raskendatud, seda eelkõige pika vahemaa, logistika ja sellega kaasneva haavatavuse poolest. Seepärast suudame me edukad olla vaid oma riigi territooriumil ja jääme suuresti sõltuma veelgi kaugemalt läänest tulevast toetusest. Kuigi liitlaste toetuses ei ole mitte mingit kahtlust ja see on vältimatu, siis ajaliselt võime vastuvõetamatult palju kaotada inimestes, taristus, territooriumis, kahtlemata ka moraalis ja ühiskonna säilenõtkuses. Seepärast tuleb täiendavate arenduste korral liikuda edasi regionaalselt.

Mõned näited. Tallinnas paiknev keskmaaõhutõrje ei toeta meid ohu korral nii, nagu see toetaks Põhjadiviisi või Kirdekorpuse, sh juurde tulevate liitlaste üksuste kaitsel. Tankikompanii tegevusulatuseks jääks konflikti korral umbes 100 kilomeetrit, samas kui laevatõrjeraketid kõigis kolmes Balti riigis võimaldavad nii toetada liitlaste saabumist kui ka kaitsta teineteise rannikut ja sadamaid. Mitmelasulised raketisüsteemid 300- või enama kilomeetrise laskeulatusega võimaldavad Balti riikidel toetada nii lahingutegevust teineteise territooriumidel kui mõjutada ka liitlaste tulekut takistavaid sõjalisi võimeid.

Selliste võimete väljaarendamine tervikuna või osadena tähendab sõjalise riigikaitse kulude tõstmist kuni 2,6%-ni SKT-st, ja seda järgmise kümne aasta jooksul. Regionaalse arenduse korral suureneb tõenäosus saada rahalist toetust meie suurimatelt liitlastelt. Ma rõhutan, et see ei oleks lihtsalt iseseisva kaitsevõime suurendamine, vaid see oleks regionaalne samm NATO liitlaste silmis tõsiseltvõetavuse ja parema koostöö saavutamiseks. See ei tähenda millegi koos ostmist. See on ühise võime loomine ja vajaduse korral võime rakendamine ühise plaani alusel NATO plaanide sees. Suur tänu!“

Keri üles