Briti eskaader jõudis Tallinna reidile 12. detsembril 1918. See avaldas otsustavat mõju Vabadussõja käigule, sest demonstreeris välisriikide toetust Eesti võitlusele oma iseseisvuse eest.
Julgeoleku tagamiseks Läänemerel ning oma huvisfääri kaitseks oli Briti laevastiku saatmine siia hädavajalik.
27. novembril 1918 pärast pikki läbirääkimisi asus Briti laevastiku Baltimere eskaader – viis kergeristlejat, üheksa hävitajat, üks transpordilaev, mitu miinitraalerit ja torpeedopaati kontradmiral Sir Edwin Alexander-Sinclaire’i juhtimisel teele ja saabus 1. detsembril Liepājasse.
Briti laevastiku saabumine kujunes Eesti Vabadussõja üheks pöördepunktiks. Juba 21. detsembril läksid laevad Soome lahele, et tulistada vaenlase positsioone Kunda, Aseri ja Purtse piirkonnas.
23. detsembril 1918 algas Eesti sõjalaevastiku esimene lahinguretk Briti eskaadri toetusel: Tallinna sadamast väljusid dessandile Kundasse Lembit, pardal merejõudude juhataja Johan Pitka, vahilaev Laine ja hüdrograafialaev Lood.
Inglise eskaader kindlustas edaspidigi dessantide maabumist. 26. detsembril arestisid Ühendkuningriigi laevad Tallinna lahel Nõukogude miiniristlejad, mis anti üle Eesti valitsusele: Spartak, (Eesti merejõududes nimetati Vambolaks) ja Avtroil (Lennuk). Ühendkuningriigi laevastik osales ka Kroonlinna ja Krasnaja Gorka ründamisel.
Kuna valitsus pidas Briti laevastiku kohalolekut Läänemerel tähtsaks, määrati uueks üksuse ülemaks kontradmiral Walter Cowan, kelle käsutusse anti kaks kergeristlejat ja viis hävitajat, lipulaevaks ristleja Caledon.
28. veebruaril 1919 saabusid Liepājasse Ühendkuningriigi alused Phaeton ja kaks ristlejat. Seal kohtuti Johan Pitkaga, kes oli Lennukiga tulnud Ventspilsi pommitama.
Admiral Cowan ise tuli Läänemerele uuesti aprillikuus. 24. aprillil saadi Liepājas teada, et Punalaevastik on läinud merele. Mais toetas Cowan oma laevadega Eesti operatsiooni Koporje lahes.
Mai lõpus tuli tema laevastikule kauaoodatud täiendus peal- ja allveelaevade näol. Miinitraalerid hakkasid kohe laevateid miinidest puhastama, allveelaevadele jäi vahiteenistus. Selle tulemusena jäid punalaevastiku operatsioonid üsna tulemusteta ning harvaks.
Inglased asutasid oma laevastiku baasi Kroonlinna lähedusse, Koivisto lahte, samuti kasutati baasidena Tallinna ja Helsingi sadamaid.
Briti laevastiku küllaltki aktiivne tegevus Soome lahel kestis kuni detsembrikuuni, mil laht jäätuma hakkas ning alused tuli ära viia.
28. detsembril 1919 lahkus Cowan oma laevastikuga Tallinnast ja Soome lahele jäid veel mõned laevad.
Briti laevastiku kohalolek elimineeris Punalipulise Balti laevastiku. Kokku tegutses Vabadussõja ajal merel 274 Inglise laeva ning üle 250 Eesti aluse. Osutatud teenete eest anti Vabadusriste 128 briti kodanikule.
Eluliselt tähtis oli ka brittide laevastiku toodud moodne relvastus. Samuti oli Suurbritannia valitsuse osutatud sõjalise abi kõrval tähtis nende muu abi, 1919. aasta alguses aitas toiduabi jagu saada ähvardavast näljahädast. Kütuseabi lubas käigus hoida transpordi.
Sõjategevus merel ei möödunud ka kaotusteta (üks kergeristleja, kaks hävitajat, üks allveelaev, kaks traalerit, kaheksa torpeedokaatrit).
Briti laevastikuvisiidid jätkusid igal suvel pärast sõja lõppu, kahe riigi mereväelasi ühendasid tihedad sidemed. Pärast Vabadussõda oli merejõududes inglasest nõunik, kes aitas materjali koguda laevastiku arendamise programmi jaoks laevaehituse alal.
Sealt telliti ka esimesed Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit, mis olid tolle aja tehnika kõrgtasemel. Samas koolitati alates 1926. aastast eesti ohvitsere.
Vastselt valmis saanud allveelaev Kalev osales 1937. aastal Briti kuninga kroonimispidustuste laevastikuparaadil, mida jälgis ka praegune kuninganna Elizabeth II.
Koostaja Reet Naber
Vaata lisaks:
- M. Õun, H. Walter, P. Sammalsoo, Võitlused Läänemerel 1918-1919. Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Olion, 2003.
- G. Bennett, Balti mere vabastamine. Olion, 2003.