Laeva Eestile üleandmiseks asuti ettevalmistusi tegema 2006. aasta sügisel. Kaitseminister Jürgen Ligi ning Ühendkuningriigi valitsuse asekaitseminister lord Paul Drayson kirjutasid 14. septembril 2006 Portsmouthis, nimeka admiral Horatio Nelsoni lipulaeval HMS Victory alla hankelepingule kolme Sandown-klassi miinijahtija soetamiseks.
26. aprillil 2007. aastal heisati Šotimaal Rosythi linnas asuvas laevatehases Babcock International laeval Eesti lipp. Tseremoonial viibisid ka Briti esimene merelord admiral Sir Johnaton Band ja tollane kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots.
Admiral Cowanile paigaldatud hüdrolokaatori ehk sonariga saab avastada ning klassifitseerida ankru- ja põhjamiine. Seejärel saab pardal oleva Seafox süsteemi allveerobotiga või tuukritega miini identifitseerida ning kahjutuks teha.
Esimene Sandown-klassi miinijahtija arvati Suurbritannias teenistusse 1989. aastal. Viimane sama klassi laev valmis 2001. aastal. Uuendatud tehnikaga on nad kuningliku mereväe moodsaimad miinitõrjelaevad. Sandown-klassi alused on ehitatud mittemagnetilisest komposiitplastist ja varustatud ripplabadega, mis koos vööripõtkuriga tagavad miinijahtijatele väga hea manööverdamisvõime.
Pressi- ja meediakontakt
Nooremleitnant Aleksander Espenberg
Mereväe teavitusohvitser
Juhtkond
Kaptenmajor Märt Uuemaa
Laeva komandör
Pardatähis: M313
Laevaklass: Sandown
Laevatüüp: miinijahtija
Ehitatud: 1989 Vosper Thornycroft, Ühendkuningriik
Endine nimi: HMS Sandown
Veeväljasurve: 450 tonni
Pikkus: 52.6 meetrit
Laius: 10.5 meetrit
Süvis: 2.4 meetrit
Korpus: tugevdatud fiiberplast
Meeskond: 35 inimest
Peamasinad: 2× Paxman Valenta 6RPA200M
Abimasinad: 3× Rolls Royce (Perkins) CV8-250G
Kiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6.5 sõlme
Elektrimootorid: 2 Combimac (100 KWh)
Sõuajam: 2× Voith Schneider sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmena
Vööripõtkurid: 2× Schottel
Relvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kolm 12.7 mm Browningu raskekuulipildujat
Hüdrolokaator ehk sonar: Thales 2093, VDS (Variable Depth Sonar) ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimiseks
Taktikaline juhtimissüsteem (C2): Plessey Nautis M
Miinihävitussüsteem ehk allveerobot: Atlas Elektronik Seafox MIDS
EML Admiral Cowani vapil on hõbedasel punase äärisega kilbil punane kaldrist ja päises punane liilia. Kilp on asetatud sinisele ringile, mida väljastpoolt ümbritseb kuldne laevaköis, seestpoolt kuldne kontuur. Vapi alumises osas on laeva moto Ad omnia paratus – kõigeks valmis. Laeva vapp põhineb admiral Walter Cowani isiklikul vapil. Vapi kujundas heraldik Priit Herodes.
20. oktoobril 2006 Tallinna Vanasadamas aset leidnud tseremoonial eemaldasid vapilt katte Tema Majesteet Briti kuninganna Elizabeth II ja President Toomas Hendrik Ilves.
9. mail 2008 allkirjastati Roomassaare sadamas sõprusleping, mis annab EML Admiral Cowanile õiguse kanda Kuressaare linna vappi ja tutvustada linna sadamates, mida laev külastab.
Briti eskaader jõudis Tallinna reidile 12. detsembril 1918. See avaldas otsustavat mõju Vabadussõja käigule, sest demonstreeris välisriikide toetust Eesti võitlusele oma iseseisvuse eest.
Julgeoleku tagamiseks Läänemerel ning oma huvisfääri kaitseks oli Briti laevastiku saatmine siia hädavajalik.
27. novembril 1918 pärast pikki läbirääkimisi asus Briti laevastiku Baltimere eskaader – viis kergeristlejat, üheksa hävitajat, üks transpordilaev, mitu miinitraalerit ja torpeedopaati kontradmiral Sir Edwin Alexander-Sinclaire’i juhtimisel teele ja saabus 1. detsembril Liepājasse.
Briti laevastiku saabumine kujunes Eesti Vabadussõja üheks pöördepunktiks. Juba 21. detsembril läksid laevad Soome lahele, et tulistada vaenlase positsioone Kunda, Aseri ja Purtse piirkonnas.
23. detsembril 1918 algas Eesti sõjalaevastiku esimene lahinguretk Briti eskaadri toetusel: Tallinna sadamast väljusid dessandile Kundasse Lembit, pardal merejõudude juhataja Johan Pitka, vahilaev Laine ja hüdrograafialaev Lood.
Inglise eskaader kindlustas edaspidigi dessantide maabumist. 26. detsembril arestisid Ühendkuningriigi laevad Tallinna lahel Nõukogude miiniristlejad, mis anti üle Eesti valitsusele: Spartak, (Eesti merejõududes nimetati Vambolaks) ja Avtroil (Lennuk). Ühendkuningriigi laevastik osales ka Kroonlinna ja Krasnaja Gorka ründamisel.
Kuna valitsus pidas Briti laevastiku kohalolekut Läänemerel tähtsaks, määrati uueks üksuse ülemaks kontradmiral Walter Cowan, kelle käsutusse anti kaks kergeristlejat ja viis hävitajat, lipulaevaks ristleja Caledon.
28. veebruaril 1919 saabusid Liepājasse Ühendkuningriigi alused Phaeton ja kaks ristlejat. Seal kohtuti Johan Pitkaga, kes oli Lennukiga tulnud Ventspilsi pommitama.
Admiral Cowan ise tuli Läänemerele uuesti aprillikuus. 24. aprillil saadi Liepājas teada, et Punalaevastik on läinud merele. Mais toetas Cowan oma laevadega Eesti operatsiooni Koporje lahes.
Mai lõpus tuli tema laevastikule kauaoodatud täiendus peal- ja allveelaevade näol. Miinitraalerid hakkasid kohe laevateid miinidest puhastama, allveelaevadele jäi vahiteenistus. Selle tulemusena jäid punalaevastiku operatsioonid üsna tulemusteta ning harvaks.
Inglased asutasid oma laevastiku baasi Kroonlinna lähedusse, Koivisto lahte, samuti kasutati baasidena Tallinna ja Helsingi sadamaid.
Briti laevastiku küllaltki aktiivne tegevus Soome lahel kestis kuni detsembrikuuni, mil laht jäätuma hakkas ning alused tuli ära viia.
28. detsembril 1919 lahkus Cowan oma laevastikuga Tallinnast ja Soome lahele jäid veel mõned laevad.
Briti laevastiku kohalolek elimineeris Punalipulise Balti laevastiku. Kokku tegutses Vabadussõja ajal merel 274 Inglise laeva ning üle 250 Eesti aluse. Osutatud teenete eest anti Vabadusriste 128 briti kodanikule.
Eluliselt tähtis oli ka brittide laevastiku toodud moodne relvastus. Samuti oli Suurbritannia valitsuse osutatud sõjalise abi kõrval tähtis nende muu abi, 1919. aasta alguses aitas toiduabi jagu saada ähvardavast näljahädast. Kütuseabi lubas käigus hoida transpordi.
Sõjategevus merel ei möödunud ka kaotusteta (üks kergeristleja, kaks hävitajat, üks allveelaev, kaks traalerit, kaheksa torpeedokaatrit).
Briti laevastikuvisiidid jätkusid igal suvel pärast sõja lõppu, kahe riigi mereväelasi ühendasid tihedad sidemed. Pärast Vabadussõda oli merejõududes inglasest nõunik, kes aitas materjali koguda laevastiku arendamise programmi jaoks laevaehituse alal.
Sealt telliti ka esimesed Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit, mis olid tolle aja tehnika kõrgtasemel. Samas koolitati alates 1926. aastast eesti ohvitsere.
Vastselt valmis saanud allveelaev Kalev osales 1937. aastal Briti kuninga kroonimispidustuste laevastikuparaadil, mida jälgis ka praegune kuninganna Elizabeth II.
Koostaja Reet Naber
Vaata lisaks:
1) M. Õun, H. Walter, P. Sammalsoo, Võitlused Läänemerel 1918-1919. Suurbritannia ja Eesti laevastik Vabadussõjas. Olion, 2003.
2) G. Bennett, Balti mere vabastamine. Olion, 2003.
