„Viru jalaväepataljon on taasloomisest alates suure hoole, professionaalsuse ja kohusetundega töötanud Eesti iseseisvuse hoidmise nimel. Oleme ka tulevikus valmis kodumaad kaitsma sama ohvrimeelsuse, vapruse ja eduga nagu seda tegid meie esiisad Vabadussõjas,“ ütles aastapäevakõnes Viru jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Arno Kruusmann.

Pärast rivistust Jõhvi keskväljakul oli linnarahval ning Ida-Virumaa koolide õpilastel  võimalus Jõhvi linnakus tutvuda Viru jalaväepataljoni relvastuse ja tehnikaga. Lisaks anti pataljoniülema vastuvõtul üle aasta ohvitseri ja allohvitseri aunimetused. Viru jalaväepataljoni aasta ohvitser on nooremleitnant Pjotr Kravtšuk ning aasta allohvitser nooremveebel Tanel Aasmäe.  Pärast vastuvõttu andis Viru jalaväepataljoni ajateenijate bänd „Metsalised“ heategevuskontserdi, millest saadud tulu antakse üle teenistuses langenud või raskelt vigastada saanud kaitseväelaste laste aitamiseks loodud Carolin Illenzeeri fondile.

Viru jalaväepataljon on 6. detsembril 1917 Rakveres formeeritud 4. Eesti polgu õigusjärglane. Üksus taasasutati 22. mail 1992 Jõhvis ning selle peamine ülesanne täna on viia läbi ajateenijate väljaõpet jalaväe ning tankitõrje õppesuundadel.

„Kaitseväe ühendatud õppeasutused läksid esimesena kaitseväe üksustest kaasa sangpommispordi rahvusvaheliselt muutunud kaalukategooriate ja võistlusformaadiga,“ ütles võistluse peakohtunik staabiveebel Roman Kattai. „Korraldatud võistluse tulemused on seega uuendatud kehtestatud kaalude arvestuses esimesed rekordid kaitseväes.“

Individuaalselt ja võistkondadena osalesid võistlusel sõjakooli kadetid põhikursuselt, keskastmekursuselt, õppurid lahingukoolist, KVÜÕA tegevväelased ja Kaitseliidu Tartu maleva esindus. Mehed võistlesid kahevõistluses kaalukategooriates 63, 68, 73, 78, 85, 95 kg ja üle 95kg, naised võistlesid rebimises kaalukategooriates 68 kg ja üle 68 kg. Õige raskusega sangpommidega võistluse läbiviimiseks toetas võistlust Eesti Sangpommispordi Liit, kelle kohtunikud ka kohapeal võistlust vaatlesid.

Individuaalses arvestuses autasustati iga kaalukategooria kolme parimat diplomiga. Meeste seas saavutasid parima tulemuse kapten Hegert Horn 63 kg, major Peeter Pekri 68 kg, major Ainar Afanasjev 73 kg, staabiveebel Roman Kattai 78 kg, kapten Peeter Päär 85 kg, kadett Harri Salumäe 95 kg ja kapten Vjatšeslav Senin üle 95 kg kaalukategoorias.

Naiste individuaalses arvestuses saavutas parima tulemuse kadettseersant Kärt Praks üle 68 kg kaalukategoorias. Võistlustulemused lähevad arvesse ka KVÜÕA osavõistluses 2016/2017 spordiaasta GrandPrix arvestuses.

Võistkondlikus arvestuses saavutas 56 punktiga esikoha KVÜÕA tegevväelaste koondvõistkond, kuhu kuulusid major Peeter Pekri, major Ainar Afanasjev, staabiveebel Roman Kattai, kapten Ago Savi ja kolonelleitnant Kaido Tiitus.

Teise koha saavutas 54 punktiga sõjakooli 11. keskastmekursus, kuhu kuulusid kapten Hegert Horn, kapten Riho Juurik, leitnant Peeter Päär, kapten Marek Aas ja kapten Vjatšeslav Senin. Neile järgnesid kolmandal kohal 37 punktiga õhuväe põhikursuste kadetid Mario Veeroja, Sven Arula, Harri Salumäe ja kadettseersandid Mikk Golubtsov ja Sten Tilk.

Sangpommispordi võistluse traditsiooni algatas 2002. aastal kõrgema sõjakooli toonane kadett Tanel Kurisoo koos spordiinstruktoritega eesmärgiga välja selgitada tugevaimad selle ala harrastajatest kadettide ja õppetööd läbiviiva koosseisu hulgast. Samuti seati eraldi eesmärgiks kokku panna Eesti kaitsejõudude meistrivõistluseks välja valitud tugev ja ettevalmistatud võistkond.

„On lõppenud järjekordne sõduri baaskursus, mis on olnud osalejatele väljakutseks ning sammuks mugavustsooni piiri taha. See kursus pole olnud kerge, aga sõduriks saamine ei olegi kerge tee,” ütles Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem major Toomas Tõniste. “Uuel aastal ootab ees allüksuse kursus, mis sulandab üksiksõdurid löögijõuliseks üksuseks – Kuperjanovi pataljoniks,“ lisas major Tõniste.

Sügisel teenistusse kutsutud ajateenijad on nüüdseks läbinud kümnenädalase sõduri baaskursuse, omandades teadmisi nii meditsiinist, relvade käsitlemisest kui välioskustest. Kursuse lõpus läbisid ajateenijad kümme eksamit ja lõpurännaku. Rännaku ja eksamite edukas läbimine annab Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurile õiguse kanda pataljoni embleemi pealuu ja kontidega.

Kuperjanovi jalaväepataljon on üks Eesti suuremaid ja moodsamaid väeosasid. Pataljon loodi Vabadussõja alguses 1918. aastal ja taasasutati 1992. aastal Võrumaal Meegomäel. Pataljonis läbib igal aastal ajateenistuse üle 800 sõduri.

Ajateenistusse kutsutakse kolmel korral aastas – juulis, oktoobris ja jaanuaris. Kõik ajateenistusse kutsutud noored läbivad esmalt sõduri baaskursuse.

„Seni on patrullid möödunud edukalt ning oleme nende abil ka üha rohkem oma vastutusala tundma õppinud. On näha, et meile eelnenud Eesti üksused on teinud head tööd, sest kohalikud elanikud suhtuvad meisse positiivselt ning tervitavad ja suhtlevad Eesti kaitseväelastega meelsasti,“ ütles Estpla-22 rühmaülem leitnant Virko Luide.

Eesti jalaväerühm teenib Iiri-Soome pataljoni A kompanii koosseisus koos Soome kaitseväelastega ning kompanii vastutusalale jääb mitu suuremat ja väiksemat asulat, kus suvisel perioodil elab ligi 30 tuhat inimest.

„Rahuvalveoperatsioon erineb oma olemuselt ja tegevuste poolest sellest, mida me Eestis teeme ja harjutame või mida oleme varasemate missioonide käigus kogenud. Siin kohapeal tegevuses olles õpime iga päevaga üha enam ning nüansid ja uued oskused saavad kiiresti selgeks,“ ütles leitnant Luide.

Novembri lõpus Liibanoni saabunud jalaväerühm Estpla-22 teenib ÜRO rahuvalvebaasis 2-45. Eesti rahuvalvajate ülesanne muuhulgas on patrullida nii öösel kui päeval Iisraeli ja Liibanoni eraldaval nii-öelda sinisel joonel (Blue Line).

Iisraeli ja Liibanoni eraldav sinine joon märgib Iisraeli relvajõudude tagasitõmbumist Liibanonilt vallutatud aladelt, milles kaks osapoolt leppisid kokku ÜRO kaasabil 2000. aastal. Vaatamata sellele, et olukord sinisel joonel on üldiselt rahulik on aastate jooksul osapoolte vahel esinenud siiski konflikte. UNIFIL üksuste ülesanne sellistel puhkudel on hoida ära olukorra eskaleerumine ning teha koostööd Liibanoni relvajõududega.

Lisaks patrullivad ÜRO üksused ja sealhulgas Eesti üksus oma vastutusalas nii öösel kui päeval ning nii jalgsi- kui motoriseeritult, mehitavad vaatlusposte ning täidavad muid rahuvalvealaseid ülesandeid.

Koos staabiohvitseridega teenib alates novembrist Liibanonis ligi 40 kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt scoutspataljoni staabi- ja tagalakompanii baasil.

Eesti jalaväerühm on osa Iiri-Soome pataljonist, mis on ainus mitmerahvuseline pataljon ÜRO rahuvalveoperatsioonil UNIFIL Liibanonis. Kokku panustab UNIFILi praegu 40 riiki. Praegune üksus on järjekorras viies eestlaste kontingent Liibanonis.

Kaheksaliikmeline delegatsioon eesotsas Hiina Rahvavabariigi sõjaväe ülikooli strateegilise uurimisinstituudi asedirektor vanemkolonel Qi Dapengiga said ülevaate kaitseväe ühendatud õppeasutuste struktuurist, õppetöö korraldamisest ning teadus- ja arendustegevusest. Balti kaitsekolledžis andsid külalised loengu Hiina kaitsepoliitikast. Visiidi eesmärk on suurendada Eesti ja Hiina vahelist militaarakadeemilist suhtlust.

„Hiina delegatsioonile pakkus enim huvi kaitseväe ühendatud õppeasutuste nõukogu, selle eesmärk ja töökorraldus,“ ütles KVÜÕA ülema ülesannetes olev kolonelleitnant Enno Mõts. „Meie jaoks elementaarsed struktuuriosad, nagu näiteks ka ülema nõunikud, olid nende jaoks uudsed ning huvipakkuvad,“ lisas ta.

Pärast ülevaadet õppeasutustest tutvustas KVÜÕA kõrgema sõjakooli ülem major Erkki Roosnurm Hiina delegatsioonile lähemalt sõjakooli ning viis seejärel läbi õppehoonet tutvustava ringkäigu, mille raames tutvuti õppeasutuste ajaloo ning kadettide olme- ja õppetingimustega.

„On saanud kenaks traditsiooniks, et rahvusvahelistelt missioonidelt naasevad kaitseväelased annetavad meile mitmesuguseid missioonidelt kaastoodud esemeid. Need on meie riigikaitse lähiajaloo olulised museaalid ja mitmed neist leiavad koha sõjamuuseumi uuendatavas ekspositsioonis,“ ütles Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill.

“Välisoperatsioonidel teenides elavad kaitseväelased kodusest täiesti erinevas keskkonnas ja puutuvad kokku tavapärasest erinevate inimeste, olukordade ja ohtudega. Et tutvustada keskkonda, kus Eesti kaitseväelased Liibanonis teenivad, otsustasime tuua osa meie Liibanoni argipäevast koju ja annetada selle sõjamuuseumile,” ütles Eesti kontingendi poolt annetuse tegemist juhtinud kapten Taavi Karotamm lisades, et tegu on kaitseväe ja antud piirkonnas teeninud kaitseväelaste ajalooga ning kes muu peaks enda ajaloo hoidmisse panustama kui mitte me ise.

Kaitseväelaste poolt tehtud annetuse hulka kuuluvad Soome, Iiri ja Eesti kaitseväe vormikomplektid, Iiri ja Soome kuulivestid, Lõuna-Liibanonis toimununud sõjategevusest maha jäänud lõhkekehade jäänused, Hezbollah poolt kasutatud raketi kest, maastikult leitud miinivälja sildid ja palju muud.

Varasemad rahvusvahelistelt operatsioonidelt naasnud üksused on sõjamuuseumile annetanud vorme, varustust, piirkondadest kogutud esemeid, konfiskeeritud relvasid ja Afganistanist tagasi toodud sauna. Samuti on üksused toetanud muuseumi foto- ja videomaterjali ning meenutuste näol.

1919. aastal asutatud Eesti Sõjamuuseum taastati 2001. aastal Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi nime all. Sõjamuuseumi tegeleb Eesti sõjanduse ajalooga seotud esemete ja materjalide kogumise, säilitamise, uurimise ja üldsusele vahendamisega ning sõjaajaloolise uurimistööga.

Riho Terras: Iseseisvusdeklaratsioon oli kõigile Eestimaa rahvastele, sinna alguspunkti tulekski tagasi minna

● Terras saab südamerahuga öelda, et Eesti kaitsevõime ei ole eales olnud parem kui praegu.

● Kommunismi ja okupatsiooni tehtud kurja, mis on eestlaste kollektiivmällu jälje jätnud, on võimatu alahinnata.

● "Minu iganädalane intervjueerimine võib tekitada pinget ja tunnet, et äkki on midagi valesti."

Riigikaitse mõjukaim mees, kaitseväe juhataja Riho Terras tõdeb, et peaksime okupatsiooni tekitatud kurjusest lahti laskma ja tegema kõik selleks, et Eestis elavad inimesed tunneksid ennast Eesti inimestena.

Kui küsida kõrge ametikoha ja auastmega kindralleitnant Terraselt, kuidas ta ise tajub enda rolli riigi teenimisel, siis ennast ta kiitma ei kipu ja asjatult ei praali. „Olen riiki teeninud 1991. aastast peale ja püüdnud anda endast maksimumi igas ametis, kus ma olen olnud,” kõlab kaitseväe juhataja lühike, aga aumehelik vastus.

Ühtlasi möönab Terras, et viimasel ajal on riiki liiga palju sõimama hakatud – kõigis pahedes oleksid justkui süüdi riik ja ametnikud. „Riigiametnikud saavad kogu aeg täiesti ebaõiglaselt riielda. Ma usun, et enamik riigiametnikke teeb palehigis iga päev tööd riigi paremini toimimiseks. Nii hea või halb, kui see on, on see ikkagi meie oma ja me peaksime riiki rohkem hoidma,” nendib Terras.

Ajal, kui räägitakse muutunud julgeolekuolukorrast ja Eesti panustab riigikaitsesse aina rohkem raha, saab Terras südamerahuga öelda, et Eesti kaitsevõime ei ole eales olnud parem kui praegu. „Meil ei ole kunagi olnud nii palju tugevaid liitlasi, kui on praegu. Eesti ajalugu on näidanud, et ilma liitlasteta on olnud raske seda riiki hoida, aga koos liitlastega on see olnud võimalik.”

Teisalt on praegune aeg toonud rohkesti võimaliku sõja ennustusi. Välismaa ajakirjanikke, kes käivad Narvas Sõpruse sillal kohalikelt uurimas, kas kolmas maailmasõda võiks just sealt alguse saada, on juba rügemendi jagu.

Enne kui läheme neilt välisajakirjanikelt aru pärima, mis asja nad õigupoolest ajavad, tuleks Terrase arvates see dialoog isekeskis maha pidada. „Minu meelest me peame tegema kõik selleks, et Eestis elavad inimesed, sealhulgas vene keelt kõnelevad inimesed, oleksid meie inimesed ja tunneksid ennast ka Eesti inimestena. Mitte tingimata eestlastena, aga just Eesti inimestena. Et nad selle riigi nimel töötaksid ja oma rahvuse, oma arusaamiste, oma usulise eripäraga seda riiki armastaksid,” ütleb ta. Ja lisab, et selleks on vaja rohkem dialoogi ja selgitamist.

Sunniga sõbraks ei tee

Kaitsevägi on omalt poolt püüdnud ka üht-teist algatada. Üks näide on paraadi viimine Narva. „Nüüd panime ka Alutaguse maleva Narva instruktoriks kohaliku Narva poisi. Tema eesmärk on näidata kohalikele inimestele, et kaitseliit on osa ühiskonnast, osa ka Narvast ja Narva linna inimestest,” märgib Terras. „Dialoog on oluline, ega sunniga kedagi sõbraks ei tee.”

Ent kuidas seda teha, kui Eesti riigi narratiiv on suuresti just rahvuskeskne? Terras seda nõnda ei näe. „Eesti riigi juured on meie iseseisvuse esimestes päevades, Vabadus-sõjas ja sellist vastandumist seal ei olnud. Ma mäletan, kui ma lapsepõlves kirjutasin käsitsi ümber Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis seal oli kirjas „deklaratsioon kõigile Eestimaa rahvastele”. Sinna alguspunkti tulekski tagasi minna ja mitte defineerida ennast meile väga olulise keele ja kultuuri järgi, vaid ka selle järgi, et Eestis on alati olnud palju erinevaid rahvuseid koos,” sõnab Terras.

Rahvuslikku kibestumust hoiab paratamatult üleval ka ajaloo taak. Kommunismi ja okupatsiooni tehtud kurja, mis on eestlaste kollektiivmällu jälje jätnud, on võimatu alahinnata. Terras leiab, et me peaksime sellest kurjusest lahti ütlema. „Eks need haavad hakkavad kokku kasvama, nende lahti rebimine pole mõistlik. Endale sisendada, et kõik on parem, kui ei ole konflikti, on kindlasti oluline,” ütleb Kohtla-Järvelt pärit Terras. Ida-Virumaal sündinu ja kasvanuna teab ta sealseid olusid mõistagi hästi.

Keeruline küsimus, millega paljud eestlased võivad kaitseväes kokku põrgata: kuidas selgitada vene emakeelega noortele, kes on vaenlane? Selle selgitamiseks meenutab Terras filmi „Detsembrikuumus”, kus sama arutelu käis ühe vene keelt kõneleva Eesti sõduri ja eestikeelse ohvitseri vahel. „Vaenlane on see, kes üritab meie demokraatlikku riigikorda kõigutada. See joon ei käi rahvuslikul pinnal, vaid ikka sellel pinnal, et kes üritab teha midagi sellist, et meie riigi iseseisvaid otsuseid kõigutada,” tõdeb ta.

Viimasel paaril aastal, kui Eestis on hakanud suurenema liitlaste kohalolek ning on pööratud rohkem tähelepanu õppustele ja elanikkonna kaitsele, on eakamad inimesed, kes sõda mäletavad, muretsema hakanud.

Kaitseväe juhataja märgib, et temal on hoopis vastupidine mure: inimesi, kes sõda mäletavad, on järjest vähem, eriti otsustajate hulgas. „Äärmusliikumised, mis Euroopas pead tõstavad, tekivad ka selle pinnalt, et inimestel hakkab meelest minema, kui hirmus oli Teine maailmasõda,” sõnab ta. „Mängitakse igasuguste rahvuslike mõtetega, vastandutakse üksteisele ja sealt võivad tekkida konfliktid”.

Terras mõistab, et kaitsevägi peab rahulikult rääkima sellest, mida ja kui palju nad teevad. „Me ei valmistu sõjaks, vaid rahu hoidmiseks. Me peame aru saama, et Venemaa kasutab iga võimalust ja kui talle peaks tunduma, et me ei ole koos liitlastega valmis selle riigi eest seisma, siis nad kasutavad seda võimalust.”

Mis valmistab kaitseväe juhatajale rõõmu?

„Eestit nähakse maailmas kui innovaatilist väikeriiki. Meie kuvand maailmas on parem, kui me ise seda näeme,” märgib Terras. „Sattusin ükskord ühe välisriigi suursaadiku loengule, kus ta ei teadnud, et ma olen saalis. Ta kiitis Eestit ülivõrretes ja võrdles meid oma väga suure kodukohariigiga. Me ei teadvusta endale, kui hästi me mingeid asju teeme. Võtame kasvõi IT valdkonna või meie maksude kogumise süsteemi.

Me võiksime seda ära kasutada ja Eesti inimestele kasumlikuks muuta – see on see samm, mis on meil veel puudu. Muidugi teeb ka rõõmu, et meie riik on EL-is ja NATO-s väga heas kirjas. Selle hoidmine on raske ja me peame selle nimel pingutama.”

Leedu mehhaniseeritud jalaväepataljoni kooseisus osalenud Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremallohvitseride kursuse ajateenijatest koosneva üksuse peamine ülesanne oli viia läbi kaitse-ja ründetegevust, luurepatrulle ja ümberpaiknemist põhieesmärgiga harjutada koostööd liitlasüksustega.

„Eesti sõdurid on hästi treenitud, distsiplineeritud ja kõrgelt motiveeritud,“ ütles Leedu mehhaniseeritud jalapäepataljoni ülem kolonelleitnant Marius Česnulevičius. „Tänu Eesti sõdurite professionaalsusele saime kiirelt lahendatud üksuste integratsiooni protsessi ning usun, et tegime parima võimaliku tulemuse koostöös kompanii ülema ning tuletoetuse spetsialistidega,“ lisas ta.

Õppuse Raudmõõk esimeses faasis tegutsesid Eesti, Läti ja Leedu kompaniid kordamööda üksteise vastu. Teises faasis harjutati talviseks muutunud ilmastikuoludes kaitse- ja ründetegevust ühtse Balti pataljonina liitlaste ühendpataljoni vastu.

2. jalaväebrigaadi staabi staabiülema kolonelleitnant Jaanus Ainsalu sõnul on sellised mastaapsed välisõppused ajateenijatele väga olulised, et tekiks arusaam ja kogemus lahingtegevusest suurema üksuse koosseisus.

„Sellel õppusel tegutses lahinguväljal palju erinevaid üksusi ning lahingutehnikat. Viidi läbi ulatuslikku luuretegevust ning demonstreeriti kaudtulevahendite ja pioneerivahendite mõju. Samuti said mehed koordineerida erinevate üksutega tegevust võõrkeelses keskkonnas ehk rääkida NATO liitlastega ühist keelt,“ sõnas kolonelleitnant Ainsalu.

Õppuse raames külastas kuperjanovlasi ka Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė.

Õppusest Raudmõõk (Iron Sword) võttis osa ligi 4000 kaitseväelast üheteistkümnest erinevast riigist. Lisaks Balti riikidele osalesid üksused Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt, Poolast, Rumeeniast, Sloveeniast ja Luksemburgist.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras ütles, et õppus Okas tõestas reservväelastele, Eesti avalikkusele ja meie liitlastele, et reservväele toetuv riigikaitsemudel on toimiv ja Eesti saab oma reservväelaste peale kindel olla.

„Tänan kõiki reservväelasi ja kaitseliitlasi, kes lühikese etteteatamise peale olid valmis oma kohust täitma ning pühendasid oma aega riigikaitse tugevdamisele, aga ka nende pereliikmeid ja tööandjaid mõistva suhtumise ning toe eest, sest see on nende panus riigikaitsesse,“ ütles kindralleitnant Terras. „Loodan ka, et ülikoolide õppejõud mõistavad, et nii mõnedki tudengid pidid sel nädalavahetusel eksamisessiooniks valmistumise asemel oma riigi kaitsmist harjutama.“

Kaitsevägi soovis õppusega Okas testida oma juhtimissüsteeme, protseduure ja reservüksuste formeerimist, aga ka reservväelaste teavitamist erinevate vahenditega olukorras kui vajalikud üksused kutsutakse kokku 24 tunnise etteteatamisega. Õppusel Okas formeeritud kaks kompaniid saavutasid oma lahingvalmiduse, sest ettenähtud ametikohad täideti 88 protsendiliselt.

Eesti valitsus otsustas 1. detsembril kutsuda reservväelased õppusele Okas alates 2. detsembrist. Õppusele kutsuti Kaitseliidu Võrumaa maleva lahingkompanii ning staabi- ja sidepataljoni staabikompanii.

Reservväelastele algas õppekogunemine varustuse kättesaamisega ja väljaõppealale liikumisega, kus värskendati oma seniseid teadmisi ja õpiti ka uusi. Võrumaa maleva lahingkompanii harjutas muuhulgas ka lahingupidamist hoonestatud alal ning staabi- ja sidepataljoni staabikompanii juhtimispunkti tagamist.

Fotod:

Video:

Õppuse üldjuhi Ameerika Ühendriikide kaptenleitnant Rob Hoari sõnul keskenduti sel aastal erinevatest hajussüsteemidest ja nutiseadmetest nagu kellad ning telerid tulenevatele ohtudele. Ka sel korral kasutati õppuse intsidentide menetlemiseks NATO küberharjutusvälja, mis toetub Eesti kaitseväe võimekusele. „Mitte ükski NATO liige ei ole nii tugev kui tugevad oleme me kõik koos,“ ütles kaptenleitnant Hoar, kelle sõnul annab õppus võimaluse üksteiselt õppida ning jagada parimaid oskusi küberkaitse vallas.

Lisaks NATO staapidele ja ametkondadele osalesid õppusel NATO liikmesriikide ja lisaks seitsme partnerriigi ning Euroopa Liidu esindajad. Eesti korraldas õppuse vastuvõtva riigi toetuse tagades õppuse keskjuhtimise ning taristu ja logistika. Õppust juhiti Tartust, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste matkekeskusest.

Lisaks kaitseväele olid Eestis kaasatud kaitseministeeriumi, Riigi Infosüsteemi Ameti, Kaitseliidu küberkaitseüksuse, Eestis asuva NATO küberkaitse koostöökeskuse ning mitmete teiste riigiasutuse spetsialistid.

Cyber Coalition on NATO arendusväejuhatuse korraldatav küberkaitseõppus, mille eesmärgiks on testida alliansi ja partnerriikide valmisolekut seista ühiselt vastu erinevatele küberrünnakutele. Õppusel olid sel korral osalejate või vaatlejatena kaasatud ka eraettevõtete ja teadusasutuste esindajad.

Cyber Coalition on suurima osalevate riikide arvuga NATO küberkaitseõppus, kus ligi 100 osalejat võtab õppusest osa Tartus ning ülejäänud ligi 600 üle maailma. Esimene sarnane õppus viidi läbi 2008. aastal Brüsselis ja Monsis, Belgias, 2009. aastal kaasati lisaks NATO ametkondadele ka liikmesriikide esindajad.

Eestis korraldati õppus neljandat korda.