Uudised

 Kõigil nimetatud üksuste reservväelastel kästakse ilmuda 2. detsembril 2016 kell 20.00 määratud kogunemiskohtadesse.Õppekogunemise kutsed saadetakse reservväelastele SMSi ja e-maili teel ning meedia vahendusel. Samuti avaldatakse info Kaitseväe koduleheküljel (). Õppusele kutsutud kaitseliitlased saavad lisainfot telefonil +372 7179988 ja staabi- ja sidepataljoni reservväelased telefonil +372 7172010.

„Traditsioonide hoidmine aitab meil hoida sidet minevikuga, tulla toime olevikus ning valmistuda tulevikuks. See on üks võimalus hoida ära halvimat ning säilitada vaba maa ja rahvas,“ ütles kõrgema sõjakooli ülem major Erkki Roosnurm.

Sõjakooli rivistusel viis kõrgema sõjakooli kooli veebel läbi kadettide hommikuse loenduse, mille käigus nimetas ta ka neli langenud kadetti, kes on sümboolselt igavesti kõrgema sõjakooli nimekirjas.

Pärast traditsioonilist mälestustseremooniat ning Kristiine linnaosa valitsuse esindaja sõnavõttu andis MTÜ Tondi SK Ajalooklubi juhatuse esimees kolonelleitnant erus Jaak Haud kaitseväe ühendatud õppeasutustele üle aastatel 1920-1940 Tallinnas Tondi tsaariaegsetes militaarkasarmutes tegutsenud Tondi sõjakooli ajalooga seotud ja kultuuriväärtust omavad esemed.

Rivistuse järel külastavad sõjakooli kadetid Tondi sõjakooli muuseumi ja Eesti Sõjamuuseumi. Seejärel asetavad sõjakooli pärjatoimkonnad langenud kadettide haudadele mälestuspärjad Tallinna Rahumäe kalmistule, Jõgeva Laiusevälja kalmistule, Vastseliina kalmistule ja Tartu Garnisoni kalmistule Raadil.

Samaaegselt Tallinnas peetava mälestusrivistusega oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste fuajees asuva langenud kadettide mälestustahvli juures väljas auvahtkond.

Tondi sõjakool oli esimene sõjaline objekt, mida kommunistid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus ründasid. Kommunistide eesmärk oli hõivata pealinna olulisemad asutused ning seejärel võtta võim kogu riigis ja kutsuda sisse nõukogude väed. Vaatamata ootamatule rünnakule mässukatse nurjus, kuid sõjakooli kaitstes langesid kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras.

Langenud sõjakooli kadettide mälestustseremoonia on kõrgema sõjakooli traditsiooniliste ürituste nimistus üks olulisemaid. Mälestusrivistuse traditsioon sai alguse aasta pärast mässu maha surumist. Algselt 1928. aastal püstitatud ausammas, mille loojaks oli Amandus Adamson, hävitati 1941. aastal. Monument taastati ning traditsioon taaselustati 2009. aastal.

Liibanonis teenistuse lõpetanud kontingendi ülem major Kuido Põldoja ütles, et eelmiste Eesti kontingentide tugev töö pani suured ootused ka äsja Liibanonist naasnud üksusele ja et Eesti sõduri maine on liitlaste hulgas tugev. „Eesti jalaväerühma toodi tihti teistele eeskujuks ja keerukal pataljoni juhtriigi vahetumise perioodil usaldati just Eesti jalaväerühmale kandev roll, mistõttu olid meie sõdurid soomlaste ja iirlaste roteerumise järel viimased lahkujad ja tagasid seni pataljoni operatsioonide järjepidevust,“ ütles major Põldoja lisades, et suures plaanis jätkas Eesti üksus eelmiste kontingentide poolt alustatut, andis oma panuse liitlassuhete tugevdamisse ja omandas teadmisi rahvuvalveoperatsioonide spetsiifika osas.

Ämari lennubaasis peetud pidulikul rivistusel võtsid Liibanonist saabunud kaitseväelased vastu 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Veiko-Vello Palm ja kaitseväelaste lähedased.

Jalaväerühm Estpla-21 alustas teenistust Lõuna-Liibanonis Soome-Iiri ühispataljonis selle aasta maikuus ja oma viimase patrulli tegid Eesti kaitseväelased kolm päeva enne koju saabumist. Et näidata rahuvalvejõudude kohalolu ja tagada konflikti osapoolte lepingutest kinnipidamist, oli Eesti jalaväerühma ülesanne erinevate patrullide läbiviimine oma vastutusalas, sealhulgas jalgsi ja motoriseeritult, raketiohtlikel aladel, sinisel joonel ning koostöös Liibanoni relvajõududega.

Ühtekokku tegid Estpla-21 kaitseväelased oma rotatsiooni jooksul 478 erinevat patrulli, millest ligi kolmandik olid öised. Juuli keskpaigast kuni septembri keskpaigani teenis rühm patrullbaasis UNP 6-50, mis asub vahetult Liibanoni ja Iisraeli eraldaval sinisel joonel. Kahe kuu jooksul tegid kaitseväelased regulaarselt nii jalgsi- kui ka motoriseeritud patrulle oma vastutusalas,  jälgisid pidevalt konflikti osapooli eraldavat sinist joont, tagasid baasi julgeolekut ja hoidsid ühte jagu kiirvalmiduses.

Liibanonist lahkumise eel andis Eesti kontingendi ülem major Kuido Põldoja pataljoniülem kolonelleitnant Vesa Vainiole Eesti kaitseväelaste igakülgse toetamise eest üle kaitseväe juhataja hinnalise kingituse. Tänu kolonelleitnant Vainio toele sai üksust külastada Eesti sõduritele traditsiooniks saanud muusikaline kollektiiv, võimaldati Eesti üksusel võidupüha eelse spordivõistluse ning UNIFIL üksuste vahelise paintballi turniiri korraldamine, tagati efektiivne ja paindlik logistiline tugi ja palju muud.

Koju saabunud jalaväerühma Estpla-21 vahetas välja jalaväerühm Estpla-22, mis jätkab samuti teenistust Iiri-Soome ühispataljoni ühes kompaniis koos Soome kaitseväelastega. Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompanii baasil. Kokku panustab UNIFILi praegu 40 riiki.

1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Veiko-Vello Palmi sõnul on rahuvalvemissioon Liibanonis Eesti jaoks võimalus anda oma panus rahvusvahelise julgeoleku kindlustamisse. „Osana Iiri-Soome pataljonist on Eesti sõdurite ülesanne tagada piirkonnas rahu ja kohalike elanike turvalisus ning ma olen kindel, et tänu põhjalikule ja professionaalsele väljaõppele saavad Estpla-22 kaitseväelased oma ülesandega eeskujulikult hakkama,“ ütles kolonelleitnant Veiko-Vello Palm.

Suurema osa Liibanoni suunduvast Eesti kontingendist moodustab jalaväerühm Estpla-22, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni staabi- ja tagalakompanii baasil. Pea pooled kontingendi kaitseväelastest on eelneva sõjalise operatsiooni kogemusega. Jalaväerühma ülem on leitnant Virko Luide ja Eesti kontingendi ülem major Ivo Silbaum.

Koos staabiohvitseridega on Liibanonis paikneva Eesti kontingendi suuruseks ligi 40 kaitseväelast. Eesti jalaväerühm hakkab olema osa hiljuti juhtriiki vahetanud Iiri-Soome pataljonist. Pataljoni kuulub novembrist alates kaks Iiri jalaväekompaniid ning üks eestlastest ja soomlastest koosnev jalaväekompanii. Pataljoni toetab Iiri ja Soome kaitseväelastest kompaniisuurune toetusüksus.

Iiri-Soome pataljon on ainus mitmerahvuseline pataljon ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis. Kokku panustab UNIFIL-i hetkel 40 riiki, üle 10 000 sõjaväelase ja ligi 1000 tsiviilametnikku ja kohalikku tsiviiltöötajat.

Liibanoni rahuvalveoperatsioonil on kolm põhiülesannet: Iisraeli-Liibanoni vahelise kontrolljoone jälgimine, Liibanoni relvajõudude toetamine ja nendega koostöö tegemine ning konflikti osapoolte vahel sõlmitud lepetest kinni pidamine. Eesti jalaväerühma ülesanneteks on päevased ja öised patrullid jalastunult ning masinatel, sealhulgas Liibanoni ja Iisraeli eraldaval sinisel joonel patrullimine, kontrollpostide mehitamised ja muud rahuvalvealased tegevused, mille käigus tehakse koostööd ka Liibanoni relvajõududega.

Täna möödub Vabadussõja algusest 98 aastat. See on Eesti riigi ja rahva jaoks üks neist daatumitest, mil võeti otsustamine enda kätte. See on üks neist päevadest, millele on rajatud meie edasine lugu – meie oma vaba Eesti ajalugu ja tänapäev.

Vabadussõda on Eesti riigiks saamise loos vaadeldud ka kui ülimat ellujäämiskursust. See oli pingutus, mis tõestas kogu ülejäänud maailmale, et Eesti riiklus ning iseolemine ei olnud pelgalt I maailmasõja järgne tõmbetuulehoog, vaid südames soovitud ja kavatsetud uus reaalsus.

Veelgi olulisemaks tuleb pidada seda, et see pingutus tõestas meile endile – eestlastele, et vabaduse ja iseseisvuse eest võitlemise juures on kaalul midagi suurt ning toona veel enneolematut – Eesti oma riik.

Vabadussõda on tunnistuseks sellest, et ka väikene rahvas suudab ja oskab rasketest katsumustest auga välja tulla ning kehtestada oma tõe ja õiguse sellel maal, mida me omaks peame ja hinges kallimaks tunnistame. Kui me olime võimelised Vabadussõjas astuma vastu arvult ja jõult suurematele vastastele, siis ainult tänu sellele, et meie rahval oli mille nimel ohvreid tuua.

Sõda ei ole oma olemuses ilus asi. Kuigi 100 aastat tagasi mindi sõtta veel lauluga ning seda ümbritses parasjagu romantiline oreool, siis sõja tegelikkus on alati immutatud tule, suitsu ja verega. Sõditakse poliitiliste aadete ja eesmärkide nimel, kuid aated ja eesmärgid ei anna tuld, kaeva kaitsekraave ega torka täägiga. Seda tegid reaalsed, lihast ja luust inimesed. Koolipoisid ja üliõpilased, talumehed ja tehasetöölised, kunstnikud ja luuletajad.

Vabadussõjale tagasi vaadates tuleb mõelda neile inimestele, sest erinevad ajalookäsitlused kipuvad paratamatult keskenduma kuupäevadele, rinnetele, päevakäskudele ja soomusrongidele. Kuid selge on see, et võit toodi koju just tänu inimestele ja nende pealehakkamisele. Olgu nad siis eestlased või vene rahvusest Eesti ohvitserid; meile appi tulnud britid või Soome vabatahtlikud.

Vabadussõjas kinnistusid meie rahva mällu ka mitmed nimed, mille taga nähakse vaprust, tugevaid juhiomadusi, eneseohverdusi ja lahinguõnne. Kangelasi ja sümboleid on rahvale tarvis, sest läbi nende jutustustakse meie lugu edasi.

Tahan täna eraldi ära märkida kindral Johan Laidoneri isikut, kes oli, on ja jääb Eesti sõjanduse legendiks. Temas oli ühendatud nii võimekas diplomaat, suurepärane strateeg kui ka hea juht ja innustaja. Ta suutis kiiresti korraldada Eesti kaitseväe juhtimisstruktuuri nii, et seda sai efektiivselt kasutada erinevatel rinnetel võitlevale väele suuniste andmisel. Samuti pani ta väed rohkem liikuma ning rakendas sellega tänini toimivat manööversõja kunsti.

Kindral Laidoner oli suurepärane näide andekast, haritud ning isamaalisest ohvitserist. Tema isikuomadusi ja pühendumist jagasid paljud Eesti ohvitserid, sest ilma nende innustava ja läbimõeldud juhtimiseta poleks ka meie rahvavägi nõnda tõhusalt vaenlastele vastu saanud.

Vabadusest räägitakse tänapäeval liigagi vähe. Igapäevased mured ja kohati lainena üle pea loksuv infomüra ei anna suurtele, olulistele ning meid endid sügavalt puudutavaile teemadele tihtipeale ruumi. Vabadusest räägime vabariigi aastapäeval ja ehk paaril-kolmel korral aastas veel ja siis on vaikus. Kuid selge on see, et kui millestki nii olulisest mitte rääkida, siis kipub see oma tähendust kaotama ja seda ei saa me endale lubada.

Peame aru saama, et oleme täna vabad ainult tänu sellele, et rahvana ei andnud me kunagi alla. Meie võitlus jätkus ka siis kui võõrvõim oma reeglid kehtestas, eestlased oma käsule allutas ning püüdis rahvast ja rahvust tasalülitada ning ümber sulatada. Me teame, et sellega ei tuldud toime, sest olid alles inimesed, kes kandsid edasi ideed ja teadmist sellest, mis kunagi oli olnud ning mis veel olulisem – mis kunagi taas saab olema.

Seda kõike sidus kokku ja hoidis alal Vabadussõja vaim. Mälestus ja teadmine, et me suudame võidelda, raskusi taluda ja neist auga välja tulla. Seda vaimu ja teadmist peame ka täna tähtsaks pidama, sest maailm meie ümber pole lihtne ja turvaline paik. Mõeldes tänastele probleemidele ja ohtudele on kasuks ja toeks see, kui vaatame tagasi nüüd peaaegu sajandi taha ja ammutame jõudu meie eelkäijate vaprusest ja kindlameelsusest.

Ma tahan tänada tänase piduliku koosviibimise korraldajaid Eesti lipu seltsist, Eesti muinsuskaitse seltsist, Estonia seltsist, Kindral Johan Laidoneri seltsist ja Konstantin Pätsi muuseumist. Aitäh teile mälu ja mälestuse au sees hoidmise eest! Ma tänan!

„Konverentsi eesmärk on tuua ühiste arutelude juurde kaitseväe, kaitseliidu, ülikoolide ja kaitsetööstusega seotud inimesed, et omavahel valdkonnaalaseid kogemusi, teadmisi ja vajadusi jagada,“ ütles konverentsi läbiviija major Veljo Raide avasõnades.

Teist korda peetava konverentsi keskmeks oli tehnoloogiaalase teadus- ja arendustegevuse asetamine sõjapidamise konteksti. Konverentsi jooksul andsid ettekannete esitajad ülevaate hetkel käimasolevatest tehnilistest väevõime arendustest ja suundadest, KVÜÕA loodus- ja täppisteaduste õppetooli taktikalise taseme väevõimega seotud rakendusuuringutest põhi- ja keskastmekursusel ning ülevaate aastal 2016 kaitseministeeriumi poolt arendustoetuste konkursi meetme kaudu toetatavatest arendusprojektidest.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõjatehnoloogia konverentsi organiseeritakse koostöös kõrgema sõjakooli, kaitseministeeriumi ja Eesti Kaitsetööstusliiduga.

Raua tänava lahingus osalenud Eesti veteran Eduard Kuuskor on tänaseks sidepataljoniga sama vana - 98aastane. Kõrgele elueale vaatamata on veteran endiselt hea tervise juures. “Elust tuleb rõõmu tunda,” ütles Kuuskor.

Külaskäigul meenutas Kuuskor teenistust sidepataljonis, oma kirge raadiojaamade vastu ning lahingut Raua tänaval. 98-aastane veteran mäletab sidepataloni lahingut hästi. Ühe meeleoluka seigana rääkis Kuuskor, kuidas ta ei olnud nõus loovutama Raua tänaval oma töökorras relva Punaarmeele. “Kui pidime relvad ära andma, lõhkusin relvaluku ära. Selle relvaga enam lasta küll ei saanud,” meenutas Kuuskor. “See on ainuke kord, kui ma Eesti vara lõhkunud olen.”

Eduard Kuuskoril käisid külas staabi- ja sidepataljoni kaplan leitnant Peeter Paenurm ja bibliograaf Reet Kõrver ning kinkisid vanahärrale pildi pataljonist ja pataljoni laulumeeste plaadi.

1940. aastal paiknes sidepataljon pärast kasarmute sundloovutamist Punaarmeele Raua tänava koolimajas. Juunipöörde ajal nõudsid punaväelased hoone loovutamist, kuid sidepataljoni sõdurid keeldusid relvi ära andmast. Kui koolimajale suunati Punaarmee raskekuulipilduja andsid sõdurid ära küll käes olnud relvad, kuid leidsid koolimaja õuest mobilisatsioonirelvad ning jätkasid vastupanu. Lahingus langesid allohvitser Aleksei Männikus ning reamees Johannes Mandre. Sidepataljoni ja riigipöörajate vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe väeosa peetud lahing Teises maailmasõjas.

Staabi- ja sidepataljon loodi 21. novembril 1918 ning taasloodi 29. oktoobril 1993. Traditsiooniliselt tähistab pataljon oma taasloomise aastapäeva jalutuskäiguga Tallinna 21. kooli juurde ning loomise aastapäeval erinevate üritustega novembri lõpupoole.

Staabi- ja sidepataljoni ülesanne rahutingimustes on tagada üleriigiliselt kaitseväe peastaabi, väeosade ja Kaitseliidu vaheline side ning oma alluvusse kuuluvate sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine. Lisaks peab pataljon tagama kaitseväele strateegilise side- ja infotehnoloogilise toetuse ning ellu viima kaitseotstarbelise side, infotehnoloogia ja elektroonilise sõja arendusprojekte.

Armeekindral Muzhenko kohtus kaitseminister Margus Tsahkna, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Hannes Hanso, kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terrase ning erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonel Riho Ühtegiga.

„Meile on tähtis teada, et me ei ole üksi ja Eesti on olnud Ukrainale heaks partneriks. Tahan Eesti rahvast selle eest tänada ja loodan, et meie koostöö ja suhe paraneb edaspidigi,“ ütles armeekindral Muzhenko.

Kindralleitnant Terrase sõnul on Eesti ja Ukraina kaitsevägede senine koostöö on olnud tulemuslik ning kasulik mõlemale poolele. Eesti jätkab Ukraina toetamist kõigis senistes valdkondades, mis hõlmavad eelkõige Ukraina erivägede väljaõpet ja meditsiinialast koostöö.

„Arutasime täna edasise koostöö erinevaid valdkondi. Lisaks senisele uurime võimalusi Ukraina kolleegide toetamiseks küberkaitse alal,“ ütles kindralleitnant Terras.

Armeekindral Muzhenko asetas täna hommikul pärja Vabadussõja võidusamba jalamile, külastab enne ärasõitu 1. jalaväebrigaadi ning kohtub Eestis taastusravil olevate Ukraina kaitseväelastega.

Võitlusest Viru rindel 1919. a novembris-detsembris ning Dubrovka lahingust rääkis suurtükiväelastele sõjaajaloolane ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste lektor Igor Kopõtin.

Traditsioon tähistada 1. suurtükiväepolgu ajaloolist võitu tekkis pataljoni tegev- ja reservväelasi koondaval suurtükiväelaste kogul eelmisel aastal. „Õnneks pole taasloodud suurtükiväepataljonil selliseid tulemusi ette näidata ja ma loodan, et sellist vajadust ei tulegi,“ ütles algatuse üks eestvedajaid suurtükiväekooli ülem major Feliks Roodvee. „Aga ma olen kindel, et oleme väärikad mantlipärijad – nii ajateenijate kui reservväelaste oskus panna relvad tõhusalt ülesannet täitma on tasemel.“

Dubrovka lahing peeti 23. novembril 1919. aastal ning selles kandsid olulist rolli 1. suurtükiväepolgu juhtimise alla koondatud viis suurtükipatareid. Vastase ülekaalukad väed murdsid rindest läbi, sundides Eesti jalaväe taanduma ning jättes suurtükiväelased vastamisi pealetungivate kütipolkudega. Vaatamata rindelõigu ülema soovitusele taanduda, otsustas kapten Hugo Kauler talle alluvate patareidega paigale jääda ning avas vastase pihta massiivse koondtule. Umbes 20 minutiga lasti vastase pihta kokku ligi 1800 mürsku, millega tekitati hävitavat kahju Punaarmeele ning seisati vastase läbimurre. Vasturünnakule läinud 8. ja 9. jalaväepolgu osad hõivasid varem kaotud positsioonid ilma võitluseta.

Staabi- ja sidepataljoni aastapäeva puhul korraldatud lahtiste uste päeval said kooliõpilased katsuda ja proovida erinevaid sõdurivarustuse elemente, sealhulgas lahingurakmeid, kiivreid, toiduvalmistamise vahendeid ja komplekteeritud seljakotte. Samuti said külastajad tutvuda kaitseväe relvastuse ja sõidukitega ning kätt harjutada militaarseid näomaalinguid tehes ja maitsta sõdurisuppi.

Kaitseväelased näitasid noortele ka sõdurite elamistingimusi kasarmus ning püstitasid murule telkmantlitest mitu varjualust just selliselt, nagu sõdurid seda metsas teevad. Staabi- ja sidepataljonile omaselt oli üles seatud näitus ka erinevatest sidevahenditest.

Staabi- ja sidepataljon korraldab väeosa lahtiste uste päeva kaks korda aastas – suve lõpus lasteaialastele ja pataljoni aastapäeva nädalal novembris kooliõpilastele. Täna külastas pataljoni ligi nelisada last üheksateistkümnest nii eesti kui vene koolist üle Eesti.

Sel nädalal tähistab staabi- ja sidepataljon 98. aastapäeva. Pataljon loodi 21. novembril 1918 ning taasasutati 29. oktoobril 1993. aastal.

Staabi- ja sidepataljoni ülesanne rahutingimustes on tagada üleriigiliselt kaitseväe peastaabi, väeosade ja Kaitseliidu vaheline side ning oma alluvusse kuuluvate sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine. Lisaks peab pataljon tagama kaitseväele strateegilise side- ja infotehnoloogilise toetuse ning ellu viima kaitseotstarbelise side, infotehnoloogia ja elektroonilise sõja arendusprojekte.