Uudised

„Osalemine välisõppusel annab nooremallohvitseride kursuse ajateenijatele kogemuse ründe- ja kaitseoperatsioonide läbiviimisest liitlasüksuste koosseisus,“ sõnas 2. jalaväebrigaadi staabi staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

Ajateenijatel on rahvusvahelise õppuse raames võimalus rakendada seni õpitud teadmisi ning saada kogemusi liitlasüksuste koosseisus lahingute pidamisel.

Ligi kolm nädalat kestev õppus koosneb erinevatest osadest, mille käigus harjutatakse läbi kaitse-ja ründetegevused, luurepatrullide teostamine ning ümberpaiknemine rahvusvahelise üksuse koosseisus.

Õppusest Raudmõõk (Iron Sword) võtavad osa 4000 kaitseväelast kümnest erinevast riigist. Lisaks Balti riikidele osalevad üksused Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt, Poolast ja Luksemburgist.

„Meil pole vajadust karta ja kahelda NATO kindlameelsuses ja otsustavuses oma liitlaste eest seista,“ ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras kaitseväe aastapäevale pühendatud kõnes, viidates NATO kollektiivkaitse toimimisele. „Liitlaste kohalolek Eestis ei ole mitte meie mure, vaid võimalus ja vajadus ja nii tuleb sellest ka aru saada,“ ütles Terras, kelle sõnul saab Eesti iseseisev kaitsevõime tugevamaks ainult siis kui me kõik selle nimel pingutame.

Estonia teatris avaldati ka aasta ohvitseri ja allohvitseri tiitli pälvinute nimed ning mälestati langenud kaitseväelasi. Aasta ohvitseri tiitli sai sel korral 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Eero Rebo ning aasta allohvitseri tiitli 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljoni allohvitser veebel Mihkel Paalo.

Eelmise aasta septembrist 2. jalaväebrigaadi juhtiv kolonel Rebo teenib kaitseväes alates 1993. aastast. Ta on olnud rühmaülem, kompaniiülema abi, kompaniiülem, pataljoni staabiohvitser ja staabiülem ning juhtinud kahte pataljoni, sealhulgas Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni aastatel 2004-2007. Samuti on ta teeninud peastaabi ülema asetäitjana ning osalenud rahutagamismissioonil Bosnia ja Hertsegoviinas.

Rebo on lõpetanud 1997. aastal sisekaitseakadeemia, 2002. aastal USAs logistikakolledžis logistikakursuse ning 2004. aastal Balti kaitsekolledži ühendjuhtimise ja kindralstaabi kursuse. Sõjalise kõrgeima hariduse ja magistrikraadi on ta omandanud Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledžis.

Aasta allohvitser veebel Mihkel Paalo alustas teenistust kaitseväes 2004. aastal. Enne praegusele teenistuskohale asumist 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljonis on Paalo teeninud muuhulgas Scoutspataljonis jaoülema abi ning Kuperjanovi jalaväepataljoni rühmavanem-instruktori ametikohtadel. Samuti on ta osalenud sõjalisel operatsioonil Afganistanis.

Aasta ohvitseri ja allohvitseri tiitliga seonduva rahalise preemia annab välja Riigikaitse Edendamise Sihtasutus. Sihtasutuse eesmärk on lisaks kaitseväelaste tunnustamisele kaitseväe ja kaitseliidu infotehnoloogilise varustatuse ja väljaõppe toetamine ning isikkoosseisu üldharidusliku ning infotehnoloogilise haridustaseme tõstmisele kaasaaitamine.

Täna õhtul Estonia teatris aset leidval aastapäevaüritusel osalevad lisaks kaitseväe juhtkonnale, vabariigi president Kersti Kaljulaid, president Arnold Rüütel, peaminister Taavi Rõivas ja mitmed teised ministrid, suursaadikud ning riigitegelased.

Aastapäeva ürituste raames andis kaitseväe juhataja täna pärastlõunal kätte ergutused kaitseväe ja kaitseliidu teenistujatele ning peeti mälestustseremoonia kaitseväe kalmistul vabadussõjas langenute mälestusehise juures.

Lugupeetav Eesti Vabariigi president,
Austatav president Rüütel,
Härra peaminister,
vabariigi valitsuse liikmed,
ekstsellentsid, kaitseväelased,
daamid ja härrad.

Mul on suur au ja heameel teid tervitada Eesti Kaitseväe 98. aastapäeva pidulikul tähistamisel.

Eesti kaitseväe loomise päevaks peetakse 16. novembrit, sest just sel kuupäeval 1918. aastal andis Ajutine valitsus korralduse kutsuda kokku vabatahtlikest koosnev rahvavägi. Ajutise valitsuse esimene käsk tähendas ka sundmobilisatsiooni ohvitseridele, arstidele ja sõjaväeametnikele. See oli vaba Eesti valitsuse esimene käsk oma kaitseväele, sestap peame seda päeva ka täna ja tulevikus meeles.

Eesti kaitsevägi on koos meie riigiga kasvanud peaaegu terve sajandi. Ajalukku tagasi vaadates jaguneb see aastasada justkui päevaks ja ööks, mis paistavad enam-vähem ühepikkustena. Päevavalgust ning iseolemist, mis hõlmab endas ka riigiks saamise karmi küpsuseksamit Vabadussõja rinnetel, seda aega on peaaegu poole sajandi jagu.

Ööpimedust, mis varjutas Eesti riigi ja tema kaitseväe, oli samuti ligi viiekümne aasta jagu. Küll võime täna kinnitada, et me enam mitte kunagi ei lase enda vabadust ja päevavalgust katta kinni raudse eesriidega. Selle tee on Eesti riik korra läbi käinud ilma, et oleks tõstnud relvi agressori vastu. Erandiks olid vaid vaprad sideväelased, kes legendaarses Raua tänava lahingus avasid tule punaarmeelaste vastu.

Üldise vastuhaku puudumine tähendas pimeduse saabumist. Aga ka selle pimeduse varjus elas Eesti edasi, sest raua jõud jääb alla tahtele. Raud roostetab ja pudeneb, soov vabana elada kestab edasi.

See sama soov vabana elada toimib sidemena meie ja Vabadussõjas võidelnute vahel. Samuti ühendab see meid nende meeste ja naistega, kes hoidsid hinges Eesti riiki ja ei vandunud alla nüristavale ning tasalülitavale võõrvõimule.

See soov ja kindlameelne tahe on meis olemas nüüd ja edaspidi, sest maailm meie ümber ei paku meile lihtsat äraolemist, vaid nõuab meilt veelgi rohkem tähelepanu ja valmisolekut Eestit kaitsta.

Eesti iseseisev kaitsevõime saab tugevamaks ainult siis kui me kõik selle jaoks ühiselt pingutame. Meie eesmärk on reaalne, käegakatsutav ja vajadusel kasutatav sõjaline jõud. Selle jõu hoidmine ja edasiarendamine on meie peamine tööülesanne.

Selle ülesande täitmisel ei ole tähtsamaid ega vähemtähtsamaid inimesi. Meil on tarvis luurajate teravat silma, planeerijate kaalutlevat mõistust, logistikute oskust viia kokku varud ja vajadused. Meil on tarvis iga maa-, mere-, õhu- ja eriväelast, sest plaanid saavad teoks ainult siis kui me need eesmärgile suunatud tegevuste ja sisuga täidame.

Head sõbrad!

Eestil on lisaks oma kaitseväele abiks ka liitlased. Meil pole vajadust karta ja kahelda NATO kindlameelsuses ja otsustavuses oma liitlaste eest seista. NATO on teinud kiired ja üheselt mõistetavad otsused, mis on toonud kollektiivse kaitse ehk Washingtoni lepingu viienda artikli taas alliansi plaanide ja tegevuste keskmesse.

Oma ala asjatundjate ja igapäevaste elluviijatena teame väga hästi, et plaanid iseenesest ei kaitse vastase tulejõu eest. Kaitseb see, mis paberilt tegelikkuseks vormitakse ja koos tegutsema pannakse.

Ma soovin täna südamest tänada kõiki riike, kes on Eestisse saatnud oma sõdureid. Nad on täna kohal. Lendavad välja Ämarist, et turvata Eesti õhuruumi; teevad koos meie kaitseväelastega väljaõpet Tapal; liiguvad Eesti metsades ja soodes, et tunda paremini meie maastikku, võimalusi ja olusid.

Liitlaste kohalolek Eestis ei ole mitte meie mure, vaid võimalus ja vajadus ja nii tuleb sellest ka aru saada. Kõik me teame, et tööd on rohkem. Päevad on pikemad ja tihtipeale tuleb kodu ja pere arvelt aega juurde võtta. Selle kõige eesmärgiks on paremini toimiv Eesti kaitsevõime.

Meil seisab ees veelgi rohkem töid ja tegemisi, sest liitlasi tuleb juurde. Neile on tarvis luua asja- ja ajakohased tingimused väljaõppeks, elamiseks ja koostegutsemiseks meie kaitseväelastega. Kuid on oluline aru saada, et me ei tegele siin külaliste võõrustamisega, vaid ehitame üles NATO idatiiva tugevamat kaitset. Liitlased peavad saama omadeks, sest ainult nii on võimalik täita meile pandud ülesannet.

Paljude NATO liitlastega ja Euroopa partneritega olemegi relvavennad, sest meie kaitseväelased on koos teeninud maailma erinevais paigus. Osalemine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel on olnud see võti, mis on avanud meie sõprade jaoks arusaamise Eesti riigi julgeolekunägemusest. See nägemus on kantud vastutustundest ja ühiste väärtuste jagamisest.

Oleme täna, kaitseväe aastapäeval koos, et tähistada ja olla uhked oma kaitseväe üle. Aga me oleme koos ka selleks, et toetada neid, kes sõjaväljal on vigastada saanud. Me oleme täna siin, et mälestada oma kaasvõitlejaid, kes langesid lahingus. Ma palun püsti tõusta, et pidada meeles neid, kes on andnud elu Eesti eest.

Me mäletame teid!

Ma tänan!

Lugupeetavad,

Eesti kaitsevägi peab kalliks oma pärandit ja see on kandev pinnas tulevikku liikumiseks. Meil on olemas kindel tugi Eesti riigi ja rahva näol. Kaitseväge usaldatakse, sest meil on tugev side Eesti inimestega. Ajateenistusele tuginev reservvägi ja Kaitseliit hoiavad seda sidet kõige paremini. Meie ülesanne, kes me igapäevaselt sõjalist riigikaitset teostame, on teha endast parim, et Eesti inimesed oleksid jätkuvalt koos meiega. Meie ülesanne on väärtustada ja heaperemehelikult kasutada seda vara, mis meile usaldatud on.

Olgu selge ka see, et peame ise suutma rohkem usaldada Eesti inimesi. Pean siinkohal silmas, et riiki kaitsevad kõik, see pole vaid nii öelda meeste töö. Üha enam on ajateenistusse ning läbi selle sõjalisse riigikaitsesse panustamas naised. See on märk kaasaegsest ja kogu ühiskonda kaasavast kaitseväest.

Head pidulised,

Täna siin Estonia kontserdisaalis täname ja tunnustame neid tublisid ja eeskujulikke kaitseväelasi, kes on üles näidanud initsiatiivi ja andnud oma parima kaitseväe arendamisse läbi oma teenistuse, aga ka läbi oma väljapaistva õppetöö.

Ma tahan isiklikult tänada kõiki kaitseväelasi siin saalis, üle terve Eesti ja kodust kaugemal, sest te kõik olete tunnustust ja tänu väärt. Lubage mul tänada ka meie kolleege, mõttekaaslasi ja kaasteelisi erinevatest asutustest ja organisatsioonidest – teie panust ja koostööd osatakse kaitseväes hinnata!

Õnnitlen kõiki Eesti kaitseväe 98. aastapäeva puhul. Soovin meile kõigile jõudu, edu ja mõistust Eesti riigi kaitsel.

Kaitseväelased, palju õnne 98. sünnipäevaks!

Soliidne iga. Selles vanuses juba mõistad, mis on tõeline ja mis on näiv. Nii ka teie.

Tõeline on kaitsetahe. Eelmisel nädalal Ekspressist lugesin, et te olete valmis Eesti eest lahingusse minema ka siis, kui võtta pole muud kui kivikirves. Oht muidugi on, et kui meie relvastustase piirdukski kivikirvestega, tuleks see lahingusse minek üsna pea. Väärtus oleks kahtlemata seegi, sest niimoodigi minek oleks ikkagi tõeline ja mitte näiv.

Et aga ei peaks kunagi lahingusse minema, on parem, kui on heidutuses kasutada kivikirvest vähe modernsemat kraami. Ja meil on. Me heidutus on tõeline ja mitte näiv.

Meil on mehed ja naised, kes on valmis minema. Meil on relvad, millega minna. Seda on ikka palju rohkem, kui meil oli meie ainsa võidetud sõja – Vabadussõja – alguses. Aga me võitsime ka siis. Me jõud on täna tõeline ja mitte näiv.

Veel parem on, kui Su kõrval on lisaks kaaslastele ka liitlased. Kui Sa tead, kes seisab Sinu kõrval, siis ei ole oluline, kes on sinu vastas. Meie kõrval seistakse, me teame seda.

Kuid veelgi tähtsam on, et ka meie seisame oma liitlaste kõrval. Seal, kus meist on kasu. Seal, kus me saame pakkuda kellelegi oma tuge. Meie välismissioonidel viibijad on liitlaste hulgas hinnatud, sest meie tugi on alati tõeline ja mitte näiv.

Me loome julgeolekut, mitte ei tarbi teiste loodut. Oleme seda loonud 1995. aastast peale. Iga päev missioonil on pandud tallele meie julgeoleku hoiuraamatusse.

Me oleme kandnud tõelisi kaotusi, meie sõdurid on saanud viga ja hukkunud. Me mõtleme neile ja nende lähedastele kogu aeg. Nemad langesid, pakkudes reaalsete ohtude vastu kaitset kellelegi meist kaugel. Aga need kaotused isamaa eest on loonud meile, siin kodus, meie igapäevast ja tõelist julgeolekut. Meie tänu on igavene.

Te olete hoidnud Eestit nii, nagu ainult teie seda oskate. Mitte keegi ei oleks saanud paremini.

Tahan, et pidupäev oleks selline, mil me ei räägi, lihtsalt nii vahelduse mõttes, keeruliste lühenditega pikkade memode keeles. Räägime lihtsas selges eesti keeles - 98 aastat on meil olnud aega võita, kaotada, uuesti alustada, ennast eriti suureks unistada ja maa peale tagasi tulla.

Me oleme kahe jalaga maa peal ja meie kõrval on meie liitlaste saapad. Tiivad saime Ukraina sündmuste tuules, saapaid lubati oluliselt juurde 2016 Varssavist. Poleks saanud, kui oht me kõrval oleks näiv. Ent ka oht on tõeline.

Üle aastate, ka siis, kui meil endil pole ühegi riskianalüüsi järgi olnud suuremat põhjust lühiajalises vaates muret tunda, olete teie vähehaaval kogunud liitlaste lugupidamist. Ei Chicagost, Walesist ega Varssavist tulnud otsused ei sündinud ainult riskianalüüsist, vaid ikka pigem sellest lugupidamisest.

Muidugi on NATO kaitse jagamatu ja NATO peab kaitsma oma idaserva kasvõi selleks, et heidutus oleks usutav kaugemal Lääneski. Kuid lihtsalt manööverpinna ja elusa armee vahel on tohutu erinevus. Lihtsalt öeldes, sõltumata sellest, kas karudel või elevantidel on tuju kallistada või kakelda, okkalise koha peale nad keegi seda tegema ei lähe.

Kogu mu napi ametiaja jooksul on pea iga päev pärinud igatsorti kaugeltvaatlejad, kas me siin Eestis ikka kõvasti kardame. Isegi sellises sõnastuses, et kindlasti te ju hirmsasti värisete seal Baltikumis. Minu vastus on alati ebaviisakas.

Viisakas inimene ju küsimusele küsimusega ei vasta, aga mina vastan. Tahan ikka teada, kas nende arvates näiteks need rahvad, kes elavad seismiliselt aktiivses piirkonnas, istuvad madala laega kerges onnis ja kardavad? Või ehitavad nad lihtsalt maavärinakindlaid pilvelõhkujaid?

Nojah, tolle küsimuse vastust nad teavad. Sama siinkandis. Geopoliitiliselt seismilises piirkonnas on isegi veidi etem olla - hoiatusaeg on pikem, jõuab reageerida ja õige reaktsioon hoiab tavaliselt halvima ära. Meie luure on oluliselt täpsem kui mistahes seismoloogiline luure ja mitte ainult objektiivsetel põhjustel. Ka täiesti subjektiivsetel, meie enda loodud põhjustel.

Mida meil karta? Tegutseda tuleb ja minu arust on geopoliitiliselt halb loos ikkagi kergem kanda kui seismiline analoog. Kartku parem need, kel maa all väriseb, sest ükski värinakindel pilvelõhkuja ju värinat ära ei hoia. Aga iseseisev kaitsevõime ja liitlaste tugi peavad kindlasti.

Kui kõne all on see, kas me nii õudselt kardame või lihtsalt rahulikult ja kindlalt ehitame üles oma kaitseväge, siis mulle tulete teie silme ette. Ja ma tunneksin, et pole teinud oma osa, kui sellises olukorras jääksin viisakaks. Teie ka ju ei jääks, kui ohus peaks olema meie iseseisvus ja vabadus. Need kaugeltvaatlejad ründavad – ohutust kaugusest ja süvenemata – meie väärikust, alahindavad meie suutlikkust ja tahet. Usuvad näivust. Ei huvitu sellest, mis on tõeline.

Mis meil sellest. 98 aastat on liiga palju, et heituda nende arvamusest, kes ei tea ega hooli. Meie ja meie liitlased, meie teame. Ja teie hoolite. Iga päev, hoides Eestit.

Palju õnne veelkord!

„Konverentsi eesmärk on tutvustada eri riikide süsteemseid lähenemisi sõjaväeliste juhtide arendamisel. Käsitletakse nii elukutseliste kui ka reservväe ja kaitseliidu vabatahtlike juhtidega seonduvat,“ ütles konverentsi peakorraldaja KVÜÕA organisatsioonijuhtimise lektor Aarne Ermus.

Rahvusvahelisel juhtimiskonverentsil astuvad üles külalisesinejad Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Soomest, Šveitsist ja Iisraelist, kes arutlevad ohvitseride ning allohvitseride juhiomaduste ning oskuste arendamise erinevate meetodite kasutamise efektiivsuse üle baas- ja täiendõppes ning igapäevases teenistuses.

Lisaks saavad konverentsil osalejad ülevaate erinevate riikide kaitsevägedes toimivatest sõjaväeliste juhtide arendamise süsteemidest, kasutatavatest meetoditest, erinevatest teoreetilistest lähtekohtadest ning praktikaga ühildamise põhimõtetest. Samuti käsitletakse konverentsil keskkonnamuutuste ning sõjapidamisviiside muutuste mõju juhtidele, neile esitatavatele nõuetele ja nende arendamisele.

Kuues rahvusvaheline juhtimiskonverents peetakse 17.-18.11.2016 kaitseväe ühendatud õppeasutustes Tartus. Konverentsi töökeelteks on eesti ja inglise keel.

Konverentsi on 17. detsembril võimalik jälgida otseülekandena veebiaadressil  .
Konverentsi jooksul on esinejatele võimalik esitada küsimusi aadressil  
Konverentsi programmi leiab KVÜÕA koduleheküljelt .

„Lisaks kaitseväelaste füüsilise vormi arendamisele oli ujumisvõistluse eesmärk harjutada meeskonnatööd teatevõistluses. Ameerika-Sloveenia ühendvõistkonna osalemine on hea näide, et koostöö liitlastega ei piirdu ainult sõjalise sfääriga, vaid laieneb ka muudesse valdkondadesse,“ ütles 1. jalaväebrigaadi spordiohvitser leitnant Deevi Ots.

Kokku osales võistlusel ligi 50 kaitseväelast kolmest riigist. 100-meetrisele individuaaldistantsi võitis nooremseersant Kirill Šavkun pioneeripataljonist ajaga 1.01,76 Viru jalaväepataljoni reameeste Kirill  Savatenkovi (1.03,00) ja Aleksander Ševerdalkini (1.05,05) ees. Võistkondlikus arvestuses osutus rändkarika vääriliseks Ameerika-Sloveenia ühendvõistkond  Scoutspataljoni ning pioneeripataljoni ees.

Pildigalerii:

Sel aastal saavad 3200 euro suuruse preemia aasta ohvitseriks valitud 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Eero Rebo ning aasta allohvitseri tiitli pälvinud 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljoni allohvitser veebel Mihkel Paalo.

Preemiat väljaandva Riigikaitse edendamise sihtasutuse nõukogu esimehe ja Kaubanduskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani sõnul on tal heameel tõdeda, et kaitseväe ja erasektori algatatud  tunnustus on jätkuvalt au sees ning et traditsiooniks kujunenud preemiaid antakse sel aastal välja juba kümnendat korda. "See on konkreetne koostöö meie ühtsete väärtuste hoidmise nimel. Lisaks on mul heameel, et kõik senised aasta ohvitseri ja allohvitseri peapreemiaga tunnustatud on jätkuvalt aktiivselt teenistuses, näitavad paljudele eeskuju ning innustavad igapäevaselt kolleege preemia poole püüdlema," lisas Luman.

Eelmise aasta septembrist 2. jalaväebrigaadi juhtiv kolonel Rebo teenib kaitseväes alates 1993. aastast. Ta on olnud rühmaülem, kompaniiülema abi, kompaniiülem, pataljoni staabiohvitser ja staabiülem ning juhtinud kahte pataljoni, sealhulgas Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni aastatel 2004-2007. Samuti on ta teeninud peastaabi ülema asetäitjana ning osalenud rahutagamismissioonil Bosnia ja Hertsegoviinas.

Kolonel Rebo on lõpetanud 1997. aastal sisekaitseakadeemia, 2002. aastal USAs logistikakolledžis logistikakursuse ning 2004. aastal Balti kaitsekolledži ühendjuhtimise ja kindralstaabi kursuse. Sõjalise kõrgeima hariduse ja magistrikraadi on ta omandanud Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledžis.

Kolonel Rebo kandidatuuri esitanud kaasvõitlejate sõnul teevad tema suhtumine alluvatesse, suured kogemused ja suurepärased teadmised, lai silmaring ning konkreetne juhtimine temast juhi, keda alluvad austavad. Samuti tõstsid Rebo kolleegid esile tema rolli 2. jalaväebrigaadi arendamisel.

Kolonel Eero Rebo arvates antakse aasta ohvitseri tiitel küll nimeliselt ühele kaitseväelasele, kuid iga edu taga peitub eelkõige sujuv meeskonnatöö. „Ükski ülem ei saa olla edukas ilma teda toetava professionaalse meeskonnata. Seega on aasta ohvitseri tiitel tunnustus kogu 2. jalaväebrigaadile,“ ütles kolonel Rebo.

Aasta allohvitser veebel Mihkel Paalo alustas teenistust kaitseväes 2004. aastal. Enne praegusele teenistuskohale asumist 1. jalaväebrigaadi Viru jalaväepataljonis on Paalo teeninud muuhulgas Scoutspataljonis jaoülema abi ning Kuperjanovi jalaväepataljoni rühmavanem-instruktori ametikohtadel.  Samuti on ta osalenud sõjalisel välismissioonil Afganistanis.

Veebel Paalo kandidatuuri esitanud kaitseväelaste sõnul hindavad nii tegevväelastest kolleegid kui  ajateenijatest alluvad Paalot kõrgelt, tõstes eriti esile tema koostöövalmidust, usaldusväärsust ja organiseerimisvõimet.

Ohvitseri ergutuspreemiad pälvisid major Anneli Liister, kapten Kaido Kivistik, leitnant Toomas Rein ja nooremleitnant Veli-Juhan Veiman. Allohvitseri ergutuspreemia said vanemveebel Aleksander Räst, vanemveebel Taavi Heinsoo ja nooremveebel Kirsti Paavel.

Üle antavad preemiad on suurim eraalgatuslik tunnustus kaitseväelastele. Vastavalt statuudile valitakse igal aastal üks ohvitser ja allohvitser, kes saavad aunimetuse koos rahalise ergutusega. Ettepanekuid oma kolleegide, ülemate, alluvate hea teenistuse tunnustamiseks võib teha iga kaitseväelane.

Riigikaitse edendamise sihtasutus loodi Eesti Vabariigi ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt 2004. aasta juunis. Sihtasutuse eesmärk on lisaks kaitseväelaste tunnustamisele kaitseväe ja Kaitseliidu infotehnoloogilise varustatuse ja väljaõppe toetamine ning isikkoosseisu üldharidusliku ning infotehnoloogilise haridustaseme tõstmisele kaasaaitamine.

„Konverentsi fookuses on kriisiaja korraldus ning eelkõige väljaõpe kriisisituatsioonides toimetulekuks,“ ütles konverentsi korraldaja nooremleitnant Hele-Reet Lille sõja- ja katastroofimeditsiinikeskusest. „Tänavu peetakse konverents veel Eestis, järgmisel aastal aga juba välisriigis,“ lisas nooremleitnant Lille.

Sellel aastal on sõja- ja katastroofimeditsiini konverentsil võimalus kuulata eksperte, kes räägivad oma kogemustest väljaõppe läbiviimisel, rahvusvahelisest koostööst ning katastroofidest, mis Euroopat lähiajal tabanud on. Näiteks astub ettekandega Brüsseli terrorirünnakust üles kindralmajor Pierre Neirinckx ning kolonelleitnant Ulf Jedborg teeb ettekande Rootsi kogemustest sõjameditsiini õpetamisest Ukrainas.

Kümnendat korda peetaval konverentsil on võimalus lisaks loengutele osaleda ka simulatsiooni ja traumahaige käsitlemise teemalistes töötubades. Lisaks toimub konverentsi raames näitus, kus tutvustatakse erakorralises meditsiinis, sõja- ja katastroofimeditsiinis ning väljaõppes kasutatavaid vahendeid ja erialast kirjandust.

Tallinnas Swissotelis peetavale konverentsile on oodatud kaitseväe-, kaitseliidu- ja reservväelastest arstid, õed ning parameedikud ja tsiviiltervishoiu töötajad. Konverentsi ettekanded on eesti ja inglise keeles, osalejatel on võimalus kasutada sünkroontõlget.

Konverentsile saab registreerida kuni 22. novembrini, programmi koos ettekannete loeteluga ning registreerimisvormi leiate kaitseväe ühendatud õppeasutuse kodulehelt .

„Tegime oktoobris ettepaneku jätkata tööd pea kõigile tol hetkel ametis olnud toetusväejuhatuse ja kaitseministeeriumi hangete ja taristuspetsialistidele. Neist valdav enamus otsustas, et soovib kaitseinvesteeringute keskuses jätkata,“ ütles keskuse direktor kolonel Rauno Sirk. „Meil on väga hea meel, et uus asutus saab alustada tööd kogenud spetsialistidega, kes on kodus kaitsevaldkonnas ning tunnevad hästi nii riigikaitseliste hangete kui ka taristu eripära.“

Kaitseinvesteeringute keskus alustab tööd 1. jaanuaril 2017 renoveeritud hoones Tallinnas Tammsaare teel. Keskuse direktor ja paarikümneliikmeline tuumik valmistavad praegu ette tööks vajalikke juhenddokumente ja andmebaase ning sõlmivad lepinguid, et töötajad saaksid aasta esimesel tööpäeval tööle asuda.

„Praegu on keskusesse tööle asumas 92 kaitseväe ning 24 kaitseministeeriumi taustaga inimest. Väljastpoolt kaitsevaldkonda on tööle tulijaid üksikuid,“ selgitas kaitseinvesteeringute keskuse personalijuht Kristina Grau, kelle sõnul on eesmärgiks järgmisel aasta lõpuks täita 160 töökohast 140.

Kolonel Sirgi sõnul muutub hangete ja taristu valdkond üha keerukamaks ning nõuab töötajatelt oluliselt enam teadmisi, kogemusi, õigus- ja majandusalast pädevust kui veel kümmekond aastat  tagasi. „Aja nõuetega peab kaasas käima ka loodav keskus. Meie eesmärgiks on luua töökeskkond, mis motiveerib ja toetab töötajate arengut ning väärtustab senist kogemust,“ ütles kolonel Sirk.

Kaitsevaldkonna hangete järgmise aasta eelarve on 167 miljonit eurot, aastaks 2020 prognoositakse hangete mahuks ligi 200 miljonit eurot. Varustuse, taristu ja elutsükli toe tagamine moodustab ligi poole riigikaitse eelarvest ning kasvab pikemas perspektiivis veelgi.

Kaitseminister otsustas möödunud aastal luua kaitseinvesteeringute ja taristu haldamiseks Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK), mis koondab kaitseväe ja kaitseministeeriumi hanke- ja taristualase tegevuse. Kui seni tegelesid hangetega ministeerium, kaitsevägi ja teised valitsemisala asutused eraldi, siis uus asutus koondab erialaekspertiisi, teadmised ja rahalise ressursi ühte kohta.

Senised toetusväejuhatuse ja kaitseministeeriumi spetsialistid hakkavad toetama nii kaitseministeeriumi, kaitseväge kui ka teisi valitsemisala asutusi nii hangete läbiviimisel kui ka kinnisvara haldamisel. See võimaldab kaitseväel keskenduda oma põhitegevusele ehk sõjalise kaitse arendamisele.

Haapsalu Wiedemanni spordihoones „Kõikide laste isadepäeval“ said lapsed ja isad näha ja katsuda kaitseväe soomukit Pasi, õhutõrjeraketikompleksi Mistral, tankitõrjesüsteeme Milan ja Javelin, 23-mm õhutõrjekahurit ning politsei, piirivalve ja päästeameti tehnikat.

Samuti said kõik osalejad proovida selga sõduri- ja päästevarustust ning võtta mõõtu erinevatel võistlustel ja võita auhindu.

„Kõigi laste isadepäeval“ esinesid ansambel Shanon, kaitseväe orkester, rahvatantsurühm West, tantsukool JJ-Street ja laulustuudio Do-Re-Mi. Kogupereüritust juhtis Venno Loosaar.

Neljateistkümnendat korda aset leidnud „Kõikide laste isadepäeva“ korraldavad ja toetavad kaitsevägi, kaitseliit, politsei- ja piirivalveamet, päästeamet, häirekeskus, siseministeerium, maanteeamet, Premia, Tallinna loomaaed, Haapsalu veekeskus ja Eesti Autorite Ühing.