Uudised

„Pataljoni jalgsirännak on allüksusekursuse avaüritusena kujunenud omaette traditsiooniks, kuid sellel on ka selged väljaõppealased eesmärgid. Harjutame jalgsirännaku planeerimist ja läbiviimist, sidepidamist ja üksuste vahelist koordineerimist, koondumis-paiknemisala hõivamist ning erinevatele olukordadele reageerimist,“ ütles 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hando Tõevere ja lisas, et oluline on ka kaitseväelaste füüsise ja meeskonnatöö arendamine.

Hommikul alanud jalgsirännakul osaleb kolm jalaväekompaniid, tagalakompanii ja miinipildujapatarei. Koos ajateenijate ja nende üksuste ülematega osalevad rännakul ka pataljoniülem ja pataljoni staabi kaitseväelased.

Kuperjanovi pataljon on suurim Eesti jalaväepataljon, kus õpetatakse välja üle 750 ajateenija. Praegu aega teenivate noorte väljaõppetsükkel lõpeb mais õppusega Kevadtorm, seejärel arvatakse nad reservväelastena reservi.

„Vabadussõjaski alustasid suurtükiväelased teekonda lahingusse Rakverest. Täna käime me läbi sama teekonna, mis viib meid suurtükiväe esimesse Vabadussõja lahingupaika Vaeküla-Liiva külas,“ ütles suurtükiväepataljoni ülem major Arbo Probal.

Aastapäevale pühendatud üritused algasid traditsiooniliselt Rakvere linnakalmistul, kus pataljoni tegevväelased asetasid pärja Vabadussõjaaegse suurtükipatarei ülema kapten Jaan Tõnissoni hauale.

Kalmistult liikusid rännakul osalenud võitlejad Rakvere raudteejaama esisele platsile, kus kuulati pataljoniülema kõnet ning alustati kaitseväe orkestri rivitrummarite saatel liikumist läbi linna. Rägavere ausamba juures meenutati Vabadussõjas langenuid.

Suurtükiväepataljoni asutamiskuupäevaks loetakse 16. jaanuari 1918, kui Eesti sõjaväelaste ülemkomitee ettekirjutisega anti korraldus alustada Eesti 1. suurtükiväebrigaadi formeerimist.

Kui seni viisid Eesti rahuvalvajad ümberkaudsetes asulates ja sinise joone lähedal läbi regulaarseid patrulle, siis järgnevad kaks kuud jälgitakse Liibanoni ja Iisraeli eraldavat sinist joont pidevalt. Samuti jätkatakse motoriseeritud patrullide läbiviimist.

„Suurimateks väljakutseteks on kindlasti sinise joone lähedal toimuvatele intsidentidele reageerimine ning nende lahendamine,“  ütles rühmaülem nooremleitnant Priit Lillemets ja lisas, et ÜRO baasis 6-50 teenimisega kaasneb loomulikult suurem vastutus, kuna ollakse põhibaasist eemal ja seega tuleb erinevate kaasnevate tegevustega tegeleda rühmal endal.

Liibanoni ja Iisraeli eraldav sinine joon märgib Iisraeli relvajõudude tagasitõmbumist Liibanonilt vallutatud aladelt, milles kaks osapoolt leppisid kokku ÜRO kaasabil 2000. aastal. Vaatamata sellele, et olukord sinisel joonel on üldiselt rahulik on läbi aastate osapoolte vahel esinenud siiski mitu intsidenti. ÜRO rahuvalveüksuste ülesanne on sellistel puhkudel hoida ära olukorra eskaleerumine ning teha koostööd Liibanoni relvajõududega.

Erinevate väiksemate positsioonide mehitamine on osa regulaarsest teenistusest. Sarnaselt Soome kontingendile mehitavad Iiri rahuvalvajad roteeruvalt positsiooni 6-52. Eestlaste uut teenistuskohta ümbritsevad kaitsebarjäärid, olemas on vaatlus- ja kaitsepositsioonid, helikopteri maandumisplats, söökla ning sarnased olmetingimused nagu põhibaasis.

Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL ligi 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil. Eesti jalaväerühm on osa Soome-Iiri pataljonist.

Kokku panustab UNIFILi praegu 39 riiki. Praegune üksus on järjekorras kolmas eestlaste jalaväeüksus Liibanonis. Aastatel 1996-1997 teenis UNIFIL missioonil Eesti jalaväekompanii. Lisaks teenib üks kaitseväelane Liibanonis ÜRO vaatlusmissioonil UNTSO.

Eesti jalaväerühma Estpla-20 peamine ülesanne on teha nii päevaseid kui ka öiseid patrulle, et näidata UNIFILi kohaolu ning kontrollida, et erinevad konflikti osapooled omavahel sõlmitud lepingutest kinni peaksid. Estpla-20 kaitseväelased patrullivad nii iseseisvalt kui koostöös Liibanoni relvajõududega.

1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleitnant Veiko-Vello Palmi sõnul pole võimatu, et osad pakutud ideedest ka reaalsuseks saavad. „Kunstiakadeemia tudengid esitasid mitmeid ettepanekuid, kuidas Tapa linnakut saaks arhitektuuriliste lahenduste abil teenistujasõbralikumaks muuta. Mõned plaanid olid üsna lennukad, kuid osad ka väga praktilised ja lihtsate vahenditega teostatavad,“ ütles kolonelleitnant Palm.

1. jalaväebrigaadi ja Eesti Kunstiakadeemia koostööprojekti eesmärk oli anda tudengitele võimalus tutvuda nii Tapa uue kui vana linnakuga, misjärel valmis üliõpilaste visioon sellest, kuidas olemasolevat keskkonda saaks arhitektuuriliste, linnaehituslike ja maastikukujunduslike lahenduste kaudu paremaks muuta.

Kaks päeva kestnud projektis osales 15 Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala neljanda kursuse tudengit, kelle tööd juhendasid kaks õppejõudu.

Tapa linnakule pandi alus pärast Vabadussõda, kui Tapa mõisa paigutati sõjas võidukalt tegutsenud soomusrongid nr. 3 ja Kapten Irv. 1. augustil 1923 formeeriti nendest 1. soomusrongirügement. 1939. aastal võttis Tapal asunud taristu üle Punaarmee, alustades samal aastal sõjaväelennuvälja rajamist. Kaitseväe üksused asuvad Tapal 1994. aastast, kui moodustati  suurtükipataljon, pioneeripataljon ja õhutõrjepataljon.

„Laskeoskus ja oskus rajada välikindlustusi tagavad sõdurile lahinguväljal kaks peamist võimekust- hävitada efektiivselt vastast ja tõsta enda hukukindlust ehk jääda ise ellu,“ ütles Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hando Tõevere.

„Väga oluline on ka see, et sõdurid saavad kogemuse laskmisel pikkadele distantsidele, mida pataljoni lähedal asuvad laskeväljad ei võimalda,“ lisas kolonelleitnant Tõevere.

Terve nädala kestva laagri eesmärk on arendada erialakursustel õppiva 280 ajateenija laskeoskust erialarelvadest distantsidele kuni 1,5 kilomeetrit ning harjutada kindlustatud positsioonide rajamist.

Laskmiste käigus harjutatakse laskmist kuulipildujast KSP 58, raskekuulipildujast Browning ja granaadiheitjast Carl Gustav. Samuti rajatakse välikindlustuse positsioonid jalaväele ning kaudtule üksustele.

Välikindlustuste rajamisel osaleb ka 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni rasketehnikaüksus.

Seni suurima osalejate arvuga rühmaparameedikute kursusel õpetati esmaabivõtteid, parameediku väljaõppele vastava meditsiinitehnika, instrumentide ja ravimite kasutamist, välihügieeni ning muid sõjaväemeedikule vajalikke oskusi. Õppetöös keskenduti eelkõige praktiliste oskuste lihvimisele, millele aitas kaasa ka Tallinna kiirabibrigaadide töös osalemine.

Üle kahe kuu kestnud väljaõpe lõppes õppuritele kahepäevase lõpurännakuga, kus kontrollpunktides tuli kasutada kursusel õpitud meditsiinilisi teadmisi.

„Rännakul kontrollisime, kuidas meie vastsed rühmaparameedikud võimalikult realistlikult esitatud taktikalistes olukordades meditsiiniabi andmisega lahingkannatanule hakkama saavad,“ ütles lõpurännaku läbiviija nooremleitnant Jaana Ukkur.

Meditsiini väljaõppekeskus on osa kaitseväe toetuse väejuhatuse tervisekeskusest. 

Kaitseväe juhatajad arutavad muuhulgas rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalemist ning suvel Varssavis korraldatava NATO tippkohtumise põhiteemasid.

Kindralleitnant Riho Terrase sõnul on Balti riikide ning Põhjamaade seisukohad ning arusaamad piirkondliku julgeoleku osas väga sarnased ning kõik riigid on Venemaa agressiivse käitumise tõttu oluliselt kohandanud oma sõjalis-poliitilist mõtlemist ning sellest lähtuvalt ka kaitseplaneerimist.

Koostöö kolme Balti riigi ning Põhjamaade kaitsevägede vahel toob Terrase sõnul märkimisväärset kasu kõigile osapooltele. „Eesti, Läti, Leedu ning Põhjala riikide kaitsekoostöö on pika ajalooga ning loomulik valik, sest meil on kattuvad huvid. Oleme koos osalenud nii välismissioonidel kui korraldanud hankeid,“ märkis kindralleitnant Terras.

Põhjamaade ning Balti riikide kaitseväe juhatajate mitteametlik kohtumine leiab aset kord aastas jaanuaris väljaspool pealinnu. Saaremaal korraldatud aruteludel osalevad lisaks Eesti kaitseväe juhatajale Läti, Leedu, Norra, Rootsi, Soome ning Taani kaitseväe juhid. Eelmisel aastal kohtuti Norras.

Uus Ameerika Ühendriikide kompaniisuurune üksus hakkab paiknema 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus ning nende teenistus Eestis kestab ligi kolm kuud. USA võitlejad osalevad Eestis teenides ka Scoutspataljoni talvelaagris ning Eesti Vabariigi 98. aastapäeva paraadil Tallinnas.

Kokku saabus Saksamaalt Tapa raudteejaama ligi 40 ühikut USA rotatsiooni tehnikat ning isikkoosseis saabub Eestisse nädala lõpuks.

2. ratsaväerügemendi 3. eskadron on soomustransportööre Stryker kasutav Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse alluvusse kuuluv mehhaniseeritud jalaväeüksus,  mis paikneb alaliselt Saksamaal Vilseckis. 2. ratsaväerügement on moodustatud 1836. aastal ning on lisaks Afganistani ja Iraagi operatsioonidele osalenud ka Esimeses ja Teises maailmasõjas ning Ameerika Ühendriikide kodusõjas.

„Tänane rivistus pole üksnes traditsiooni jätkamine ja ajalooliste seikade meelde tuletamine. See on austusavaldus just teile, möödunud aastal edukalt täidetud ülesannete eest,“ ütles major Kukk rivistusel.

Vahipataljoni aastapäevaüritused algasid juba eelmisel nädalal sportmängude, pataljoniülema vastuvõtu ning pärja asetamisega president Lennart Meri hauale.

Mittetulundusühingu Riigikaitse Rügement esindaja staabiveebel Vahur Hanko sõnul on vahipataljon Eestis enim riigikaitselaagrite korraldamist toetanud väeosa. Hanko lisas, et pataljoni külastavad õpilased imetlevad sõdurite professionaalsust ja tegevväelaste asjatundlikkust.

Vahipataljon on spetsialiseerunud jalaväe ja sõjaväpolitseiüksuste väljaõpetamisele. Samuti täidab väeosa kaitseväelisi esindusfunktsioone, tagab presidendi kantselei auvahtkonna ja paneb välja aukompanii riiklikeks ja kaitseväelisteks tseremooniateks. Alates eelmise aasta märtsist paikneb vahipataljon Miinisadama linnakus. Vahipataljonis läbivad sõduri baaskursuse ka hiljem mereväe laevadele teenima asuvad ajateenijad.

Vahipataljon loodi 9. jaanuaril 1919. a. Kaitseliidu ülemäärase pataljoni baasil korra alalhoidmiseks ning vahiteenistuse kandmiseks Tallinnas. Samuti täitis vahipataljon Eesti täidesaatva võimu ning riigivanema ja presidendi Kadrioru lossi auvahtkonna funktsiooni. Sõjavägede ülemjuhataja 1939. aasta käskkirjaga loetakse vahipataljoni aastapäevaks 11. jaanuari 1928. Vahipataljon taasloodi Vabariigi Valitsuse määrusega 1. veebruaril 1993. aastal.

Lennud toimuvad Liivi lahe, Pärnumaa lõunaosa, Harjumaa, Viljandimaa, Kesk-  ning Ida-Eesti õhuruumis ning mitte madalamal kui 152 meetrit (500 jalga) ja eelistatavalt asustatud punktidest eemal.

NATO liikmesriigid eraldavad õhuväe õppuste ja harjutuste, sealhulgas madallendude läbiviimiseks kindlad osad oma õhuruumist. Ka Balti riikide valitsused on eraldanud oma õhuruumis piirkonnad madallendude sooritamiseks.

Põhja-Atlandi Nõukogu otsuse kohaselt valvavad NATO liikmesriikide õhujõud Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi rotatsiooni korras alates 29. märtsist 2004. aastal, kui Balti riigid said NATO liikmeks. Balti riikide õhuturve moodustab osa NATO targa kaitse kontseptsioonist, mille eesmärk on säästa alliansi liikmesriikide ressursse panustades erinevatesse võimekustesse ühiselt.

Belgia lennusalk võttis Balti riikide õhuturbe üle 7. jaanuaril. Leedus Šiauliai lennubaasis paikneb praegu Hispaania lennuväe õhuturbesalk, mille relvastuses on hävitajad Eurofighter.