Uudised

Isadepäeva pereürituse peaesinejateks on ansambel Põhja-Tallinn ja Grete Paia, lisaks esineb kaitseväe orkester koos Marvi Vallaste ja Tanja Mihhailovaga. Tantsuetendustega sisustab päeva Black and Brownie tantsukool.

Kaitseväelased, kaitseliitlased, piirivalvurid, politseinikud ja päästjad tutvustavad perepäeval oma varustust ja tehnikat. Kohapeal on võimalik näha soomukeid Sisu XA-188 ja Mamba ja päästeautot ning erinevaid relvi, haubitsatest kuni tankitõrjeraketisüsteemideni. Samuti näitavad oma oskusi politseikoer, pommigrupp ja märulipolitsei. Päeva jooksul saab osa võtta põnevatest võistlustest ja võita auhindu.

"Kõikide laste isadepäeva" üritus algab kell 11 ning lõpeb kell 16, sissepääs on kõigile tasuta.

Isadepäeva traditsioon on alguse saanud 1910. aastal Ameerikast. Eestis tähistatakse isadepäeva novembri teisel pühapäeval. Jõustruktuuride korraldatava "Kõikide laste isadepäeva" eesmärk on väärtustada isa kui kaitsja, aga ka kasvataja ja õpetaja rolli. Eelmisel aastal toimus üritus Tallinnas Lennusadamas. Tänavu korraldavad kaitsejõud isadepäeva pereüritust kaheteistkümnendat korda.

"Kõikide laste isadepäeva" korraldavad kaitsevägi, Kaitseliit allorganisatsioonidega, siseministeerium, politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ja turvafirma G4S.

Lisainfo ja kava ürituse kodulehel www.isadepaev.ee

Arutasime teie juurde tulles, et kumbki meist ei tea, kuhu oma kodudest rünnakuhäire puhul peaksime tormama. Levib selline nali: Soome ei nori venelastega, aga ehitab elumajade alla varjendid. Eesti norib venelastega, aga varjendeid ei ehita.

Programm ei ole ehk juurdunud sellise kiirusega, mida sooviks. Inimestel oleks tõesti vajalik teada, kuhu sõja ajal liikuda ja varjuda.

Kas meie mehed on õppinud midagi ka taliibide vastupanust Afganistanis? Talibani varjuv taktika võiks olla meie metsavendadele või Kaitseliidule eeskujuks, Süürias aga peetakse linnalahinguid, kus valitsuse pool ründab Vene raskerelvade ja tankidega. Kumb olukord võib tekkida Eesti kaitsmisel: metsad või linnalahingud?

Täieulatusliku sõja puhul ei pääse me kummastki. Linnalahingu puhuks peaks rahulik elanikkond olema linnast ära toimetatud.

Riigid, kellel on ebasõbralik naaber, näiteks Lõuna-Korea või Taiwan, kasutavad piiril kaitserajatisi. Eestil selliseid pole.

Kindlustused on sõjapidamise üleeilne päev. Peame liikuma ja oma maastikku hästi tundma. Mets ja Peipsi järv on looduslikud kaitserajatised.

Ometi on nii Vahipataljonis kui Kuperjanovi pataljonis linnavõitluse õppekeskus. Muide, kas korrusmajast eelistaksite vaenlast välja lüüa rünnakuga katuselt alla või altkorruselt üles?

Ülevalt alla.

Eesti kaitsejõud on linnalahinguteks valmis. Meie ohvitserid ja sõdurid suudavad intensiivse tule all otsuseid teha ja üksusi juhtida kiiremini kui vastased. Oleme seda õppinud sõjaolukorras, mitte lihtsalt õppustel.

Miks pärast venelaste õppust “Zapad” on hääled nii ärevaks läinud? Eesti vastuluure räägib ju igal aastal, et venelane suurendab sõjalist aktiivsust. Kas nüüd on tõsi taga? Ja kas on õige, et rootslased on oma tankid Gotlandi saarele toonud?

Jah, nii see on. Tänavu kevadel said rootslased aru, et õndsa rahu pendel on 2000. aastast liikunud liiga kaugele. Ei saa nii, et muudkui käid ekspeditsioonidel ja oma kodu ei kaitse üldse. Äratussignaalina lendasid suurel reedel Rootsi piirile Vene pommitajad, kuid Rootsi hävituslennukid ei suutnud nende kontrolliks õhku tõusta (meie NATO omad suutsid).

Teiseks sõitis Vene luurelaev läbi Gotlandi ja Rootsi mandri vahelise piirkonna, mis viimati juhtus külma sõja ajal. Rahvusvaheline kokkulepe küll lubab sõjalaevadel sealt sõita, kuid hea tavana ei ole seda tehtud. Loodan, et Vene tegevust märkasid ka Holland, Taani ja Belgia. Ka nemad on olnud pikka aega justkui Lumivalgukese unes, võrreldes näiteks Norra või Türgi ärksusega.

Venelased korraldasid tänavu laiaulatusliku lahinguvalmiduse proovi, mis ulatus Põhja-Jäämere ja Arktika dimensioonini. “Zapad” oli kõigest üks osa sellest. Esimest korda pärast külma sõda mobiliseeriti sellises mahus inimesi. Oblastites ja külades tehti kaitseharjutusi tsiviilstruktuuridele (Kaitseliitu venelastel ei ole). Inimeste ja firmade masinaid rekvireeriti. Suured väeüksused paiknesid ümber ilma suuremate prohmakateta. Moskvas anti häire mitmele siseväeosale ja eriüksusele. Jalule aeti kuni 100 000 meest. NATO-le aga öeldi 13 000 kuni 15 000.

Õhuvägi tegutses meie piiridele väga lähedal, aga jällegi ilma provokatsioonideta. Eesti riigipiiri “juhuslikke” rikkumisi endale ei lubatud. Aga esimest korda juhtus, et Eesti piiri taga lasti Iskanderi ründeraketti.

Heldeke. Sellel on ju 900kilone lõhkepea ja lendab 500 kilomeetri kaugusele – ehk Saaremaale välja. Rootsil aga pole üldse rakette. Ameeriklased kirjutavad koguni, et Iskander lendab kuni 700 km ehk üle Soome lahe. Kuidas saab ühe ja sama raketi lennuulatust erinevalt hinnata?

(Huumoriga) Hea ilmaga lendavad kaugemale, aga tegelik laskeulatus on siiski 500 km. Aga ärevuseks pole põhjust – venelastel ei ole valmidust ega vajadust kedagi rünnata.

“Zapad” oli kärsitu musklidemonstratsioon, umbes et “ma võin, kui ma tahan”.

Venemaa on Balti riikide piiride äärde toonud kutselisi sõjaväelasi ajateenijate asemel. Raha juurde andnud, Pihkva polgu tühjad ametikohad täitnud. Aga nad on aru saanud, et ei suuda jõuliselt arendada uusi relvi, ka näiteks tanke T-90. Selle asemel panevad nad vanematele T-72 tankidele moodsad arvutijuhtimissüsteemid. Meile on see kindlasti ohu märk, sest nad püüavad olemasolevat selliselt moderniseerida, et see oleks kasutatav tänapäeval.

Gruusia sõjas üllatasid vene soomusväed maailma sellega, et neil polnud öönägemisseadmeid. Grusiinidel aga oli. Kas Pihkva dessantnike soomustatud džiipidel ja Smolenski ründehelikopteritel on öise nägemise võime? Millal venelased ükskord omaenda sidesatelliidi valmis saavad, et mitte sõltuda jänkide GPSist?

Naabri looderingkonna vägedele on hangitud võimsad juhtimissüsteemid. GLONASS pole veel tööle hakanud, kuid esimesed märgid on olemas, et see lähiajal võib juhtuda, ja sellega peame arvestama. Venelased suudavad moodsaid helikopteriprojekte või moodsaid tehnikaprojekte üksiku eksemplarina teha, aga mitte laialdaselt juurutada.

Rohkem muret tekitavad meie piiri äärde tekkinud ründehelikopteriüksused, lisaks veel transpordihelikopterid.

Läti piiril Ostrovis on mingi kopteripolk...

Vastab tõele.

Smolenskis ootavad ründekopterid Mi-35, digitaalse tulejuhtimisega. Vladimirski laager on ehitatud, seda varem polnud. 4000 inimest, raketid ja suurtükid; uus “katjuša” nimega Uragan, mis künnab maad 70 kilomeetri kauguselt. Lisaks ehitas Prantsusmaa venelastele kaks dessantlaeva Mistral, mille kohta Ansip kunagi ütles, et see on bluff, neid laevu ei tule. Kas peaks Prantsuse saatkonna ette protestima minema?

Need pehme kerega ja ilma kaitsesüsteemita laevad seisavad minu teada alles dokis ja Balti riike nende eeldatav dessantvõimekus ei puuduta, sest meid saab soovi korral hõlpsalt rünnata maapiirilt.

Minu arvates on venelaste vägede keskendamise ja jõunäitamise taga Balti regioonis oma tegelike kaitseprobleemide varjamine. Tõelised sõjalised väljakutsed varitsevad Venemaad Hiina piiril ja Kaukaasias. Siit, Eestist-Lätist-Leedust on neil vähe võita, kui üldse.

Ka nemad teavad, et sõja võidab see, kel on rohkem sõpru. Ja kes valitseb õhus, kus NATO-le ei ole vastast.

Meie suudame oma Mistral lühimaarakettidega toetada ühe liikuva brigaadi tegevust. Rakette meil jätkub. Meie radarid kiikavad sügavale idanaabri territooriumile. Hankisime just soomlastega koos uusi radareid.

Kevadel kirjutas Eesti Ekspress, et Eesti nooremohvitseri palk jäi Vene nooremohvitserile alla. Tundus kuidagi ootamatu. Te tõstsite siis nooremohvitseride palka, kuhugi 1200 euro peale. Huvitav võidurebimine. Samas muidugi, milleks Venemaal tarvis raha siia loodepiirile kulutada?

Vene ohvitser ei tahagi nii väga kusagil sügaval Siberis elada. Nad tahavad elada Loode-Venemaal, mis on alati olnud Venemaa arenenud piirkond. Ja venelased õpivad, ka “Zapadi” raames, suuri ja kiireid strateegilisi vägede liikumisi. Nii Kesk-Venemaalt siia kui vastupidi. Minu hinnangul nad kindlustavad praegu läänepiiri, kahekordistades nelja aastaga konventsionaalset kohalolekut. Samas suudavad nad ka kiiresti vägesid Siberist siia tuua. Nõukogude sõjavägi tungles kah kangesti läänepiirile. ENSVsse ehitati üle 300 militaarrajatise. Jõudude liigutamine läänepiirile oli siis ja on ka praegu strateegiline signaal Läänele.

Venemaa loode- ja läänepiirkonna väed koosnesid veel viimase ajani enamikus kutsealustest. Samas võiks mõelda, et kui FSB asutab kusagil Austraalias mingi turvafirma, mis pakub meie skautidele kuus, ütleme, 3000 dollarit, siis jooksekski Scoutspataljon viuhti tühjaks? Kusagil Indias juba istuvad meie kotkad kinni.

Venemaa on sammumas profiarmee poole. Meie oleme jäänud aga ikka oma vana hea skeemi juurde, kus õpetame ajateenistuse baasilt reservi. Eesti kaitseväes on lepingulises teenistuses 3150 kaadriväelast ja eesmärk on see viia 3570ni aastaks 2022. Mis puudutab Scoutspataljoni tegevväelaste liikumist, siis ma ei arvagi, et Scoutspataljoni peaksid noormehed jääma 10 või 20 aastaks. Kui nad käivad ära missioonil, tekib natuke algkapitali ja oskusi, mida müüa. Piraaditõrjefirmad maksavad kõvasti seetõttu, et, nagu näeme, on ka riskid suuremad ja töö ebameeldivam. Mingil hetkel saab sellest villand, ja tullakse tagasi. Me ei hakka kunagi konkureerima samas ajas piraadipüüdjate või sõjakollete turvafirmade palkadega, kus võib-olla tõepoolest makstakse praegu 3000 dollarit.

Ohvitseri puhul pole mul midagi selle vastu, kui ta ütleb mulle, et katkestab paariks-kolmeks aastaks lepingu, et teha midagi muud, ja tuleb siis teenistusse tagasi. Arvestame selle oma plaanidesse. Kaitsejõud ei pea kedagi võtma teenistusse 50 aastaks. Kui keegi teine mehe üle ostab, siis fine – laseme minna ja koolitame asemele. Eesti majandus ainult võidab.

Kevadine palgatõus viis kaitseväelased riigipalgaliste seas päris tippu. Peatasime lahkumised, Scoutspataljoni täitumine oli tunamullu 50%, nüüd 85%. Kuperjanovi pataljoni veeblid võtavad eluasemelaenu, valitseb kindlustunne. Ja lõpuks – Vene nooremohvitseride kõrge palk tuli tegelikult lisatasudest enne presidendivalimisi. Neid on nüüd kõvasti langetatud.

Balti piir on vist NATO riikidest kõige ebavõrdsem piir, selles mõttes, et “põlisvaenlasel”, nagu kroonikad väljenduvad, on niisugune ülekaal. Me siin arutame, et rahvast vähe, ei suuda riiki pidada. Ent kui sõjategevuses näiteks 12 000 noort Eesti meest oleks tapetud, siis oleks rahvuse spermapank juba ohus. On kellelgi ka õigus minna valge lipuga ja alla anda? Või juriidiliselt ei olegi? Kas tänapäeva ühiskonna väärtuste juures mingi territooriumi hoidmine on sedavõrd tähtsam elust?

Eks sõda on üldse üks väga hull tegevus ja katastroof, aga Eesti riik peab sõdima viimseni. Ka okupeeritud tingimustes. Mina ei tea sellist inimest, kes peaks minema valget lippu lehvitama. Eesti riiki tuleb kaitsta ja punkt.

Olete sõjaväes kõva drilli käima pannud, kätekõverdused ja 2 miili jooks. Ants Laaneots ainult rääkis, et noormehed on makaronid. Nüüd aga pidi mõni ohvitser, nagu ajakirjanike lemmik kolonel Peeter Tali, kehaliste tulemuste tõttu järgmise kupu saamisega ootama. Kas teie poeg läks kaitseväkke kohe, kui kutsuti?

Jah, poeg valis teenistuseks tänavuse aasta. Oli aasta ülikoolis ja siis otsustas vabatahtlikult minna, mille üle mul on ütlemata hea meel. Tahab saada pataljoni tulejuhtimisohvitseriks. Baaskursuse spordikatsetes sai 297 punkti 300st. Spordikatsed olid ju enne mindki olemas, neid lihtsalt ei tehtud eriti. Nüüd teen ise ja teised teevad ka.

Teise asjana hakkasin kindlamalt nõudma laskeoskustesti läbimist ja käivitasin laskeinstruktorite süsteemi. Sellega võidetakse sõdu, et lastakse täpsemalt kui vaenlane.

Uudistes räägiti suvel, et politseinikest 3/4 oskab lasta, veerand aga mitte. Kuidas kaitseväelastega on?

(Mornilt) Kaitseväe juhataja laskevõistlused võitsid ikkagi politseinikud.

Kui mehised on eesti ohvitserid? Meie piiritaguste Vene väeosade juhid on nii-öelda oma käega tapnud ehk siis lahinguid juhtinud Kaukaasias ja Afganistanis. Mõned käisid mullu ka meie väeosades visiidil.

Olen nendega nende endi juures kohtumas käinud. On ikka päris sõjamehed. Rääkisime sõbralikku sõjamehejuttu.

Mitu protsenti teis endis on lahinguohvitseri ja mitu protsenti parketiohvitseri?

Mina ei tea, mis asi see parketiohvitser on. Olen esimestest päevadest olnud Eesti kaitseväes, kus kolm-neli esimest aastat olid väga tõsised. Magasin töölaua peal, ning ei olnud seal mingit parketti kuskil. Kaitseatašeena Saksamaal ja Varssavis vastutasin selle eest, et tuua Eestisse Milani tankitõrjeraketid ja suurtükid.

Need 2000 autot, mida meie väeosades näete, olen Saksamaa parkettidel ja saunades välja rääkinud.

Kunagine kaitseminister Jürgen Ligi rääkis omal ajal, et kaitsevägi tuleb teha täiesti kutseliseks. See nõue seisis koguni Reformierakonna programmis. Ligi auks peab märkima, et rääkis mis ta rääkis, aga ühtegi käskkirja ta üldise väeteenistuse kaotamiseks ei kirjutanud. Kus me oleksime praegu oma profiarmeega?

Mitte Ligi ei surunud seda, vaid NATO. Nende pendel kõikus toona väga rahvusvaheliste operatsioonide suunas. Kõiki riike suruti. Lätis on tulemus käes, pole kedagi mobiliseerida, sest profiarmeest ei jää reservi järele. Veel hullem on, et kodanikel ei teki kaitseväega kontakti, kui noori ajateenistusse ei kutsuta. Oleme suutnud veenda NATOt, oleme suutnud ausalt öeldes ka Lätit ja Leedut veenda, aga poliitikat ju tagasi ei keera.

Läti kaitseliit on samuti võrdlemisi väike nende territooriumi kohta, 8000 meie 13 000 kaitseliitlase vastu.

Olite Saksamaal atašee, kui Herman Simm reetis Eesti sõjaseisukorra käsuliinid ja juhtimisskeemi. Kas teate, et Simm oli veel ka Saksa spioon, lisaks Venemaale? Ja Saksamaa ei piiksatanudki meile, ja olevat Eesti ees selle eest ka vabandanud. Olete te seda vabandust kuulnud?

Et ta Saksa agent oli, seda rääkis mulle ajakirjanik Edward Lucas. Kogu Herman Simmi sigatsemine läks Eesti riigile väga palju maksma. Komandostruktuur tuli ümber teha. Väga palju asju veel. Ei ole vabandust kuulnud. Simm on lurjus.

Mida meie mehed veel sõjakäikudelt on õppinud? Kuidas on võimalik, et Taliban – ilma mingi West Pointi sõjakoolita – suudab nii osavalt logistikat korraldada, et laibad enne päikeseloojangut lahinguväljalt kokku kogutakse? Ja ilma lennukite toetuseta hävitatakse okupandi soomustehnikat.

Kui riik on olnud sõjas praktiliselt 30 aastat, siis see ongi nende sõjaväeakadeemia. Lugeda ja kirjutada ei oska, aga vastupanuliikumine tuttaval maastikul on veres. Aga taliibidel on raske iseendidki korralikult juhtida, viimastel aastatel polnud neil enam keskastme väejuhte võtta, need juhid toodi väljastpoolt, Pakistanist. Pärast NATO lahkumist sobiks Afganistanile minu arvates valitsusviisiks valitud “kuningaga” suhteliselt paindlike hõimuliitude ühiskond.

Kas on õige, mida üks meie luuraja pajatas: et kasvatas habeme ette, õppis mõned laused kohalikku keelt ja liikus afgaanide seas ringi ning kogus andmeid nagu omamees?

Kõigil sõjaväeluurajatel on seal habe ees, habemeta inimest ei peeta meheks. Meie luurajad ja ka üksuse ülemad saavutasid hea vilumuse kohalikega läbirääkimisel ja afgaani sõjaväega asjaajamisel.

Ja viimane küsimus: kuhu viib eestlasi järgmine sõjaretk? Kas Aafrikasse, kus Malis meie ajakirjanik eesti sõjaväelasi nägi? Kas mehed kasutavad tuareegide juurde sõitmiseks ka maastureid Volkswagen Touareg?

Malis on meil kuus meest. Üks analüüsib luureinfot, teised õpetavad Mali sõdureid, põhimõtteliselt ajateenijaid, laskerelva kasutama. Luureinfo näitab, et olukord saab tänu prantslaste õigeaegsele sekkumisele loodetavasti kontrolli alla.

Vaat kui naftarikkas Nigeerias vaenutegevuseks läheks, siis tuleks muret tunda. Tuareegid on riigipiiridega nelja riiki laiali pillutatud, neid tuleb aidata Mali valitsusega läbi rääkida, et autonoomiat saada.

Volkswagen Touareg aga on kaitsejõudude jaoks liiga kallis masin.

Loodava Balti pataljoni tuumiku moodustab Scoutspataljon, Läti ja Leedu panustavad kumbki ühe jalaväekompaniiga, samuti tulevad Lätist ja Leedust pioneeri- ja tankitõrjerühmad, sõjaväepolitseinikud  ning õhutulejuhid. Pataljoni hakkab juhtima praegune Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase sõnul on ühise pataljoniga panustamine märk Balti riikide tugevast koostöövõimest. "Liitlased ja partnerid näevad Eestit, Lätit ja Leedut ühtse julgeolekuruumina, ühise pataljoni  moodustamine näitab, et suudame oma jõudusid kiiresti liita ning viia kavatsetu ellu nii staapide kui allüksuste tasandil," ütles Terras lisades, et Balti riigid moodustavad ühise pataljoni juba kolmandat korda.

Pataljon alustab ettevalmistustega 2014. aastal, 2015. aastal kulmineerub üksuste väljaõpe Ameerika Ühendriikide eestvedamisel korraldatava maaväeõppusega Saber Strike ning Hispaanias läbi viidava NATO reageerimisjõudude õppusega Trident Juncture. Lisaks osalevad Eesti, Läti ja Leedu kaitseväelased üksteise väljaõppeüritustel.

Balti riikide esimene ühine pataljon tegutses aastatel 1994 - 2003. Pataljon andis paljudele kaitseväelastele esimese rahvusvahelise koostöö kogemuse ja igakülgse
väljaõppe. 2010. aastal panustasid Balti riigid ühise pataljoniga NATO
reageerimisjõudude 14. rotatsiooni koosseisu.

Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, Läti kaitseväe juhataja
kindralleitnant Raimonds Graube ja Leedu kaitseväe juhataja kindralleitnant Arvydas Pocius kohtusid eile Riias NATO reageerimisjõudude õppuse Steadfast Jazz raames.

Steadfast Jazz 2013 harjutab NATO kiirreageerimisjõudude NRF kasutamist konventsionaalse suuremahulise sõjalise rünnaku korral ning hõlmab peaaegu kõiki NATO liitlasi ja mitmeid meie partnereid.

Hoolikalt kavandatud ja pikalt ettevalmistatud Steadfast Jazz 2013 on osa NATO regulaarsete õppuste programmist ning eksivad need, kes otsivad siin sidet hiljutiste provokatiivsete sõjaliste harjutustega Zapad 2013, sõnas president Ilves.

"Afganistani operatsiooni lõpetamise järgselt järgmisel aastal peab NATO suurendama oma tähelepanu allaiansi enda territooriumi kaitsele, sealjuures olema võimeline vastama kaasaegsetele ohtudele, ka näiteks küberrünnakutele," tõdes eesti riigipea.

Seitse 14-18 aasta vanust noormeest saatis päeva jooksul ajateenijaid kõigis tegemistes. Noormehed said kätt proovida pioneeritegevuses, õppida erinevaid välioskusi nagu vaatlus ja sihtmärgile osutamine ning tutvuda sidepidamisviisidega maastikul.

10. klassi noormehe Olaf Peeter Kirschenbergi sõnul  polnud kogu ajateenijate tegevus just uus.

 „Meie suguvõsas on mitmeid kaitseväega seotud inimesi, ka minu eesmärk on ka pärast gümnaasiumi lõpetamist minna ajateenistusse ning peale ajateenistust astuda sõjakooli“ rääkis Kirschenberg,  „töövarjuna ajateenijate juures olles sain ülevaate tegevustest, mis mind tulevikus ees ootavad“.

Reamees Alo Grenmani sõnul  olid töövarjud väga motiveeritud ja soovisid kõigis tegevustes osaleda. „Aega jäi kindlasti väheseks, et saada põhjalikku ülevaadet meie tegemistest metsalaagris“ sõnas  reamees Alo Grenman.

Töövarjupäev on Junior Achievment Eesti arengufondi  algatud programm, mille käigus on gümnaasiumiõpilastel võimalus ühe tööpäeva vältel heita pilk oma ala spetsialisti päristöö olemusse.

Sel aastal on ametlik töövarjupäev 21. novembril.

Kadett Kaido Jõgi sõnul oli rada raske, sest enamus rajast tuli läbida metsas või soos ja teeradu sai kasutada vähe. „Arvestasime, et kõik rajal olnud punktid on läbitavad, kuid tuli välja, et hiljutistest tormikahjustustest räsitud metsas ei saa nii kiiresti kõndida kui tee peal ja selle tõttu läks ka rännak raskemaks,“ ütles kadett Jõgi.

Oma kaaslasega nõustus ka noorkadett Aimur Lillak, kes lisas, et suur osa rajast tuli läbida kasutades kompassi, sest enamus punkte asusid sügaval metsas. „Saime meeskonnana väga hästi hakkama, minu kui kaardilugeja roll oli mehed õigesse kohta vedada  - leian, et sain sellega tublisti hakkama. Selliseid üritusi võiks rohkemgi olla,“ ütles noorkadett Lillak.

Kuue kuni kümneliikmelised võistkonnad läbisid marsruudi kasutades valikorienteerumist - kadettidele oli ette antud mitu punkti ja nende ülesandeks anti selle alusel koostada omale rännakmarsruut. Orienteerumise eesmärk oli koguda ettemääratud aja jooksul võimalikult palju kontrollpunkte.

Rännakud on osa kõrgema sõjakooli väljaõppest, mis õpetab sõjaväelist juhti maastikul liikuma ja ootamatuid olukordi lahendama. Rännakust võttis osa üle 140 KVÜÕA tegevväelase.

Kõrgema sõjakooliga on võimalik tutvuda novembris toimuval infomessil Teeviit 2013. KVÜÕA Kõrgem Sõjakool on noortele, kes soovivad head juhtimisalast haridust. Sõjakooli põhikursuse maa-, mere- või õhuväe õppesuuna lõpetajad saavad rakendusliku kõrghariduse sõjalise juhtimise erialal ja nooremleitnandi auastme.

Peaminister tänas kaitseväelasi Eesti kaitsevõime suurendamise eest ning hindas kõrgelt nende missioonidelt saadud kogemusi. „Eestis on juba paar tuhat kaitseväelast, kellel on missioonikogemus. Kogemustega kaitseväelane on meie raudvara,“ ütles peaminister kaitseväelastele korraldatud vastuvõtul.

Õppusele eelnes tänavu septembris toimunud õppus "Errant Knight", kus Eesti, Läti, Leedu ja Taani brigaadide juhid kavandasid lahinguoperatsioonide läbiviimist Tallinna ümbruses, samuti koostööd kohalike omavalitsuste ja tsiviilstruktuuridega. Õppetsükkel lõpeb aprillis Taanis õppusega "Yellow Knight", kus varem kavandatud operatsioonid arvutisimulatsiooni abil läbi mängitakse.

Eesti kaitseväest osaleb õppusel "Red Knight" 26 allohvitseri ja ohvitseri 1. jalaväebrigaadi staabist, lennubaasist ning Põhja-, Kirde- ja Lõuna kaitseringkondadest.

Taani diviisi koostöö on üks osa Eesti, Läti, Leedu ja Taani brigaadide pidevast väljaõppeprotsessist ning ühisõppusi viiakse läbi regulaarselt.

Taani diviis (taani k. Danske Division) on Taani maaväe suurim väekoondis ning on üks neljast NATO Kirdekorpusesse kuuluvast diviisist. Eesti kaitseväe 1. jalaväebrigaad on koos Läti ja Leedu üksustega seotud Taani diviisiga alates 2009. aastast. Tegemist on väljaõppealase sidumisega, mille tulemusena saavutavad eri riikide staabid ja üksused täieliku koostöövõime ning on suutelised teostama ühisoperatsioone.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ütles kontingenti teele saates, et kuigi on tegemist  viimase Afganistani suunduva üksusega, ei tohi ka sel rotatsioonil tähelepanu ja valvsust kaotada. „Lahkumine Afganistanist on oluline kogu ISAFi operatsiooni jaoks, see nõuab täit tähelepanu ja kindlat fookust varasemast veelgi enam,“ ütles Terras rõhutades, et hoolimata viimase missiooni meeleolust tuleb tähelepanelikkus säilitada operatsiooni lõpuni. „Usaldage oma ülemaid ja andke oma kaasvõitlejatele kindlustunne, kogemus Afganistanis on õpetanud meid hindama vendlust, kaasvõitlejate usaldamist ja ausust,“ ütles Terras.

Kaitseväe juhataja tänas sõdureid saatma tulnud pereliikmeid ja sõpru koduse toetuse eest. Koos lähedastega saatsid kaitseväelasi teele Ühendkuningriigi suursaadik Christopher Bruce Holtby ja liitlasriikide sõjalised esindajad, maaväe ülem kolonel Artur Tiganik ja 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Aron Kalmus.

Viimase Afganistani operatsioonile suundunud kontingendi ülem on kolonelleitnant Maidu Allikas, jalaväekompaniid Estcoy-17 juhib major Viljar Laaneste ning logistilist toetuselementi NSE-16  leitnant Rodion Sorokin.

Estcoy-17 teenib Helmandi väekoondise manööverkompaniina kogu operatsiooniala piires ja paikneb koos logistilise toetusüksusega Camp Bastioni sõjaväebaasis. Kontingendi koosseisu kuulub ligi 150 kaitseväelast.

Eesti on alustanud Afganistanist oma varustuse ja tehnika väljatoomist. Praeguseks on esimesed Sisu XA-180 soomukid jõudnud Karachi sadamasse, kus need laaditakse laevadele ja toimetatakse Ühendkuningriiki. Operatsiooni lõpuks toob kaitsevägi koju kõik soomukid ja olulise osa tehnikast.  Selle nädala algul eemaldasid Camp Bastionis kaitseväe juhataja kindralmajor Terras ja Afganistanis teenivad kaitseväelased risti ja plaadi langenute nimedega mälestusmärgilt, mis tuuakse Eestisse ja püstitatakse Paldiski lähedusse.

Julgeolekuvastutus Afganistanis antakse 2014. aastal üle kohalikele üksustele.  Kompanii pöördub koju tagasi 2014. aasta suvel. Pärast jalaväekompanii väljatulekut jäävad Afganistani veel toetusüksused ja staabiohvitserid.

Ämari lennubaasis aset leidnud kohtumisel arutas ühendväejuhatuse ülem kaitseväe juhataja kindralmajor Terrasega suurõppuse Steadfast Jazz raames NATO vägede vasturünnakut ja sõjalist tegevust Eesti pinnal, samuti liitlasvägede Eestisse saabumise detaile ja üksuste paiknemist.

NATO Brunssumi ühendväejuhatuse ülem on ühtlasi suurõppuse Steadfast Jazz juht. Pärast Eesti-visiiti suundus kindral Domröse tagasi Lätti, kus asub õppuse juhtstaap.

Õppuse Steadfast Jazz eesmärgiks on testida NATO reageerimisjõudude valmisolekut astuda vajadusel välja liikmesriikide kaitseks. Kui NATO reageerimisjõud 2014. aastal aktiveeritakse, saab kindral Domrösest NATO reageerimisjõudude väekontingendi ülem, mis vastutab sõjalise sekkumise eest.

NATO reageerimisjõud (NATO Response Force, NRF) on kõrge valmisolekuga maa-, mere- ja õhuväe ning eriüksusi koondav ligi kolmeteistkümnest tuhandest kaitseväelasest koosnev väekontingent. Põhja-Atlandi Nõukogu võib rakendada reageerimisjõude sõjaliste ülesannete täitmisel üle terve maailma.

Pärast ISAF operatsiooni lõppu Afganistanis 2014. aastal saab NATO reageerimisjõududest osa nn. ühendatud jõu initsatiivist (Connected Forces Initiative), mille eesmärk on tagada, et liikmesriikide üksused oleksid võimelised läbi viima ühiseid operatsioone ka olukorras, kus koos sõjalisel operatsioonil enam ei osaleta.

NATO reageerimisjõude võidakse kasutada liikmesriikide territoriaalse terviklikkuse säilitamiseks, sõjalisteks-, rahutagamise-, humanitaar- ning embargooperatsioonideks aga ka osana suuremast sõjalisest joust.

Hollandis Brunssumis asuv väejuhatus on üks kahest NATO operatiivtasandi juhtimisorganist, mille peamine ülesanne on Afganistani rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude ISAF tegevuse pikaajaline planeerimine, samuti vastutab Brunssumi vaejuhatus 2014. aastal algava NATO missiooni Resolute Support ettevalmistamise eest. NATO Brunssumis väejuhatus ja Napoli väejuhatus vastutavad reageerimisjõudude eest rotatsiooni korras aastase perioodi kaupa.